Luterliku Maailmaliidu asepresident Urmas Viilma: suurim väljakutse on ühise keele leidmine

Luterliku Maailmaliidu (LML) kodulehel ilmunud intervjuus tutvustas ennast ja oma tööd LML asepresidendina peapiiskop Urmas Viilma. Luterliku Maailmaliidu kodulehel ilmunud pikemas intervjuus oli juttu tema teekonnast kirikusse ja vaimulikuametisse, aga ka praegu kiriku ees seisvatest ülesannetest.

Väga noorena, kõigest 19-aastasena vaimulikuks saamist seostas peapiiskop Viilma selge tunnetusega, et Eestile kingitud vabadus on Jumala kingitus ning seda aaret tuleb hoida. Eesti vabanedes oli kirikupea 17-aastane.

Praeguse kirikupea ja LML asepresidendina rääkis Viilma intervjuus lähemalt enda juhitava Ida-Euroopa piirkonna eripärast. Vaatamata erinevatele arusaamadele teoloogilistes küsimustes ja ka poliitilistele pingetele on kiriku ülesanne tema sõnul olla sillaks ning kontakte kirikute vahel tuleb hoida olenemata tõsiasjast, et regulaarsed kokkusaamised erinevalt teistest regioonidest pole võimalikud. Kiriku missiooni tõttu tuleb ka hoolitseda, et seistaks erimeelsustest kõrgemal – et kirikute omavaheline suhtlus püsiks ega laskutaks vastastikustesse süüdistustesse.

Ühise keele leidmine pole Ida-Euroopa piirkonna kirikute vahel lihtsate killast üheski mõttes. Urmas Viilma osutas, et kitsalt keelt silmas pidades on siinses regioonis näiteks vene kui saksa keele puhul probleemiks, et need on ajalooliselt endiste valitsejate keeled. Inglise keel on selles mõttes neutraalsem, kuid pole meie regioonis kultuuriliselt nii omane ja vanem generatsioon seda kuigivõrd ei valda.

Luterlik kirik on siinses regioonis valdavalt vähemuskirik, vaid Eesti on siin võib-olla erandiks, ütles peapiiskop. Venemaa territooriumil tegutseb luterlikke kirikuid lausa kolm – kaks neist kuuluvad Luterlikku Maailmaliitu ja üks Maailma Luterlikku Nõukogusse. Erinevatel seisukohtadel ollakse neis nii mõneski teoloogilistes küsimustes. LML asepresidendina pole lihtne sõita visiitidele, tõdes Viilma, eriti neisse maadesse, mis asuvad endisel Nõukogude Liidu liiduvabariikide territooriumil Kazahstanis, Kõrgõzstanis või Georgias. Praegu komplitseerib suhteid loomulikult ka sõda Ukrainas.

Luterliku Maailmaliidu rollist Ida-Euroopa piirkonnas rääkides leidis Urmas Viilma, et organisatsiooni kohalolu on läbi aastakümnete olnud tunnetatav läbi diakooniatöö. Nii nagu praegugi, oli põgenike aitamine teravalt aktuaalne 1947. aastal, mil organisatsioon asutati – seda II Maailmasõja järgse põgenikekriisi tõttu, mis puudutas otseselt ka Eestit. Samal ajal kui 70 000 Eestist pärit pagulast ootas põgenikelaagrites, pidas Luterlik Maailmaliit läbirääkimisi riikidega, et neile uus eluase leida Austraalias, Ameerika Ühendriikides, Kanadas või mõnes Euroopa riigis. Eesti luterlik kirik ei suudaks iseseisvalt maailmas toimuvaid protsesse ega oikumeenilist suhtlemist mõjutada, tõdes peapiiskop, kuid suure organisatsiooni liikmena on võimalik muutusi luua.