Koguduse lugu: Kiviõli kogudus

Kiviõli Peetri kirik. 1938. a tööstushoonest kirikuks ümber ehitatud hoone. Foto raamatust „Eesti kirikud“.

Õp Kristjan Luhamets tutvustas Pereraadio saatesarja “Koguduse lugu” seekordses osas Kiviõli koguduse lugu.

1922. aastal hakati Lüganuse kihelkonnas Erra-Sala küla maal põlevkivi kaevandama. Aktsiaseltside Eesti Kiviõli ja Küttejõud järgi said nimed kaks raudteejaama ja töölisasulat, mis 1957. aastal liideti kokku Kiviõli linnaks. 

Lüganuse kirikust asub Kiviõli umbes 6 km kaugusel. Tööstus arenedes tuli inimesi aina juurde. 1938. aastal oli siin juba 4000 elanikku. Kiviõli rahvamaja juhataja Mihkel Remma asus uude asulasse kogudust looma. Abiks olid Lüganuse koguduse õpetaja Bruno Hörschelmann ja Alutaguse praost Jakob Jalajas. Konsistoorium kinnitas Kiviõli Peetri koguduse 2. märtsil 1938. a. Pidulikul avajumalateenistusel 27. märtsil Kiviõli rahvamajas teenisid õpetaja Bruno Hörschelmann ja 27-aastane Arkadi Filippov. 

Arkadi oli sündinud Tambovi kubermangus, kuid üles kasvanud Kuressaares. Tema isa oli venelane, ema baltisakslane. Sügisel 1937 ordineeriti Filippov Saaremaa vikaarõpetajaks, kuid juba mõne kuu pärast asus ta rajama Kiviõli kogudust. 19. juunil õnnistas ta siin esimesed leerilapsed ning nädal hiljem laulatati ta Alma Gercheniga, kes oli samuti pärit Kuressaare saksa kogudusest. 

Rahvamaja oli Kiviõli koguduse ajutine peatuspaik. Vabriku direktor Keltseri lahkel loal tohtis kogudus vabriku vana võimla pühakojaks ümber ehitada. Kaks kuud pärast esimest jumalateenistust, 29. mail 1938 pühitses piiskoplik vikaar Artur Soomre Kiviõli väikese puukiriku. Piduliku sündmuse puhul kinkis AS Kiviõli juhatus kogudusele altaririistad. 

Poolteist aastat tegutses noor hingekarjane energiliselt uue koguduse ülesehitamisel, seejärel algas teine maailmasõda. 1939. aasta sügisel läks õpetaja Filippov koos perega Saksamaale. Seal teenis ta kogudusi kogu oma ülejäänud elu. 

Saksamaale läks ka Lüganuse õpetaja Hörschelmann. Alates 1939. aasta sügisel määrati kahte kogudust teenima õpetaja Martin Ots. Lühikest aega oli 1941. aastal Kiviõli kogudusel ka oma õpetaja – Elmar Tõldsepp oli samuti alustanud oma tööd Saaremaal, ent sõja ajal teeninud Narva Jaani kogudust. Kiviõlist läks ta Viljandisse ja sealt 1944. aastal Rootsi. 

Teise maailmasõja ajal nägi Kiviõli raskeid päevi. Sakslastel oli siin koonduslaager. Punased piinasid surnuks Jaak Varik noorema, Rakvere koguduse õpetaja Jaan Variku venna, kes oli Eesti ohvitser ja sõja ajal luksepana tööl Kiviõlis. Kommunistide kätte langes Varik metsavendade grupi ülemana. 

Kiviõli kogudus jäi ilma oma pühakojast, mis sõja ajal maha põles. Abikäe ulatasid katoliiklased. Nimelt oli Kiviõli enne sõda üks aktiivsemaid katoliku keskusi Eestis, kuna siin elas palju poola töölisi. 1939 said katoliiklased Kiviõlis oma kiriku, kuid sõda viis nad siit ära. Kirikusse jäi maha osa katoliiklikku atribuutikat. Võibolla lootsid nad tagasi pöörduda. Seda võimalust neil paraku ei avanenud. 

Kuna eestlaste kirik oli põlenud, soovisid katoliiklased oma pühakoja neile jätta. Kirik puudus ka õigeusklikel. Kuigi pühakoda vormistati õigeusklike nimele, hakkasid kasutama seda luterlased ja õigeusklikud üheskoos. Kaks kogudust said omavahel suurepäraselt läbi. 

5. septembril 1956 ordineeriti Kiviõli koguduse õpetajaks Endel Mets. Varem teenis ta siin jutlustajana. Endel Mets sündis Kohtla valla taluperes. Töölisena asus ta Kiviõlisse elama. Endel Mets oli mitmekülgne kirjamees. 1948 andis ta välja esimese käsikirjalise vaimuliku luuleraamatu „Kaks pisarat“. Praeguses kiriku lauluraamatus on ta sõnu seadnud kahele laulule. Üks neist on „Sa ära Kristust unusta“ ja teine „Sa, Jeesus, oled eluteel mu kõige kallim vara.“ Hiljem teenis õpetaja Mets Pühajõe kogudust, siis Anseküla ning Jämaja kogudusi ja kõige pikemalt Järva-Jaani kogudust. 

Kiviõli kogudus jäi uut õpetajat ootama ning oli seni Lüganuse hingekarjase hoolitseda. 

1967. aasta teisel jõulupühal pühitseti Kiviõli koguduse õpetajaks Evald Odar. Temagi oli Kohtla valla mees. Kuigi ta elas Jõhvis, tundis ta hästi Kiviõli ja Lüganuse inimesi. Tal oli palju ametitalitusi. Neilt, kes väga soovisid, et just tema mataks, võttis ta tasu juba ette ära ning kui aeg ükskord kätte jõudis, siis mattis. Alates 1971. aastast teenis ta korraga nii Lüganuse kui Kiviõli kogudust. 

Nõukogude ajal leidis Kiviõlis endale kodu palju ingerisoomlasi. Nad olid kirikut armastav rahvas. Kiviõlis oli aktiivne kogudus. Suur abi oli sellest, et kirikut oli siin võimalik talvel soojaks kütta. Vanas kihelkonnakirikus Lüganusel niisugust luksust ei olnud. Kiviõli koguduses käis pühapäeviti rohkem rahvast kui Lüganusel. Elmar Kull, kes pärast õpetaja Odari surma 1973. aastal Lüganuse ja Kiviõli kogudusi lühikest aega teenis, võttis selle kokku sõnadega: „Kiviõlis on kogudus ja Lüganusel on kirik.“

3. oktoobril 1973 ordineeriti Lüganuse ja Kiviõli koguduste õpetajaks 26-aastane Einar Soone. Õpetaja Kull võttis ta siin lahkelt vastu ning andis tööjärje üle. 

Kiviõli koguduse liikmed hoolitsesid üksteise eest. Kui orelimängija jäi haigeks, siis kanti üheskoos tema eest hoolt. Niisugune armastustöö ei jäänud märkamata ning isegi kohalik haigla tunnustas selle eest koguduse liikmeid. 

Väike Kiviõli kogudus oli väga ustav, kokkuhoidev, iseseisev ja ettevõtlik. Armulaualiste arv oli võrreldes koguduse liikmete arvuga Eesti suurim. Kord, kui jumalateenistus läbi sai ja noor õpetaja tagaruumis talaari seljast võttis, oli ta üllatunud, kui tagasi kirikusaali astudes ükski inimene ei olnud oma kohalt lahkunud. Milles asi? Nimelt oli õpetaja unustanud kogudust õnnistada. 

Kiviõli kogudus armastas korraldada ekskursioone. Õpetaja Soone ametiristi hankimise korraldas samuti Kiviõli rahvas, mitte Lüganuse kogudus. 

Jätkus hea läbisaamine õigeusklikega. Kui õigeusu preester suri ja Kiviõli Peetri kogudust teenis Üllas Kask, pöördusid õigeusklikud prouad tema poole palvega, kas ta ei võiks olla ühtlasi ka neile preestriks – küll see habe kasvab ja laulud selgeks saavad! 

Jumalateenistuste pidamine õigeusu kirikule kuuluvas pühakojas tähedas sisustuse ümberpaigutamist iga kord enne ja pärast jumalateenistust: altar, kantsel, pingid… Lisaks häiris see uut õigeusu preestrit, kelle hoiak luterlaste suhtes oli tõrjuv. Nii jätkas Kiviõli Peetri kogudus 1994. aastal oma tegevust kinomajas, kus tegutses ka vabakogudus. Altari ega pinkide asukohta ei pidanud seal muutma. 

Kuigi jumalateenistustel käis Kiviõlis palju inimesi, olid nad valdavalt Lüganuse koguduse liikmed. Neid, kes päriselt Kiviõli kogudusse kuulusid jäi ajapikku nii väheks, et nõukogu valimisteks oli raske kandidaate kokku saada. 23. märtsil 1997 otsustas Kiviõli kogudus liituda Lüganuse kogudusega. 29. mail ütles Lüganuse nõukogu Kiviõli rahvale ametliku „teretulemast!“ ja 7. oktoobril kinnitas ühinemisotsuse EELK Konsistoorium. Jumalateenistused kinomajas jätkusid endistviisi. 

Vahepeal oli Kiviõlis uuesti loodud katoliku kogudus ja augusti 2000 pühitseti uhiuus katoliku kirik. Tornikella kinkis uuele pühakojale Lüganuse kogudus, õieti endine Kiviõli kogudus. Tegemist on sõjas hävinud Kiviõli Peetri kirikust alles jäänud kellaga. Kuigi kell kingiti ära, ei ole luterlased sellest päriselt ilma jäänud. Nimelt kutsub sama kell ka Kiviõli luterlasi jumalateenistustele, mida kinomaja asemel käesoleval sajandil katoliiklaste lahkel loal nende kirikuhoones peetakse. 

Koguduse lugu” on õp Kristjan Luhametsa autorisaade, mis on Pereraadio eetris neljapäeviti kell 10.45; 17.15 ja 23.15.
Saateid saab järelkuulata ka aadressil www.pereraadio.ee.

Meeldib 1

Lisa kommentaar