22. pühapäev pärast nelipüha. Tänase päeva teema on Usuvõitlus. Palvesõna ütleb Kaitseliidu peakaplan õpetaja Peeter Paenurm.

“Mt 16:1–4
Järjekordselt püütakse Jeesust panna proovile. Kiusajad leiavad, et kui Jeesus tegutseb Jumala volitusel, peaks ta andma neile ühe erilise ime – tunnustähe taevast. See tõestaks, et ta on Jumala läkitatu. Kui ta ebaõnnestub, siis oleks Jeesust lihtne tühistada. Ja elu võiks vanamoodi edasi minna.

Tunnustähe nõudmine ei ole midagi väga inimlikku. Küsitakse tõendeid, missugune on Jumala plaan, arvamus või kas teda üldse on olemas. Jumal justkui peaks pingutama, et me võtaksime teda tõsiselt ja vaevuksime teda uskuma. Vahel oodatakse lihtsalt kinnitust või uut hoogu oma usule mõne jumaliku märgi kaudu. Jumala poole pöördutakse oma valmis plaanidega ja Jumal peaks mahtuma neisse raamidesse.

Matteuse talletatud lugu on kõnekas pilt inimese kõrkusest ja isekast uskmatusest. Nõnda haakub see ka usupuhastuspühaga, mil mõtleme Martin Lutheri tööle ja reformatsioonile.

Tähistame usupuhastuspüha oktoobri lõpus, kuna reformatsiooni algusena kirjeldatakse sündmust, kui Wittenbergi ülikooli professor dr Martin Luther avalikustas pühakutepäeva eelõhtul, 31. oktoobril 1517 oma 95 teesi väitluseks indulgentside väe kohta. Väitlust teeside üle ei tulnud – piiskoppi nende usu ja kirikuelu probleemide arutamine ei huvitanud. Kuid teese lugesid ka teised ja Lutheri mõtted levisid üle Saksamaa. Tema arusaamad ja – kõige olulisem – tema üles leitud armuline Jumal said kiiresti tuttavaks üle Euroopa. Mõne aastaga jõudis sõnum ka Eestisse.

Sadakond aastat tagasi nimetati 31. oktoobrit meie luterlikes kalendrites õige usu ülesvõtmise pühaks. Tänapäeval me ei püüa luterlasi ja katoliiklasi eriliselt vastandada ja usupuhastuspühagi kipub ununema koos teiste pühadega. Elame kõrvuti erinevate kirikurühmadena, tunnistame erinevusi ja rõõmustame selle üle, mis on ühine. Me pole uhked, et viis sajandit tagasi läks kiriku väärnähtuste kriitika ja heade algatustega nagu läks ning kirik lõhenes eri suundadeks ja üksteist sarjavateks kogukondadeks. Minevikku tagasi ei keera, aga täna oskame minna koos edasi.

Oluline probleem, mida Luther oma kaasaegsele kirikule ette heitis, oli kõrkus ja võimukus. Jeesus oli läkitanud oma apostlid tegutsema inimeste keskel armastuse saadikutena ja tema nimel. Aja jooksul oli kirik rakendanud kogu selle meelevalla omaenda võimu heaks. Reegleid luua, distsipliini nõuda on lihtsam kui armastusega juhatada. Kirikust oli sajandite jooksul saanud hiigelsuur institutsioon, kes väitis, et tema käes on õigus öelda, kuidas taevas asjad käivad ning kes ja kuidas taevasse saab. Luther, nagu ka paljud äratajad enne ja pärast teda, kutsus asja täpsustama pühakirjast, otsima Kristust.

Luterlikud kirikudki pole ajaloos puhtad võimutsemisest ja uskmatusest. Lihtne on kirikutel tänapäevalgi komistada bürokraatiasse, hierarhiasse või arengukavadesse. Või hoolimatusse, lammutavasse progressi, õige usu kõrkusse või lihtsalt rutiini. Seejuures oodata Jumalalt, et ta kõike seda õnnistaks ja annaks uusi tunnustähti taevast.

Usupuhastuspüha tähistamine on meeldetuletus kogu kirikule, vaimulikele ja koguduse kaastöölistele, viimselt igale kristlasele, et kirik peab pidevalt uuenema – et meil tuleb ikka ja jälle küsida, mis on meie usu juures ja kirikuelus kõige peamine, ühendav ja edasiviiv.

Jeesus vastab kiusajatele, et ta ei anna neile nõutud tunnustähte. On selge, et mistahes imetegu või eriline märk ei muudaks pahatahtlike küsijate arvamust. Kui süda on kõva, siis ka silmad ei näe ega kõrvad kuule. Ometi Jeesus lisab, et tunnustäht on olemas: prohvet Joona tunnustäht. Piibli Joona loos on juttu, et prohvet oli merekoletise kõhus kolm päeva ja ööd. Algkogudus tõlgendas seda Vana Testamendi viiteks Jeesuse surmale ja ülestõusmisele. Kristus ise, tema ristisurm ja ülestõusmine on inimkonnale tõeline tunnustäht. Jeesus ei rääkinud üksnes Jumala armastusest, vaid armastus viis ta eneseohverduseni ristil. Jeesus ei rääkinud lihtsalt patu ohtudest, vaid tõi inimkonnale lunastuse patu orjusest. Rist on meile märk Kristuse kuulutuse, töö ja meelevalla kohta.

Matteus nimetab loo kokkuvõtteks, et Jeesus jättis kiusajad sinnapaika ja läks ära. Seegi on märk. Kes ei taha Jeesust tunda ja usaldada, saab jääda oma uskmatusse. Jumal ei suru end peale. Kes tahab Jeesust tõesti kohata, leiab ta mujalt kui tunnustähtede, imede ja tõestuste teelt.

Luther leidis sisemise rahu ja rõõmsa usu, kui loobus oma õiguse ja tegudega Jumala heakskiidu nõudmisest. Ta leidis Piiblist armulise Jumala, kes mõistab meid Kristuse kaudu õigeks. Meiegi saame patud andeks ja Jumala ees õigeks armust, Kristuse pärast, usu läbi, kui me usume, et Kristus on meie eest kannatanud ja et tema pärast on meile patt andeks antud ning õigus ja igavene elu kingitud (CA, IV).”

Palve: Kõigeväeline Jumal, Sa oled meid kutsunud oma võitlejate hulka kõigele kurjale vastu panema. Õpeta meid kuulekalt tarvitama kogu usu sõjavarustust ning juhi ise meie samme. Vii püha Kirik võidule oma nime ülistuseks ja auks, Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi, kes koos Sinuga Püha Vaimu ühtsuses elab ja valitseb igavesest ajast igavesti.

Jutlus ilmus ajalehes Eesti Kirik 25.10.2023