Koguduse lugu: Narva Aleksandri

Õp Kristjan Luhamets tutvustas Pereraadio saatesarja “Koguduse lugu” seekordses osas Narva Aleksandri koguduse lugu.

Narva Aleksandri kirik juulis 2013 (foto: Toomas Nigola)

Vaivara kihelkonna Joala mõisale kuulunud Kreenholmi saarel alustas 1857. aastal tööd Narva Kreenholmi Puuvillasaaduste Manufaktuur. 19. sajandi teisel poolel oli see Vene Keisririigi kaasaegseim tööstusettevõte ja mitu aastakümmet Euroopa suurim tekstiilivabrik. Aastal 1900 pälvis vabriku toodang Pariisi maailmanäituse Grand Prix

Tööliste arv kasvas kiiresti ja nende vaimulik teenimine oli Vaivara kirikuõpetaja mure. Narva Jaani koguduse õpetaja Ferdinand Tannenberg oli hakanud Narva Mihkli koguduse eestlastele jumalateenistusi pidama – sellest sündis hiljem Narva Peetri kogudus. Nendega soovisid ühineda ka Kreenholmi eestlased. 12. oktoobril 1872. a. saadi vastav luba ja Kreenholmi eestlastele seati sisse eraldi kirikuraamatud – sellega algas Narva Aleksandri koguduse lugu. Vaivara õpetaja oli Tannenbergile tänulik, sest pika vahemaa tõttu oli Vaivara ja Kreenholmi vahet käimine tülikas. 

1872. a. oli raske aeg. Narvas ja ümbruses möllas koolera. Õpetaja Tannenberg jagas haigetele armulauda, mattis surnuid ja pidas ka lageda taeva all palveteenistusi. Ühtviisi energiliselt tegutses Tannenberg mõlemal pool kubermangu piiri – Vaivara koos Kreenholmiga kuulus Eestimaale, Narva linn ja Mihkli koguduse eestlased aga Peterburi kubermangu. 

Kreenholmis ei olnud jumalateenistuste pidamiseks õiget kohta. Oli haigla ja hiljem koolimaja ülemine korrus, kuid kasvavale eestlaskonnale jäid need ruumid kitsaks. 1879. a. pöördus õpetaja Tannenberg abipalvega Kreenholmi omaniku Ludwig Knoopi poole. Vastus tuli suurem kui Tannenberg julges küsida. Knoopile oli oluline Kreenholmi käekäik ja sellepärast lubas ta rahastada mitte väikese puukiriku, vaid suure kivikiriku ehituse. Innukalt asus Tannenberg kiriku ehitust ette valmistama.

Ehitusprojekti valmistas Peterburi akadeemik Otto Hippius, kes oli tuntust kogunud Tallinna Kaarli kirikuga ja parasjagu ehitati tema projekteeritud Sangaste lossi. Krundi Joaorus kinkis Joala mõisa omanik Georg von Cramer. 3. juulil 1881 asetasid õpetaja Ferdinand Tannenberg ja konsistooriumi nõunik Leopold Hörschelmann kirikule nurgakivi. Planeeritud 70 000 asemel kerkis ehituse maksumus 184 000 rublani. Kõik kulud kandis Kreenholmi vabriku valitsus. Algul juhtis ehitust professor Hippius ise, hiljem arhitekt Paul Alisch ja tema abina vabriku valitsuse direktor dr Julius André. 

Nimi anti kirikule Vene keiser Aleksander II järgi, kes hukkus atentaadi läbi 1. märtsil 1881. Vastava otsuse tegid 20. oktoobril 1883 Narva raad ja Eestimaa konsistoorium ühiselt. Narva Aleksandri kiriku pühitsesid 9. juunil 1884 kaks piiskoppi: Woldemar Schultz Tallinnast ja Cornelius Laaland Peterburist. Uue kiriku näol oli tegemist Vaivara kihelkonna abikirikuga. 

Romaani stiili jäljendavasse pühakotta pidid korraga ära mahtuma kõik Kreenholmi 5000 luterlasest töölist. Istekohti jätkus neist pooltele. Hippius pidas oluliseks, et iga kirikuline näeks nii altarit kui kantslit. Kaheksanurksesse kirikusse ehitati kahekordsed rõdud. Tammepuust altar ja kantsel kaunistati nikerdustega. Keskmine altarimaal kujutas Jeesuse ristilöömist. Selle maalis Eduard von Gebhardt ning kogudusele kinkis maali Kreenholmi direktor. Kaks ülejäänud maali kujutasid Kristuse ülestõusmist ja taevasseminemist. Võimsa, 30 registriga oreli ehitas Walckeri firma Saksamaal. Neli suuremat ja seitse väiksemat kroonlühtrit valmisid Karl Winkleri töökojas. 

Narva Aleksandri koguduse esimeseks õpetajaks valiti Richard Paucker. Tannenberg jäeti kõrvale, kuna ta polnud nõus loobuma Narva Jaani koguduse õpetaja ametist. Seejärel asus Tannenberg ehitama kirikut Narva linna eestlastele. 1886. a. sai valmis Narva Peetri kirik, kus Tannenberg aastakümneid eesti kogudust teenis. 

Paucker alustas Aleksandri koguduse algkooli rajamisega. Hiljem lisandus sellele õhtukool. 1894. a. hakkas Paucker pidama laste jumalateenistusi ja 1906. a. rajas ta lasteaia. 61 meetri kõrgusesse kellatorni tõsteti aastal 1900 Gattšinas valatud tornikell. Lugupeetud kirikuõpetaja tööd jätkas tema surma järel senine Narva-Jõesuu koguduse õpetaja Jakob Jalajas. Sügisel 1910 avas Aleksandri kogudus ka vaeslaste varjupaiga. Üldse pööras kogudus palju tähelepanu vaeste eest hoolitsemisele.

Sõja ajal langes Narva kommunistide kätte ja kirikuõpetaja põgenes linnast. Jaan Anveltiga oli tal juba varem kokkupõrkeid olnud. Detsembris 1918 muudeti Narva Aleksandri kirik rahvamajaks, kus Anvelt, Pöögelmann, Valner jt kõnesid pidasid. Kirikuõpetaja korteris põletasid nad ära 13 suurt Piiblit ja 95 Uut Testamenti. Verisest hirmuvalitsusest pääses Narva 1919. aasta jaanuaris, kui Soome vabatahtlike salk linna sisenes. 25. aprillil 1919 põles pommitamise tagajärjel maha Joaoru linnaosa koos kogudusemajaga. Koguduse hoolealused jäid peavarjuta. Oli päris ime, et kirik ja pastoraat terveks jäid. 

Seni Vaivara abikogudusena tegutsenud Narva Aleksandri sai iseseisvaks 1919. aasta suvel. Esialgu kandis Kreenholmi vabrik kiriku kütte- ja remondikulud ning maksis alamate teenijate palgad. Revolutsioon ja sõda tõid palju häda ja viletsust, mis suurendas vajadust abiandmise järele. Selleks asutati 20. veebruaril 1920 Narva Aleksandri koguduse vaestehooldekande selts. 30. oktoobril 1927 pühitses piiskop Jakob Kukk Narva Aleksandri uue kogudusemaja. 

Elavale ja kasvavale kogudusetööle andis ränga hoobi Teine maailmasõda. 6. märtsil 1944 pommitas Nõukogude lennuvägi Narva linna. Purunes Aleksandri kiriku tornikiiver. Sama aasta 24. juulil lasti õhku säilinud torn, millega koos hävis kiriku orel. Praost Jakob Jalajas põgenes Rootsi. 

Pärast sõda oli Aleksandri kogudus Narva ainus luterlik kogudus, mis tegevust jätkas. Koguduse noortetöö juht Aleksander Vapper pidas jumalateenistusi ning hoidis koguduse elus. 1956. aastal, kui Narva kogudust asus teenima kirikuõpetaja Elmar Kull, asus kogudus suurt kirikukoonet remontima. Leningradi oblastist saabus palju ingerlasi, kellele hakati soomekeelseid jumalateenistusi pidama. 

Aleksandri kirikus tegutses kogudus kuni 2. septembrini 1962. Siis võeti kirik koguduselt ära ja muudeti kaubalaoks, isegi viinalaoks. Kogudus võis kasutada kunagise Zinovjevi malmivabriku töökoda. Sinna õnnestus kaasa võtta neli kroonlühtrit ja altari küünlajalad. 

Laoks muudetud kirik lagunes. 1989. aasta alguses tekkis küll kava muuta Aleksandri kirik kontserdisaaliks, kuid Nõukogude ajal tegudeni ei jõutud. Pühapäevaseid jumalateenistusi peeti edasi nn väikeses kirikus. Aastal 2001 kingiti selle jaoks Saksamaalt orel, 2002 kinkis Henn Männik altarile enda valmistatud klaasimaali. 

Villu Jürjo eestvõttel algasid taastamistööd Aleksandri kirikus, mida president Lennart Meri nimetas Suurkirikuks. 29. mail 2004 taaspühitseti 40 aastat varjul olnud kirikukell. Sama aasta 21. oktoobril avati kirikus kaheksa Dolores Hoffmanni valmistatud vitraaži, millel on kujutatud neitsi Maarjat, Õnnistegijat, Ristija Johannest, nelja evangelisti ja peaingel Miikaeli. 1. augustil 2007 tõsteti üles tornikiiver, 27. juunil 2008 avati kuue köetava korrusega kellatorn. Esimese kirikuna Eestis on tornis lift. Torni teisel korrusel on altar ja harmoonium. Juba tehti suurejoonelisi oreliehituse plaane kui vastutustunde puudumine kõigele kriipsu peale tõmbas. 

Aastal 2008 oli ehitusfirma Eviko kirikus kibedalt ametis. Töö edenes loodetust kiiremini ja kokkuleppel koguduse õpetajaga tegid ehitajad töid, mida lepingus polnud kirjas. Ette tehtud tööde eest jäi koguduse loodud sihtasutus ettevõttele võlgu. Kogudus lootis, et projektiraha kohe tuleb, aga ei tulnud. Ettevõtte nõue oleks kolme aastaga aegunud, kuid enne tähtaja saabumist loovutas Eviko nõude Meelis Niinepuu ettevõttele, mis tegeleb probleemsete laenudega. Mõningatest lisatöödest sündinud võlg kasvas aastatega hiigelsuureks. Sügisel 2012 olid osapooled lähedal kompromisslepingule, kuid kirikuõpetaja tundis, et kogudusele tehakse ülekohut ega nõustunud. Pärast pikki vaidlusi kuulutati aprillis 2015 välja koguduse pankrot. Konsistoorium ei leidnud võimalust võlgu katta ja kõik kiriku varad, isegi surnuaiad pandi enampakkumisele. Muuhulgas müüdi maha nn väike kirik. 

Novembris 2014 otsustas Konsistoorium saata õpetaja Villu Jürjo uuest aastast pensionile. Seepeale palus Jürjo end kohe ametist vabastada. Päev enne avalduse esitamist oli tal praost Peeter Kalduriga sõnavahetus, mille käigus lõi Jürjo praostile rusikaga näkku. Küsimuse peale, kas ta oma tegu kahetseb, vastas Jürjo, et jah, kahetseb, et kõvemini ei löönud. 

Suvel 2016 ostsid Eesti riik ja EELK üheskoos Narva Aleksandri kiriku pankrotipesast välja. Narvas loodi uus kogudus, mis kannab nüüd Maarja nime ning koguneb jumalateenistusteks Aleksandri kiriku torni.

Koguduse lugu” on õp Kristjan Luhametsa autorisaade, mis on Pereraadio eetris neljapäeviti kell 10.45; 17.15 ja 23.15. Saateid saab järelkuulata ka aadressil www.pereraadio.ee.

Meeldib 1

Lisa kommentaar