13. pühapäev pärast nelipüha. Pühapäeva teema on Jeesus – meie aitaja. Palvesõna ütleb Saarte praostkonna Valjala, Kaarma ja Muhu koguduste õpetaja Hannes Nelis. 

Meie ei ole ju iseendast kõlblikud…

Kord põikles Mooses Jumalale vastu: „Oh Issand, mina ei ole sõnakas mees /—/, sest mul on raskevõitu suu ja raskevõitu keel.” (2Ms 4:10-12) Aga Jumal ei jäta, vaid tuletab Moosesele meelde, kes on see, kes on teinud inimesele suu või kes teeb keeletu, kurdi, nägija või pimeda? Mooses ei pea toetuma mitte iseendale, vaid Jumala poolt talle antud ülesandele.

Nii tõdeb ka Paulus sedasama: „Meie ei ole ju iseendast kõlblikud…“ Need meie oleme me kõik, kes on midagigi taibanud või taipamas Jumala soovist – olla alati ühenduses oma looduga. Ka meie oleme kutsutud minema edasi andma sõnumit või isiklikku kogemust Jumala soovist – olla iga päev sinu kõrval inimene! Aga just siin vabandavad endid paljud öeldes: „Mis nüüd mina!“ „Mina ei oska!“ „Mina olen nii tähtsusetu ja väike tegelane, mis mina suudan“ … jne, jne.

Olid ajad, kus teatud inimesed, eriti koguduste aktiivsemad liikmed, tundsid lausa kohustust ühiskonnas väljendada, mida peab uskuma, kuidas käituma või üldse õieti siin ilmas elama. Meenuvad vanaemad ja -isad, kes väsimatult oma lastele meelde tuletasid lastelaste ristimise, leeritamise või laulatuse vajalikkust.

Tänapäeval tunduks selline asi ülbusena. Vahel kahtleme siin muutuvas maailmas iseendagi tõekspidamises, mis siis veel rääkida teiste omast… Võib-olla seepärast hoiamegi kõrvale kõrgemast inimlikust kutsumusest – olla oma kaasrändurile hingehoidja või kui soovite: preester. Kuid sellest kutsumisest loobumine võib tuua enesega meeleheite või süütunde.

Siinkohal tuletagem meelde Pauluse kogemust, mida ta tänaseks antud kirjasõnas väljendas, et meie võime tuleb Jumalalt, mitte meilt endilt. Mingi imeline vägi, mis pole pärit meilt endilt, võib vahel tõesti toimida meis ja meie kaudu. Ja hämmastama paneb see, et see vägi toimib just siis, kui me seda endal kõige vähem arvame olevat, hetkil, mil me võib-olla ise kõige rohkem selle väe abi vajame, suudame hoopis aidata teisi.

Äkki meenub mõni hetk, mil kusagilt meie seest, võib-olla suurimast kartusest, tulid esile sõnad, mis mõnda meie kaasrändurit ta ahastuses ja hirmus sellise jõuga tabasid, et aitasid ta uuele elule. Võib-olla meenub meilegi mõni hetk, mil mõne inimese tegu või sõna mõjus meile seletamatuna, meid äratava või tervendavana. Olen kindel, et see vägi ei lähtunud sellelt inimeselt, kuid see oli temas, nagu meiegi puhul, kui oleme kedagi aidanud – see ei lähtu meist, kuigi Ta oli meis.

Teistele nagu uue olemise või elumõtte leidmise andmine ei tohi meid teha uhkeks. See pole meist, vaid meile antud ülesanne. Ja seepärast ei tohi me seda ülesannet ka kunagi tagasi lükata – olla üksteisele preestriks. Meie kõhkluse vastu ongi suunatud tänase pühapäeva sõna, et meie võime ja vägi ei pärine meilt endilt, ei üheltki inimeselt ega isegi mingilt paigalt (nt kirikuhoonest), vaid Jumalalt. Et Ta aga on pärit Jumalalt, siis tähendab see seda, et meiegi tegutseme Tema Vaimus – Vaimus, mis iial ei sureta, vaid elavaks teeb!

Ja kui siiski, vahel, mõnel hetkel, me kõiges ikkagi kahtleme: et kas meie oleme midagi väärt, kas meie suudame, kas meil on julgust… Lohutagu meid neil hetkil siis nädala sõna: “Rudjutud pilliroogu ei murra ta katki ja hõõguvat tahti ei kustuta ta ära…” (Js 42:3)

Palve: Issand Jumal, Sina üksi võid tervendada ihu ja hinge. Ava meie kõrvad, et me kuuleksime Sinu püha sõna, ja puuduta meie huuli, et me võiksime ühineda Sinu lunastatute kiituslauluga. Kuule meid Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi, kes koos Sinuga Püha Vaimu ühtsuses elab ja valitseb igavesest ajast igavesti.