Koguduse lugu: Kirbla

Koguduse lugu: Kirbla

Kirbla kirik (Foto: Illimar Toomet)

Õp Kristjan Luhamets tutvustas Pereraadio saatesarja “Koguduse lugu” seekordses osas Kirbla koguduse lugu.

Kirbla Püha Nikolause kirik on 7,5-meetrise siselaiusega Eesti kõige väiksem katolikuaegne kihelkonnakirik. See ehitati Saare-Lääne piiskop Johannes III Orgase eestkostel 1500. aasta paiku. Võimalik, et just seoses kiriku ehitamisega eraldati Kirbla ümbrus Lihulast iseseisvaks kihelkonnaks. 

Ligikaudu samal ajal Kirbla kirikuga ehitati Saare-Lääne piiskopkonnas ka Martna, Käina ja Noarootsi kirikud. Nende planeering kordab  peaaegu täht-tähelt Kirbla oma, erinevus on vaid mõõtudes. Pisut hiljem, 1531 – 1534 ehitati sama plaani järgi ka Pärnu-Jaagupi kirik. Kõigi nimetatud pühakodade ehituslikuks eeskujuks oli Haapsalu toomkirik. Tornid jäeti ehitamata mitte sellepärast, et see oleks olnud kallis, vaid tsistertslaste kloostriideaali mõjul pidasid ehitajad nõnda õigemaks.  

Kirblas kavandati juba ehitust alustades korralikku võlvitud hoonet. Kaks võlvikut moodustavad pikihoone ja kolmas altariruumi. Viimast eraldab võidukaar. Kiriku aknad on ebaühtlase kõrguse ja suurusega. Nähtavasti on need valminud eri aegadel.

Koguduse esimene luterlasest hingekarjane Laurentius Gerholt oli Riia majaomaniku poeg, kes jõudis veel katoliku ajal preestrina Saaremaal ametisse astuda. Hiljem kutsuti ta Kirblasse, kuhu ta jäi oma elupäevade lõpuni. 

Õpetaja Petrus Clementi sündis Soomes. Oma vaimulikuteed alustas ta Rakveres. Juba ühe aasta pärast tuli ta sealt Kirblasse, kuid läks siit ka õige varsti edasi ning oli mõned aastad Nissi koguduse abiõpetaja Riisipere kabelis. Õpetaja Clementil oli terav silm pindude nägemiseks superintendendi silmas ja superintendent aitas ka palgid tema enda silmast üles leida. Sellesama superintendendi poeg Elias Dubberch teenis Kirbla ja Lihula kogudusi seni kuni Petrus Clementi Riisiperes viibis. Kui aga Elias Dubberch üksnes Lihula kogudusele pühendus, tuli Clementi tagasi Kirblasse ega läinud siit enam kuhugi enne kui Issand ta isa ära kutsus. 

Õpetaja Johann Teufeli jaoks oli Kirbla vaid lühikeseks peatuspaigaks Ambla ja Pühalepa vahel. Ka pastor Sigfried polnud Kirblas just kaua, sest ta uppus õnnetul kombel Alaküla jõkke Lihula lähedal. Pärast seda, kui kaplan Simon läks Martnasse, teenis Kirbla kogudust 35 aastat kirikhärra Laurentius. Soravalt jutlustas ta nii saksa kui eesti keeles. Sündinud oli Laurentius Viiburis kuningliku õukonnateenri peres. Ta õppis Viiburi ja ilmselt ka Tartu ülikoolis ning töötas üheksa aastat koolmeistrina Pärnus. Pärast 1603. aasta näljahäda ja katkulainet, kui Pärnu linn sama hästi kui välja suri, tuli Laurentius Kirblasse ning abiellus siin ühe pastori lesega. 

Heinrich Göseken oli 26-aastane, kui ta Kirblasse tuli, seljataga õpingud viies ülikoolis. Palju tunnustust toonud kirjatööd pühakirja ja kirikulaulude tõlkimisel tegi ta hiljem Kuusalus. Muuhulgas koostas Göseken eesti keele grammatika. Kogu oma lühikese ametiaja pühendas Kirbla kogudusele pastor Jonas Nikopensius, kes sündis Rootsis Nyköpingi linnas ning oli tõenäoliselt pärit tuntud vaimulike suguvõsast, mille ühest liikmest sai Karilatsi kõrtsmik Põlva kihelkonnas. Viimasest põlvnevad kõik Eesti Nikopensiused. 

Õpetaja Daniel Göbel oli Saksamaalt Wittenbergi lähedalt pärit ja õppis ka sealses ülikoolis. Kirblas kirjutas ta luuletusi nii eesti kui saksa keeles. Luuletusi armastas kirjutada ka järgmine kirikuõpetaja Urban Strahlborn, kelle eluküünal katku ajal varakult kustus. Samal ajal põgenes sõja eesti Tallinna Põlva koguduse õpetaja Johann Joachim Wittich. Uue tööpõllu leidis ta Kirblas. Viimastel aastatel oli ta vana ja haige ning abiliseks oli talle noor kirikuõpetaja Albert Erasmi. Nii Wittich kui Erasmi olid mõlemad Tüüringist pärit. Pärast seeniori surma kinnitati Albert Erasmi Kirbla koguduse õpetajaks. Ta oli tegev põhjaeestimurdelise Uue Testamendi tõlkimisel ja osales Eestimaa piiskopi valimisel. 

Aastal 1710 laastas Kirbla kihelkonda halastamatu katkulaine. Sarnaselt Lihulaga suri siin üle 90% elanikest. Samuti tuli mulla alla panna puhkama koguduse õpetaja Albert Erasmi, kes jäi pikaks ajaks viimaseks Kirbla koguduse õpetajaks. Kogudus oli niivõrd vaesunud, et oma õpetaja ülalpidamine ei tulnud enam kõne alla. Alates 1710. aastast teenis Kirblat Lihula koguduse õpetaja, ametlikult liideti Kirbla Lihulaga aastal 1728. Siiski säilisid kokkuliidetud kihelkonnas kaks kirikut ja kaks pastoraati, mis pole kunagi olnud teineteisest kaugemal kui umbes 8 km. 

Õnnistusrikas oli Kirbla jaoks õpetaja Michael Levanuse ametiaeg, sest vennastekoguduse ärkamine, mis Eestimaal puhkes, puudutas ka Kirblat. 1748. aastal kirjeldas õpetaja Levanus ühe Kirbla noormehe usule ärkamist. Noormees lamas haigevoodis, kui südames tõusis igatsus Õnnistegija järele. Ta tundis ära lunastuse Kristuse vere läbi ning koges õigeksmõistmise rõõmu. Selles rõõmus pöördus ta oma vanemate ja vendade-õdede poole, aga eriti ühe õe poole, manitsedes teda loobuma patust ja pöörduma Õnnistegija poole. Kui siis isa talle vastas, et ta peaks muretsema esmalt oma hinge pärast, siis vastas poeg suure rõõmuga: „Juba mina omad patud kõik olen oma Õnnistegija peale loppinud.“ Õpetaja Levanus lisab, et sarnaseid tunnistusi on sel ajal andnud paljud lapsed enne siit ilmast lahkumist. 

Hiljemalt 18. sajandil ehitati Kirbla kirikule kivist torn, õieti praeguse torni alumine osa. 1766. a. sai kirik praeguse laelühtri ja 1783. a. hilisbarokse altariseina. Suurt altarimaali raamivad antiigipärased sambad ja rokokoohõnguline pealmik. 1802. a. ehitati torn kõrgemaks ehk selliseks nagu me seda praegu näeme. 1840. a. kinkis Vanamõisa omanik Julie Clodt von Jürgensburg Kirbla kirikule altarimaali. Sellel on kujutatud Jeesuse kirgastamist, Mooses ja Eelija teine teiselpool Jeesust ja jüngrid all maas. Maali eeskujuks on Raffaeli maal „La Transfiguratione“. Kirbla maali kinkija kohta on teada, et tema abikaasa poolvend oli kunstnik Georg Gustav Johann Clodt von Jürgensburg (1776 – 1839). 

Neli aastat pärast seda kui Carl August Tanton ehitas oreli Lihula kirikusse, valmis sama meistri käe all Kirbla kiriku orel. Aasta oli 1850. Pillil oli üks manuaal, pedaal ja viis registrit, just nagu Martna orelil, mille Tanton ehitas üks aasta enne Lihula orelit. Võib arvata, et Kirbla koguduse laulu saatmiseks jäi pill väikeseks, sest 1900. aasta paiku lasti see meister Gustav Terkmannil põhjalikult ümber ehitada ja kahe registriga täiendada. Oreliprospekt sai uue ilme, kui sellele ehitati peale viilukujuline kõrgendus, et varjata pikemaid vilesid. Praegu on orelil seitse erineva tämbri ja helitugevusega registrit, mis võimaldavad organistil saata jumalateenistust, aga mängida ka keerulisi muusikapalasid. 

Kirbla koguduse taasiseseisvumine sai alguse sellest, et Lihula kirikuõpetaja rehi põles maha. Koguduse liikmed kogusid raha uue rehehoone rajamiseks. Samal ajal käis koguduste ümberregistreerimine, kuid Lihula kogudus oli mingite vaidluste tõttu asjaga viivitanud. Kirbla mehed otsustasid siis, et nad ei soovi anda oma raha Lihula õpetaja rehe jaoks, vaid ehitavad hoopis oma kirikuõpetajale maja ja registreerivad taas iseseisva Kirbla koguduse. 

Esialgu hooldas Kirbla kogudust Lihula õpetaja, seejärel Kullmaaa õpetaja. Esimene Kirbla õpetaja Johannes Jürgenson seati ametisse 29. juunil 1930. Oma siira usuga oli ta kogudusele eeskujuks. Kahjuks sai ta ainult ühe aasta kogudust täiel jõul teenida, sest nõrgad kopsud aheldasid ta haigevoodisse. Järgmised kaks kirikuõpetajat, Hans Rebane ja Juhan Truu põgenesid Teise maailmasõja ajal Eestist. 1941. aasta juulis põletasid punaarmeelased Kirbla ja Rannu külas maha üle 30 talu. Tegemist oli tahtliku hävitustööga. Maha lasti ka olukorraga tutvuma saabunud relvitud talumehed. Edaspidi on Kirbla olnud küll jätkuvalt iseseisev, kuid naaberkoguduste vaimulike teenida. 

31. augustil 2008. a. maeti Jüri Uluotsa põrm Kirbla surnuaeda. 1945. aastal Stockholmis surres oli Uluots Eesti Vabariigi peaminister presidendi ülesannetes. Nüüd korraldati talle riiklikud matused, millega seoses sai Kirbla kiriku parkimisplats asfaltkatte ja suur roostes plekkahi, mille lammutamine olnuks tülikas, kaeti halli siidiriidega. 

20. sajandi viimastel aastakümnetel vaikis Kirbla kiriku orel. Viled olid täis krohvipuru ja puuoksi, rotid olid pesa ehitamisel närimisega pahandust teinud. Vandaalid olid lõhkunud ja varastanud üle 30 vile. Soome sõpruskoguduse abiga tegi orelihooldaja Toomas Mäeväli pilli korda ja meister Hardo Kriisa valmistas uued viled. Orelile paigaldati ventilaator ja 5. oktoobril 2003 pühitseti pill sisse. 

Praegu jääb küla aina väiksemaks. 2015. a. suleti Kasari kool. Kohaliku ühistu laudas lüpsavad piima robotid. Kiriku tornis heliseb üks parandatud kell. Kogudus ostis Saksamaalt küll kolm uut ja need on juba kirikus kohal, aga torni tõstmiseks puuduvad veel vahendid.

Koguduse lugu” on õp Kristjan Luhametsa autorisaade, mis on Pereraadio eetris neljapäeviti kell 10.45; 17.15 ja 23.15.

Saateid saab järelkuulata ka aadressil www.pereraadio.ee.

Lisa kommentaar