Vaimulik vastab: millal on õige pidada hingamispäeva?
EELK kodulehe eelk.ee kaudu on juba mõnda aega võimalik esitada vaimulikule oma küsimus kiriku ja usu kohta. Luterliku kiriku kodulehe rubriigis “Küsi vaimulikult” saab lugeda vastuseid seni esitatud küsimustele. Vastas EELK vikaarõpetaja Enn Auksmann.
Teemadering: kiriklikud talitused, usk ja elu, Piibel ja teoloogia, tavad, jumalateenistus, moraaliküsimused, eri kirikud ja regioonid, kirik ja kogudus.
Küsimuse esitamiseks tuleb kodulehel täita vastav vorm. Küsija andmeid kodulehel avaldatud vastuse juures ei kuvata.
Jagame meie kodulehe kaudu enim esitatud küsimusi ja vastuseid ka e-Kirikus.
Uurin natuke piiblit ja mul on küsimus hingamipäeva kohta. Milline see õige päev on?
Piibel on tulnud juutidelt ja nemad peavad sabatit, mis algab reede õhtul ja lõpeb laupäeval, aga suurem osa kirikuid peavad pühapäeva? Kas enamus on kuidagi teisiti aru saanud kui juudid? Vanale Testamendile toetuvad nii juudid kui kristlased, aga arusaamad on erinevad, mis teema sellega on?
Hingamispäev (heebreakeelne sõna “ðabbat” tuleneb verbist “puhkama, hinge tõmbama”) on seitsmepäevase nädala viimane päev, mille pühitsemine rajaneb traditsiooniliselt loomislool: Jumal lõi kuue päevaga kõik, mis on olemas, ja “hingas seitsmendal päeval kõigist oma tegudest” (1Ms 2:2).
Enamus kristlasi peab pühapäevana nädala esimest päeva, kuna see on Kristuse ülestõusmise päev (vt nt Jh 20:1; Mk 16:1-2 jm), mida mõistetakse kui uue loomise algust (vrd nt 2Kr 5:17), niisiis õigupoolest kui “kaheksandat päeva”. Sellele viitavad ka pühapäeva nimetused erinevates keeltes: näiteks ladina keeles on see “Dominica” (Issanda päev), vene keeles aga “voskressenje” (ülestõusmine). Juba esimeste kristlaste tavale koguneda jumalateenistuseks just nädala esimesel päeval viitab ka Apostlite tegude raamat: “Aga nädala esimesel päeval, kui me olime kogunenud leiba murdma, arutles ja väitles Paulus nendega, ja et ta tahtis järgmisel päeval lahkuda, pikendas ta kõnet keskööni.” (Ap 20:7)
Tõenäoliselt peab seda silmas ka püha Johannes, kui ta kõneleb Issanda päevast Ilm 1:10 – kreeka keeles on see “he kyriake hemera”, mis tähendab ka tänapäeva kreeka keeles pühapäeva. Vana Testamendi ajal oli hingamispäeva pidamine Iisraeli rahva jaoks ülioluline, kuna see eristas neid jumalarahvana teistest rahvastest. Kristlaste jaoks on samamoodi oluline pühapäeva pidamine, kuna sellega me tunnistame Kristuse ülestõusmist, ilma milleta oleks kogu meie usk tühine (vrd 1Kr 15).
Pühapäeva, nädala esimese päeva pidamine Issanda päevana on väga kõnekas ka sümboolselt, kuna see viitab sellele, mida kirik ütleb traditsioonilises palves: “Jumal, Sa oled inimese tema väärikuses imeliselt loonud ja veelgi imelisemalt uuendanud.”
Niisiis väljendab pühapäeva pühitsemine meie usku Kristuse ülestõusmisse ja Jumala jätkuvasse loomistöösse, mille Ta viib Kristuses lõpule, kuni kord on Jumal “kõik kõiges” (1Kr 15:28). Praktilise külje pealt võib nimetada, et kirik on võtnud üle juutidele omase ajaarvestuse, mille kohaselt päev ei alga mitte südaööl ega varahommikul, vaid õhtul päikeseloojanguga. Nii kestab pühapäev liturgilises mõttes nö laupäeva õhtust kuni pühapäeva õhtuni – sellele viitab ka mõnelpool säilinud vana traditsioon laupäeva õhtul kirikukelli helistades “pühapäev sisse lüüa”.
Eriti oluline on seda ajaarvestust mõista Suure Nädala, iseäranis selle viimaste päevade, Kristuse kannatuste, surma ja ülestõusmise pühitsemisel. Me ütleme usutunnistuses, et Ta on kannatanud, risti löödud, surnud, maha maetud ja kolmandal päeval üles tõusnud surnuist.
Paljud inimesed küsivad, mida see kolmas päev seal tähendab – nagu oleks Kristus tõusnud üles kolm päeva pärast surma. Vastus on, et esimene päev kestab Suure Neljapäeva õhtust Suure Reede õhtuni – sellesse on haaratud Kristuse kannatused ja surm. Teine päev on Suure Reede õhtust Vaikse Laupäeva õhtuni – see on Kristuse hauas puhkamise ja surmavalda minemise aeg. Ning kolmas päev algab Vaikse Laupäeva õhtul (seepärast pühitsetakse väga pidulikult just Ülestõusmisööd) ja kestab kuni Ülestõusmispüha õhtuni.
Teatud mõttes kanduvad Suure Nädala sündmused edasi nädalast nädalasse: traditsioonilised paastupäevad on kolmapäev (Suure Nädala kolmapäeval läks Juudas ülempreestrite juurde ja lubas Jeesuse neile üles anda) ning reede (Suur Reede on Jeesuse surmapäev), laupäeva saame ka meie võimalusel pidada veidi vaiksema või koguni puhkepäevana (tänapäeval on see vähemalt palgatöö osas võimalik väga paljudel inimestel) ning pühapäev ongi justkui iganädalane Ülestõusmispüha, Issanda päev, mil Jumala rahvas koguneb kokku Tema Sõna ja sakramendi juurde.
1
