Õp Kristjan Luhamets tutvustas Pereraadio saatesarja “Koguduse lugu” seekordses osas Vigala koguduse lugu.

Pärast Saare-Lääne piiskopkonna loomist 1228. a. eraldus muistse Märjamaa lõunapoolne osa sajandi keskpaiku iseseisevaks Vigala kihelkonnaks. Vigala Maarja kirikut võidi piiskopi algatusel ehitama asuda juba 13. sajandil. Esmalt valmisid altariruum ja kaks korda pikem pikihoone. Üsna samasugune nägi välja ka Juuru esimene kivikirik. Vigala altariruumist on tänaseks saanud käärkamber, mille põrandal on säilinud hauaplaat 14. sajandi lõpust. Kunagise võidukaare all hoitakse piiskopi kujutisega kiviristi, mis pärineb 13. sajandist. See Orgita dolomiidist rist kaunistas kunagi kiriku lääneseina. 

Aastal 1292 lasi Saare-Lääne piiskop ehitada Kivi-Vigala linnuse, mis läänistati Üxküllidele. 15. sajandi algul oli Vigala preestriks kohaliku vasallipere noorem poeg Henricus, kellest sai Tallinna piiskop Heinrich II Üxküll. Umbes sel ajal võlviti Vigala kiriku vana altariruum ja pühakoja lääneseinale ehitati viilutorn. Vigala kihelkonna külakabelid olid arvatavasti Nõlva, Vaguja ning Pallika külades. 

1530. a. kutsus Vigala omanik Otto von Üxküll siia luterliku pastori. 26 aastat hiljem oli koht jälle vakantne. Vasalli lesk Margarethe von Üxküll pani ametisse 19-aastase Martini. Noormees oli Tallinna ahjukütja poeg, õppinud vaeste koolis ja õpetust saanud ka linna vaimulikelt. Martin põgenes koos Laurents Soolatampijaga Vigalasse ja seletas, et on jutlustaja. Ja leskproua panigi ta Vigalas ametisse. Aeg oli rahutu. 1560. a. sai Vigala linnus esimest korda tugevalt kannatada. 1576. a. tulid venelased uuesti ja jäid linnusesse kuni 1581. aastani. Rootsi väe lähenedes tegid venelased minekut, kuid rüüstasid enne nii lossi kui kiriku ja panid need põlema. 

Õpetaja Martin Ranthanus oli sakslane. 1602. aasta paiku läks ta sõja ja katku eest tagasi Saksamaale. Ka järgmised kirikuõpetajad olid sakslased. Johannes Brinckmann teenis surmani Vigala kogudust, Joachim Rossihnius läks Tartusse ning oli Jaani kirikus hinnatud eestikeelne jutlustaja, Joachim von Fincken jutlustas samuti heas eesti keeles, kuid läks ära Märjamaale, Benedict Lupian läks Järva-Madisele ja Günther Tunzelmann Mihklisse. Kui vahepeal oli vaja kirikuõpetajat asendada, tegi seda Märjamaa pastor. 

Õpetaja Tunzelmanni ajal, 1655. a. seati sisse köstri ametikoht. Õpetaja Johann Mattheus Embken osales 1686. a. Liepa piiblitõlke konverentsil ning aasta hiljem rajas ta kiriku juurde Vigala esimese talurahvakooli. Embken revideeris eestikeelse Uue Testamendi tõlget, kirjutas puhtaks Pauluse kirjad koloslastele ja Tiitusele; Johannese, Jakobuse ja Juuda kirjad. 1680. aastatel tellis Vigala kogudus puunikerdaja Christian Ackermanilt rikkalikult kaunistatud altari ja kantsli. Eriti peenelt on nikerdatud altariseina kaunistused. See on viljaka meistri tippteos. Tõlketööga tegeles ka õpetaja Bengt Johann Himsel. 1695. a. usaldati talle Pauluse kirjade galaatlastele, efeslastele ja Tiitusele eestikeelse tõlke revideerimine, lisaks osales ta Rootsi kirikukorralduse eesti keelde tõlkimises. 

Kui Andreas Menander Vigala koguduse õpetajaks kutsuti, oli Põhjasõda juba täies hoos. 1710. a. viisid venelased ära Vigala kiriku kella ja peitmata jäänud hõberiistad, õpetaja Menander põgenes oma kodumaale Soome. Samal ajal suri katku 88,9% Vigala kihelkonna elanikest, alles jäi 354 inimest. Tühje talukohti täitsid sisserändajad. 1726. aastaks oli Vana-Vigalasse tulnud 25 peret Mõnistest, lisaks Karksist, Vastseliinast, Saaremaalt ja Lätist. Rääski külla saabus neli perekonda Hiiumaalt. 

Vahepeal Märjamaa hingekarjase hoole all olnud Vigala kogudus sai oma kirikuõpetaja taas 1722. aastal, mil ametisse astus Tallinna raehärra poeg Johann Friedrich Gernet. Pärast õpinguid Jena ülikoolis töötas Gernet Eestimaa konsistooriumi presidendi von Uexkülli juures koduõpetajana. Õpetaja Gernet oli pietistlike vaadetega nagu ka tema äiapapa Heinrich Gutsleff. 1742. a. saabus Vigalasse herrnhutlane Andreas Jaeschke. Gernet oli vennaste suhtes sõbralik vaatamata sellele, et ka Vigalas tuli ette mõningaid liialdusi. 

Õpetaja Christian Ehrenfried Baumann suri noorelt. Surmani teenis Vigala kogudust ka Daniel Stamm, kes sündis Hageri kihelkonna vabatalupoja peres, õppis rätsepaks ja kuulas Kopenhageni ülikoolis usuteaduse loenguid. Pärast teda tuli Vigalasse kirikuõpetajaks Gerneti väimees Anton Friedrich Bornwasser. Viimane kutsuti edasi Rõugesse, kus möödusid tema ülejäänud töömeheaastad. David Johann Bidberg siirdus Peterburgi, kus temast sai riiginõunik. Üle neljakümne aasta teenis Vigala kogudust Johann Friedrich Ignatius. Tema vanaisa oli Kambja köster Ignatsi Jaak ning tema tütrepoeg oli Adalbert Hugo Willigerode, esimese üldlaulupeo korraldaja. Aastal 1798. a. püstitati Vigala kirikust veidi ettepoole kellatorn, 1823. a. alustas köstrimajas tööd Vigala kihelkonnakool. 

Järgmine õpetaja Karl Harten oli agar koolide edendaja ja Ahrensi uue kirjaviisi kasutuselevõtja vallakoolides. Ta oli Kuuda seminari esimene direktor, mistõttu viibis ta sageli Kuudal.  

1844. a. algas kiriku ümberehitus. Vanast kirikust jäi alles ainult altariruum. Kirik ehitati 15 meetri võrra pikemaks kuni kellatornini. Ümberehitatud kirik pühitseti 11. augustil 1846. Kahjuks hakkas torn vajuma ning 1874. a. tuli see lammutada. 1888. a. lammuti ka pikihoone võlvid. Kinni müüriti võidukaar ning vana altariruum muudeti käärkambriks. Altarimaal, mis kujutab püha õhtusöömaaega, jäeti käärkambrisse ning altari jaoks maalis kohalik kunstnik G. M. Künnap pildi Kristusest Ketsemani aias. Kogudus ostis Wilhelm Müllverstedti oreli, mis valmis 1886. a. ning seisis seejärel kaks aastat Tartu Peetri kirikus kuni toodi Vigalasse. Käärkambri jaoks ehitas 1887. a. positiivoreli Vigala valla Tiduvere küla pillimeister Jüri Gildemann. Mõlemad pillid on kasutusel tänaseni. 

1881. a. jõudis Vigalasse nn Vormsi ärkamine. Samal aastal kutsuti Vigala köstriks Kursi köstri väimees Jüri Soo, kes hakkas rahvale palvetunde pidama. Köstri õhutusel hakkas koguduse õpetaja Christoph Mickwitz ka piiblitunde pidama. 1884. a. ehitati Vigalasse palvemaja. Nurtu külas sirgus Evald Oviir, kes 1890. a. läks misjonäriks Aafrikasse ja suri seal märtrina. Evaldi onupoja poeg Madis Oviir oli hiljem kirikuõpetaja Viru-Jaagupis. 1886. a. ordineeriti Ingerimaal pastoriks Vigala mees Mattias Johann Eisen. Viljakas maa tegi Vigalast Läänemaa viljaaida, või koguni Läänemaa Eedeni, kuna siit neli jõge läbi voolas. 

1898. a. tuli Vigala kogudust teenima õpetaja Maximilian Busch, kes abiellus parun Üxkülli tütrega. Väsimata kuulutas ta Õnnistegijat Jeesust Kristust, seletas Pühakirja selgesti ja puhtasti, ja kutsus kõiki koguduse liikmeid patust pöördumisele. 

Vigala valla Sääla külas sündis kirjanik Mihkel Aitsam, kes osales 1905. aasta revolutsioonis. Aitsami isa oli Vigala Üxkülli kohtus võitnud, revolutsiooni käigus aga põletati maha Üxküllide Vana-Vigala loss koos ühe Euroopa suurema eraraamatukoguga. Karitussalk lasi maha Bernhard Laipmanni, kellest Aino Kallas kirjutas novelli „Bernhard Riives“. Tänaseni asuvad Vana-Vigala mõisas vanimad Eestis asuvad kunstiteosed, nimelt kaks Pompeijst toodud bareljeefi. 

Kaua aega oli Vigala kirik ilma tornita. Kui Eestis hakati Vabadussõja ausambaid püstitama, ühendati Vigalas kaks eesmärki ning 1933. a. valmis Alar Kotli kavandi järgi Vigala kiriku torn, mis on ühtlasi mälestussambaks Vabadussõjas langenuile. 

Pärast Teist maailmasõda lubjati üle tahvlid langenute nimedega, graniidist kujud maeti kirikuaeda ning vabadusrist torni esiküljel kaeti plekiga. Nõukogude võim muutis pastoraadi haiglaks ning koguduse maad tuli anda kolhoosile. 16. sajandi õlimaal „Kaana pulm“ viidi Tallinna. 1971. a. sai kirik elektrivalgustuse. 1976. a. kaevati kujud drenaažitööde käigus maa seest välja ja viidi Haapsallu, kus need seisid kümme aastat muuseumi õuel kuni toodi tagasi kirikusse ja kaks aastat hiljem, 1988. a. tagasi oma kohale asetati. Vigala kiriku torn oli Eesti esimene Vabadussõja monument, mis ärkamisajal taastati. 1990. a. kinnitati kiriku välisseintele mälestustahvlid Teises maailmasõjas ja nõukogude okupatsioonis hukkunuile. 

1995. a.  võeti kogudusemajana kasutusele pastoraadi asemel hoopis endine apteegihoone. 1997. a. remonditi orel. Vigala organisti pojast Andres Uibost sai Tallinnas oreliprofessor. Hoole ja armastusega on kogudus oma pühjakoja eest hoolitsenud. Pärast uste ja pinkide värvimist jõudis järg aastal 2005 altarini. Ajaloos on altarit korduvalt üle värvitud, kuid seekordne värvimine tõi kaasa koguni kohtutee. Põhjuseks kvaliteetne värv, mida ei saa eemaldada. 

Visa on ka Vigala kogudus, mis igal pühapäeval jätkuvalt kokku tuleb ja pärast jumalateenistust iga kord kohvilaua katab. Üheskoos käiakse väljasõitudel ning käsitööringis kootakse Haapsalu salle. 

“Koguduse lugu” on õp Kristjan Luhametsa autorisaade, mis on Pereraadio eetris neljapäeviti kell 10.45; 17.15 ja 23.15.

Saateid saab järelkuulata ka aadressil www.pereraadio.ee.

Vaata ka:

• EELK Vigala Maarja koguduse koduleht vigala.eelk.ee