Piiskop Tiit Salumäe ütles ajalehes Lääne Elu ilmunud arvamusartiklis praegusele sõjategevusele mõeldes: maailma ajaloos on õigupoolest olnud väga vähe aegu, kui sõda ei ole olnud. Vaid mõni nädal tagasi toimus riigikogus suur rahvusvaheline Jeruusalemma palvus-hommikusöök ja paluti rahu Jeruusalemmale. Paar päeva hiljem tuli uudis, et sõda on puhkenud Ukrainas.

Praegune Ukraina olukord meenutab Tiit Salumäele Eesti Vabadussõja sündmusi 28. novembrist 1918 kuni 2. veebruarini 1920. „Rahu ei tule kergelt ei sõjas ega diplomaatias,“ tõdes Salumäe. Nagu praegusegi relvakonflikti puhul, tõdes ka Tartus Eesti ja Venemaa rahuläbirääkimisi juhtinud Jaan Poska, et suure Venemaa vastu lääneriigid Eesti eest tulle ei lähe.

Hoolimata lootusetuna tundunud olukorrast sõitis Poska 4. detsembril 1919 ometi Tartusse läbirääkimistele. Väljavaadetest saada rahuleping kirjutas Poska tütar Xeniale: „Kas midagi välja tuleb – teadmata. Kindel, et enamlased tahavad rahu, aga niisamuti, et nad tahavad rahu mitte rahu pärast, vaid mõne teise eesmärgi kättesaamiseks. Kui need tingimused, mis meie ette paneme ja millest me loobuda ei saa, nende eesmärkide kättesaamist ei võimalda, siis näib, et läbirääkimistest ühtegi välja ei tule. Meile aga rahu on hädasti tarvis tema enese pärast.“ Ent rahulepingu ime sündis siiski.
„Tänane päev on kõige tähtsam Eestile tema 700-aastases ajaloos – täna esimest korda Eesti määrab ise oma tuleviku saatust,“ ütles Jaan Poska pärast rahulepingule allakirjutamist Eesti delegatsiooni liikmeile. Salumäe arvates võis just seetõttu, et meie rahusoov oli rajatud piibellikule alusele, selle meie rahva ajaloos pöördelise lepingu sündimine toimuda ja see on olnud meie kalju. „Tartu rahu on ürik, mis on elanud oma elu – ehkki Vene pool on seda rikkunud, kehtib ta ometi üle aegade ja põlvkondade ja on üks meie vabariigi sünnidokumente,“ ütleb ta. Ent piiskop tuletab meelde, et Poska ei teinud vaatamata erakordsele sündmusele edasise osas illusioone, sest ütles: „Maitskem küll rahu, aga hoidkem alal ja kasvatagem oma sõjalist jõudu.“

Tiit Salumäe avaldas soovi, et võimalikult kiiresti leiduks Ukrainas ülivõimekas läbirääkija ja et kirikud suudaksid luua oikumeenilise eestpalve osaduse Ukraina ja Venemaa kristlastele. Ta tuletas meelde: „Rahuleping annab õigused ja kohustused. Rahu ei ole vaid sõja puudumine – rahu on eluviis.“