Õp Kristjan Luhamets tutvustas Pereraadio saatesarja “Koguduse lugu” seekordses osas Ambla koguduse lugu.

13. sajandil oli Järvamaal kolm kihelkonda. Neist ainsana on nimepidi teada Loppegunde ehk tänane Ambla. Juba 1217. aastal andsid Järvamaa ülikud lubaduse ristiusk vastu võtta. Külade kaupa ristis Loppegunde inimesi Läti Henrik koos preester Theodericiga 1220. aastal. 

1238. a. sõlmiti Stensby leping, millega Liivi ordu sai Järvamaa endale, kuid linnuseid ta sinna rajada ei tohtinud. Ehitajad said siiski tööd ja Järvamaal hakati varakult püstitama kivikirikuid. Ambla kirik valmis arvatavasti 1250. aastate lõpul. Esialgu kavandati kirik ilma tornita. Alles siis, kui välisseinad olid juba valmis ja aeg oli hakata kirikut võlvima, lisati torn. Sambakaunistused viitavad sellele, et Amblas tegutsesid Ojamaa meistrid. Kirik pühitseti Neitsi Maarjale. Ladina keeles öeldi Ampla Maria ehk kõrgeauline Maarja või suur Maarja. Naaberkihelkonda, mille kirik pühitseti samuti Maarjale, hakati nimetama Väike-Maarjaks. 

Ambla kolmelööviline kodakirik on avar, hästi valgustatud ja küllaltki ühtne ruum. Ehitustöö on õnnestunud silmnähtavalt hästi. Pole siis ime, et Ambla võeti eeskujuks Koeru kiriku ja paljude teiste Kesk- ja Põhja-Eesti kirikute ehitamisel. 

Eeskoda ehk sandikoda kiriku põhjaküljel ehitati varsti pärast kiriku valmimist. Katoliku aja lõpul sai valmis võlvidega käärkamber. 14. sajandist on säilinud üks reljeefristiga hauaplaat. Sel ajal eraldus Amblast Järva-Madise kihelkond. 

Aastal 1561 alistus Järvamaa rüütelkond Rootsile. Ambla kogudust teenis luterlik pastor Ambrosius von der Recke. Koguduse pikaajalise vaimulikuna vajas ta enda kõrvale abilist. Pole võimatu, et Ambrosius ise võis tööd Amblas alustada aastate eest katoliku preestrina. 

1620. aastatel valmistas Tallinna meister Berent Geistmann Ambla kirikule kahe maaliga altariseina ja Adam Pampe tegi pingid ja kantsli. Altar ise pärineb katoliku ajast. 17. sajandi teises pooles anti Ambla koguduse õpetaja amet üle isalt pojale. Mõlemad kandsid nime Michael Möllenbeck. Pärast noorema Michaeli surma võttis tööjärje üle tema väimees Gustav Johannes Laurentius. Millegipärast tagandas konsistoorium õpetaja Laurentiuse ametist ja saatis ta teenima Harju-Madise kogudust. 

Rootsi aja viimane kirikuõpetaja Amblas oli Eestimaa piiskopi poeg Joachim Salemann. Ta suri katku ajal, aastal 1710 ning temast jäi maha 14-aastane poeg, kes läks õppima Halle ülikooli ja tegutses seejärel pietistliku vaimulikuna Paides. Ambla koguduses võttis Jumala Sõna kuulutamise ülesande enda peale õpetaja Salemanni õe väimees Johann Christoph Schwabe, kes samuti pooldas pietistlikke vaateid ja Herrnhuti vendade kuulutustööd. Õpetaja Schwabe tundis hästi eesti keelt. Aastal 1727 avaldas ta tänu Anton thor Hellele eestikeelse Piibli tõlkimistöö edendamise eest. 

Pärast Põhjasõda korrastati Ambla kirikut. 1729. a. valmistas Tallinna meister Johann Valentin Rabe kantslile kõlaräästa ja ukse. Kulud kandis Käravete mõisnik Baggehufwudt. Kaks aastat hiljem lasi Roosna parun Rosen renoveerida altariseina. 

Vennaste ärkamine saabus Amblasse ja Kadrinasse Tallinnast. Ambla vennastekogudus asutati 1741. aasta kevadel. Liikumine oli hoogne ja seda toetas kirikuõpetaja Johann Christoph Schwabe. Kahjuks suri Schwabe 1742. aasta jaanuaris ja hingevaenlane külvas ärganute sekka liialdusi ning segadust. Konsitoorium saatis praosti asja uurima ning erinevalt naaberkihelkonnast Kadrinast õnnestus siin kord õige pea jalule seada. 

Kihelkonna patroon soovinuks küll Amblasse kutsuda mõne hernhuutliku vaimuliku, kuid tal ei õnnestunud oma tahtmist teoks teha ning pidi leppima Georg Christopher Fuhrmanniga. Vahepeal keisrinna poolt keelustatud vennastekogudus sai 1764. aastal uuesti tegevusloa. 1769. a. ehitati Kuru mõisa maale palvemaja. 

Õpetaja Anton Heinrich Lücke oli Saksamaalt pärit hauakaevaja poeg ja usin kirjamees. Ta avaldas eestikeelse katekismuse, lauluraamatu, palveraamatu, epistli-evangeeliumiraamatu, piiblilood, eestikeelseid jutlusi ja palju muud. Õpetaja Glanström asutas Amblas kihelkonnakooli ja õpetaja Paulsen koostas lauluraamatu noortele. 

Aastal 1821 ehitati vennastekoguduse palvemaja Raka mõisa maale, tõenäoliselt praeguse Tapa mnt 19 kohale Ambla alevikus. Sadu inimesi sai usklikuks ja paarikümne aasta pärast oli palvemaja külastajaid viiesaja ringis. Ambla palvemaja oli üks esimesi, kus 19. saj keskel võeti laulu saatmiseks kasutusele muusikainstrument. Nimelt soetati palvemajja Tartu meister Kessleri valmistatud orel. Ambla vennastekogudusest sirgus kohalik köster Aleksander Raudkepp, kelle poeg Leopold Raudkepp sündis samuti Amblas, teenis aga hiljem Tartu Pauluse kogudust, juhtis Tallinna Kaarli kooli ning kirjutas sõnad laulule „Hoia, Jumal, Eestit!“ 

1849. aastal maalis kunstnik Carl Siegismund Walther Tallinnas Ambla kiriku jaoks uue altaripildi. Ühtlasi valmistati uus altarisein kahe kipsist inglikuju ja puust nikerdatud Peetruse ja Pauluse kujudega. Vana altarisein tõsteti kantsli taha altariruumi põhjaküljele. 

25. mai keskpäeval 1857 pääses kirikumõisa karjaaias tuli lahti. Maha põlesid karjalaudad, tall, tõllahoone, ait, kõrts, kiriku tornikiiver ja katus. Tuli rikkus tornikellad. Kiriku sisemus, sh orel võlvide all jäi alles. Gustav Beermanni juhtimisel ehitati aasta pärast uus katus ja 49,5 m kõrge tornikiiver. Sama meister on ehitanud ka Tallinna Kaarli ja Tartu Peetri kiriku. 

Ambla kiriku praeguse 17 registriga oreli ehitas Riia meister Hermann Walker 1895. aastal. Vennastekoguduse palvemaja on 1881. a. jälle uuesti ehitatud. 

Kaks maailmasõda ja Eesti Vabadussõda möödusid Amblast suuremaid jälgi jätmata. Ööl vastu Eesti Vabariigi 25. aastapäeva suri ootamatult südamerabandusse koguduse 35-aastane väga lugupeetud õpetaja Hugo Annast. 

Alates 1945. aastast teenis Ambla kogudust õpetaja Albert Vatter. Kirikult võeti kõik, mida võtta andis. Jaanuaris 1950 aeti kirikuõpetaja pastoraadist välja. Pastoraati paigutati raamatupidajate kool, seejärel keskkooli internaat ning viimaks nõukogude sõjaväelased, kes kirvega ahju lõhkusid ja muud kurja tegid. Kümmekond aastat lagunes hoone tühjana ning kolhoos kaalus selle lammutamist. Vennastekoguduse palvemaja tegutses veel 1940. aastate lõpul ning lammutati 1950ndate alguses. 

Kiriku torn oli sõja ajal pihta saanud ja vihmavesi jooksis läbi, kuid puudus materjal torni parandamiseks. Torn vajus viltu ja 1967. aasta tormi ajal kohe tugevasti viltu. Suvel 1975 tõmmati torn maha ja sügiseks oli uus üleval. Kirikuõpetaja Vello Salum käis ise koguduse meestega metsas palke tegemas ega kartnud kõrguses tööd teha. Õpetaja Salum ei kartnud ka nõukogude võimu kohta otsekohest tõde igal võimalusel välja ütelda. Aastal 1979 valmistas Dolores Hoffmann Ambla kirikule vitraažakna. 

Kui uus kirikuõpetaja Einar Laigna endale elamispinda otsis, leidsid koguduse liikmed sobiva hetke tühjana seisvat pastoraati tagasi küsida. Tänu koguduse liikme Linda Ruudi aktiivsele asjaajamisele sai mõte teoks 1982. aasta sügisel ning Ambla kogudus oli Eestis esimene kogudus, kellele ajalooline pastoraat tagastati. 

Ligi 40 aastat on Ambla pastoraadis elanud koguduse praegune õpetaja Tõnu Linnasmäe. Aravete kolhoosi ja Soome Isojoki sõpruskoguduse abiga sai 1990ndate alguses teoks pastoraadi kapitaalremont. 

8. juulil 1995 viisid vargad Ambla kirikust ära altarimaali, altaripiibli ja vana altariseina ülemise maali. Kaks viimast on siiani kadunud, aga kunstnik Waltheri loodud maal saadi 20 kuud hiljem kätte, paraku moonutatult. Maal oli servadest väiksemaks lõigatud ning risti all seisvad inimesed kaljudeks üle maalitud. Pärast puhastamist asetati maal oma endisele kohale. Vana altariseina ülemisest maalist valmistas 2006. aastal koopia koguduse liige Evi Sepp. 

Aastal 1997 tagastati kogudusele surnuaed koos kabeliga. Kabeli pööningult leiti Eesti suurim plekkpärgade kollektsioon. Sügisel 2005 paigutati pärjad kabeli seintele. 

“Koguduse lugu” on õp Kristjan Luhametsa autorisaade, mis on Pereraadio eetris neljapäeviti kell 10.45; 17.15 ja 23.15. Saateid saab järelkuulata ka aadressil www.pereraadio.ee.

2