Toomkiriku tornikuul ja tuulelipp on tänu mitme sajandi meistrimeestele siiani eeskujulikus korras

Juhan Kilumets tutvustamas toomkiriku umbes 1,3-meetrise läbimõõduga tornikuuli (Foto: Regina Hansen)

Möödunud nädalal toodi Tallinna toomkiriku tornist alla vana tuulelipp aastast 1779 ja hiiglaslik kullatud tornikuul. Tornitipust avastati selle seisukorra hindamise käigus lagedale vana puidust ajakapsel läkitusega tulevastele põlvedele. Kirikusse kogunenud publik sai näha, kui kaunis ja elav on sajanditetagune kätetöö pühakoja heaks, mis kehastab ehitusmeistrite parimaid oskusi ja tsunftiau.

Kogu Tallinna kohal kõrguvat kullatud tornikuuli on ajahammas üldiselt säästnud. Kahjustused on kahte liiki: altpoolt on tornikuuli tabamisega end lõbustanud täpsuslaskjad pikkinud kuldsesse kuuli tihedalt kuuliauke ja pealtpoolt on kuuli kriipinud libedal tornikuulil liugu lasknud lindude küünised ja söövitanud tiivuliste väljaheited. Läbivaid kuuliauke, mille kaudu niiskus võiks kuuli kahjustama pääseda, on õnneks vaid üksikuid. Need kohad tinutatakse, mõlgid aga jäävad dokumenteerima sündmusi, mida kuul on pidanud vapralt läbi elama.

Sajandeid ausalt tööd teinud vapra tuulelipu kohta märkis Juhan Kilumets, et see on lausa suurepärases korras; peamiselt seetõttu, et lipu valmistamisel on kasutatud üksnes vaske ja pole seda kombineeritud rauaga, mis võinuks tekitada paljusid teisi tuulelippe armutult hävitanud korosiooni. Kilumets pakkus, et tuulelipu kõpitsemsel võiks kõne alla tulla vaid pukside vahetamine tänapäevaste vastu – grafiidist liikuvad osad hoolitseksid ise ka enda “õlitamise” eest. Tuulelipule tuleks tema hinnangul iluhoolduses kasuks üksikute kullatäppide lisamine, mis päikeses rõõmsalt särama lööksid.

Üllatuslikult tuli tornitipust lagedale vana puidust ajakapsel, milles oli vaskplekist karp kirjadega. Viimases olid üles tähendatud 1892. aastal torni restaureerimisel ametis olnud meistrimeeste nimed ja nendelt eesti-, vene- ja saksakeelne tervitus tulevikus sama tööd tegevatele ametivendadele. Tervitus üle sajandite kõlab järgmiselt: „Meeldetuletuseks meie järeltulevatele vendadele, kes siin seda Jehoova aumaja jälle ehitavad. Siis meie juba ammugi mullas – elage rahus ja surge õndsalt.“

Torni juures varasemalt tegutsenud meistrimeeste looming pälvib aga tänaste restauraatorite sügava imetluse nii nutikate tehniliste lahenduste kui ka ülimalt meisterliku tööga. „See pole lihtsalt meistritöö, vaid monument,“ hindas Kilumets.

Õpetaja Arho Tuhkru mõtles tänuga ühistööle, mis aitab ajaloolisel sündmusel, nagu torni restaureerimine seda on, ladusalt teoks saada – kogu hingest löövad kaasa nii koguduseliikmed, vaimulikud, restauraatorid kui ka töid toetanud Tallinna linnavalitsus ja Kirikufond.

Lisa kommentaar