Koguduse lugu: Tallinna Toomkogudus

Tallinna Toomkirik 1929 (Foto: koguduse koduleht)

Õp Kristjan Luhamets tutvustas Pereraadio saatesarja “Koguduse lugu” seekordses osas Tallinna Toomkoguduse lugu.

1219. aasta juunikuus vallutas Taani kuningas Valdemar II Lindanise linnuse praegusel Toompeal. Legendi järgi langes otsustaval hetkel taevast alla punane valge ristiga lipp, mis aitas taanlased võidule. On ülimalt tõenäoline, et uus kristlasest valitseja asus esimesel võimalusel Toompeale kirikut ehitama. 

Kümme aastat hiljem, 1229. a. saabusid Taanist dominikaani mungad, kes alustasid praeguse toomkiriku kohale kivist klooster-kiriku ehitamist. Kirik rajati muinasaegse paekarjääri kohale, mille sügav lõhe on tänaseni kiriku all. 1233. a. ägenes võimuvõitlus Mõõgavendade ordu, Taani kuninga ja paavsti vasallide vahel. Lossiplatsil ja kiriku ees läks madinaks ja krooniku andmeil tapeti kirikusse põgenenud vasallid orduvendade poolt otse altari ees. 

Dominikaani mungad põgenesid, kuid tulid 13 aastat hiljem Tallinna tagasi. Nad pidid endale uue kiriku ehitama, sest senine oli 1240. aastal saanud toomkirik, mis allus Lundi peapiiskopile ja pühitseti Neitsi Maarjale. 1319. a. sai toomkapiitel koolipidamise ainuõiguse Tallinnas. Õppetöö toomkoolis käis mõistagi ladina keeles. 

Samal ajal ehitati kiriku põhjaküljele käärkamber ning altariruum sai viietahulise koorilõpmiku. 1330. aasta paiku alustati ühelöövilise kiriku laiendamist kolmelööviliseks ja nelja travee pikkuseks. Ikka ja jälle koguti annetusi toomkiriku ehituse heaks. 

11. mail 1433 sai toomkirik kannatada Tallinna suures tulekahjus. Seejärel ehitati kirikuhoone ümber basiilikaks, st kesklööv laoti kõrgemaks ning selle idaviilule ehitati väike kellatorn. Suurt torni tookord veel polnud. Kiriku põhjaküljele ehitati Püha Jüri kabel, mida on Thomas von Rammi haua järgi nimetatud ka Rammi kabeliks. 

Kiriku lõunakülge täiendati juurdeehitustega, mille valmimisaeg ja algne otstarve pole päris selge. Peaportaali teisel korrusel oli raamatukogu. Portaalist paremal on matmispaik, mis sai hiljem tuntuks Ferseni kabelina. Vasakpoolse portaali teisel korrusel on kinni müüritud aken ja sellel on säilinud katolikuaegne raiddekoor. Kiriku võlvidepealset on kasutatud laopinnana. 

1524. aastal haaras usupuhastus Tallinnas all-linna. Martin Luther on Tallinnasse saatnud vähemalt kolm kirja. Samal ajal jätkusid toomkirikus katoliku jumalateenistused 1561. aastani, mil Tallinn vandus truudust Rootsi kuningale. 

1621. aastaks paigaldas orelimeister Johan Pauwels Tallinna toomkirikusse vähemalt kahe manuaaliga oreli. See hävis 6. juunil 1684, kui Toompead laastas tulekahju. Põles ka konsistooriumi arhiiv. Õnnetuse hetkel oli kirikujuhi koht vakantne. Piiskop Jacob Hellwig, spenerliku pietismi esindaja ja piiblitõlke eestvedaja, oli jaanuaris surnud ning Johann Heinrich Gerth, kelle abiga viis Foreselius oma õpilased Stockholmi, ei olnud veel ametisse astunud. 

Toomkiriku taastamise heaks lubas kuningas Karl XI viia läbi korjanduse terves Rootsi riigis. 1686. aasta esimesel advendil peeti Tallinna toomkirikus taas jumalateenistusi. Christian Ackermann valmistas uue altari ja tammepuust kantsli, mille jalg kujutab Moosest käsulaudadega. Pildid pühast õhtusöömaajast ja Õnnistegija ristilöömisest maalis Ernst Wilhelm Londicer. Rootsi aja lõpust pärinevad barokne pingistik ja Patkulite loož, mis on üks väheseid säilinud aadlirõdusid Eesti kirikuis. Pärast tulekahju hakati taas kiriku seintele riputama puidust nikerdatud vapikujulisi mälestustahvleid, millest paljud on tänaseni säilinud. Arusaadavalt oli toomkirik aadlike seas prestiižne matmispaik. 

Augustis 1710 jõudsid Vene väed Tallinna alla ja piiskop Jacob Lang põgenes Rootsi. Samal ajal puhkes linnas enneolematu levikuga katk ja mõne nädalaga sai selgeks, et linna kaitsmine vaenlase eest on sellises olukorras võimatu. Alistumisleping sõlmiti mihklipäeval. 

Kirik jäi terveks ning ellu jäi senine toomkoguduse ülemõpetaja Justus Blanckenhagen, kes asus uues olukorras Tallinna kirikuelu juhtima. Tema mantlipärijad olid vaimulikuks juhiks juba tervele Eestimaa kubermangule. Vene aja algul nimetati ülemkarjast lihtsalt Toomkoguduse ülemõpetajaks, alates 1832. a. kindralsuperintendendiks, kuid mitteametlikult kõlbas siis ka suupärasem nimetus: piiskop. 

1724. aastal astus sellesse ametisse Halle ülikooli haridusega Christoph Friedrich Mickwitz. Ta oli Võrtsjärve ääres Rannu mõisahärra teenistuses, kui pidi valima, kas minna misjonäriks Indiasse või ülemõpetajaks Tallinna. Mickwitz valis viimase. 

Ta rajas toomvaestekooli ja August Hermann Francke õpilasena avas ta ukse pietistlikule vaimulaadile ja hernhuutlikele töömeetoditele, õigupoolest ajaloo suurimale vaimulikule ärkamisele Eestimaal. 

Kui Herrnhuti saadik Christian David 1730. aastal Tallinna külastas, oli ta südamest rõõmus, kui nägi, mismoodi Mickwitz pühapäeviti pärast jumalateenistust oma kodus linnarahvale palvetunde pidas. Eestimaa pastorite hulgas oli selleks ajaks juba palju Halle ülikooli kasvandikke. Kuus aastat hiljem külastas Tallinna krahv Zinzendorf isiklikult ning seejärel vallandus vennastekoguduse ärkamine kogu Eestimaal. 

Aastatel 1778 – 1779 ehitati kirikule barokne läänetorn koos kiivriga. See oli aeg, mil kirikutesse matmine ära keelati ja toomkiriku vanad hauakabelid rekonstrueeriti. 

17. sajandi tulekahjujärgse oreli vahetas 1783. aastal välja Bremeni orelimeistri Johann Friedrich Gräbneri poolt ehitatud kahe manuaali ja 31 registriga orel. Gräbneri orelist on säilinud paar registrit vilesid ja kaks prospekti kaunistanud inglikuju.

1866. aastal kaasajastati toomkiriku altariseina kujundust. Projekti joonistas Eesti esimene akadeemikust arhitekt Otto Pius Hippius, teda abistas kunstnik Theodor Albert Sprengel. Selleks, et kahe vana altarimaali asemele üks suur maal paigutada, tuli altariseina kõrgemaks ehitada. Värvikirevad figuurid võõbati valgeks. Kunstnik Eduard von Gebhardt kujutas esimest korda Eesti kunstiajaloos Neitsi Maarjat risti all vana naisena. Maalil ei ole Jeesus veel hinge heitnud, vaid usaldab Maarja eest hoolitsemise jünger Johannesele. Kaasaegsete hinnangul oli maal liiga realistlik. Maali koopia asub Pärnu-Jaagupi kirikus. 

1878. aastal ehitas Saksa orelimeister Friedrich Ladegast Tallinna toomkirikule 48 registriga oreli. 1914. aastal suurendas Paul Walcker registrite arvu 73-ni ja ehitas mehaanilise mängumehhanismi asemele pneumaatilise traktuuri, säilitades sealjuures suurema osa Ladegasti viledest, lõõtsad ja prospekti. Orelil on kolm manuaali. 

Toomkoguduse liikmed olid peamiselt kohalik aadel ning kaupmehed. Siiski kuulus kogudusse ka eesti käsitöölisi ja neile peeti ka eestikeelseid jumalateenistusi. Ametlikult loodi eestikeelne toomkogudus Rootsi ajal 1636. a. Hiljem sai sellest iseseisev Kaarli kogudus. Põhjasõjaga lõppesid toomkirikus rootsikeelsed jumalateenistused. Nii jäi Toomkirikusse üksnes saksakeelne kogudus. 

EELK loomine ja piiskop Jakob Kuke ametisse seadmine olid sakslastele vastumeelt. Toomkogudus ei soovinud ülemõpetajaks eestlast, kuid ei loobunud ka märgilise tähtsusega pühakojast. 1926. aastal võttis Eesti riik toomkiriku endale ning andis selle 99 aastaks EELK käsutusse. Saksa kogudus kolis Tallinna Niguliste kirikusse ja 1927. a. asutati eestikeelne toomkogudus, mis tegutseb tänaseni. Vanas toomkirikus leidsid ulualust ka Tallinna Pauluse kogudus ja Tallinna Emmause õhtukogudus. 

Eesti kogudus eemaldas kiriku seintelt sakste mälestustahvlid ja konsistoorium soovis neist lahti saada. Juba nende valmistamise aegu suhtuti neisse negatiivselt, sest kuigi tegu on hauatähistega, on nende kujundus ilmalik. 19. sajandil hakati neis nägema kunstiväärtust. 

Nõukogude võim pööras palju tähelepanu toomkoguduse hingekarjastele. Õpetaja Kurt Saarse saadeti Siberisse sunnitööle, kus ta suri. Sama juhtus Saarse tööd jätkanud õpetaja Heino Karmiga. Vangilaagrisse saadeti üksteise järel piiskopi kohusetäitjad Anton Eilart, August Pähn ja toomkoguduse õpetaja Elmar Paldra. Pärast katsumusi kasvas Toomkoguduse liikmeskond suuremaks kui eales varem. 

Eesti taasiseseisvumine tõi uusi võimalusi ka kogudusele. Vanad mälestustahvlid konserveeriti ning paigutati taas kiriku seintele. Parandati kiriku katus ja uuendati keskküttesüsteem. 1. septembril 2011 avas taas uksed Tallinna toomkool. 22. märtsil 2018 andis Tallinna linn toomkiriku üle selle eestikeelsele kogudusele. 

EELK peakirikuna on Tallinna toomkirik kohaks, kus astuvad ametisse kõik piiskopid ning kust läkitatakse tööle kõik preestriordinatsiooniga vaimulikud.

Koguduse lugu” on õp Kristjan Luhametsa autorisaade, mis on Pereraadio eetris neljapäeviti kell 10.45; 17.15 ja 23.15.
Saateid saab järelkuulata ka aadressil www.pereraadio.ee.

Meeldib 1

Lisa kommentaar