Pühapäeva palvesõna
Paastuaja 5. pühapäev Judica, Kannatuse pühapäev. Palvesõna ütleb Jõelähtme Püha Neitsi Maarja koguduse õpetaja, Ida-Harju praost Margus Kirja.
Lk 13:31–35
“Praeguse maailma õhustik on täis elektrit. Ülemaailmne lõpmatu hooga tarbimine juhib meid ökoloogilise katastroofi suunas. Süvenev individualism koos kaasneva üksilduse, tühjustunde ja mitmesuguste sõltuvustega tundub alles sisse juhatavat vaimse tervise katku. Pinget on lisanud koroonapandeemia, sõda Ukrainas, energiahinna tõus, kõrge inflatsioon jne. Sotsiaalmeedias leviv vahkviha, avalik „tühistamiskultuur“, kasvav tsensuur ja silmakirjalikkus ning poliitiline polariseeritus lõhestavad peresid, rahvaid ja riike. Kui mõnes üksikus piirkonnas kirik veel kasvab, siis paljudes teistes hääbub – Lähis-Idas vägivalla tagajärjel, läänes vägivallatult.
Tänane evangeelium kõneleb ärevast õhustikust Jeesuse ümber. Tema läheduses on inimesi, kes soovivad ta surma. Heroodes tahab teda tappa, mitmed variserid samuti. Võib-olla just seepärast püüavad nad Jeesust Heroodesega hirmutades peletada maalapile, kus neil on rohkem võimu. Sinna, kus viimaks rahvahulk hüüabki kord: „Löö ta risti!“
Jeesus elas kesk inimesi, kes nägid temas ohtu, ootasid ta hukku või põrumist, aga tema jätkas teenimist täna, homme ja ülehomme, vaatamata võimunomenklatuuri püüdlustele teda peatada. Jeesuses on Jumala riik jõudnud inimeste juurde ja seda rebased ei seiska. Keegi ei võta elu temalt, vaid ta ise annab selle omal tahtel, ta teab oma elu eesmärki.
Aga Jeesus ka kurvastab, itkeb Jeruusalemma laste, Iisraeli rahva pärast. Ta kõneleb kui Jumal, et on palju kordi püüdnud neid koguda oma tiibade varju alla, aga nad pole tahtnud, ning nüüd ootab inimesi ees hukatus ja koja häving. See kõlab kui paratamatu tagajärg inimese valikule, tahtmatuse tulemus. See tekst juhatab meid keerulise probleemi juurde – milline on Jumala õigluse ja inimliku vastutuse vahekord? Kui Jumal on lõpmatu armastus, siis kuidas saab ta hukka mõista neid, kes keelduvad uskumast? Kuidas need vastandpoolused kokku sobivad, sellest ei saa viimselt inimene aru, küll aga püüame seda paradoksaalsust sageli lahendada oma peas, kaldudes ühte või teise äärmusse, sisuliselt tahtmatusse uskuda, et Jumal on õiglane.
Ühelt poolt oleme loonud Jumalast pildi kui vanaemast, kelle ülevoolav armastus tühistab igasuguse meeleparanduse nõude. Õigemini, siinses heas uues ilmas polegi midagi erilist enam parandada, kui, siis peenhäälestada, sättida ennast ja pühakirja ajastu vaimule vastavaks. Võib-olla on pisut vaja ka kahetseda. Kahetsused ja vead jäävad aga suures osas minevikku ja nende paljastamisega tegelevad valgustavalt vastavad teadusharud. Postmodernne ühiskond on õnneks evangeeliumi juurde jäänud, küll kustutanud sellest tarbetu transtsendentsuse ja müstika. Kirikule on lubatud tema riided, riitused ja supiköök, aga moraalinorme ja uusi dogmasid kehtestavad nüüd valitsejad kõigile MTÜdele sarnaselt. Kirik peab kohanema, et olla projektikõlblik, positiivne, salliv ja empaatiline, armuliku Jumala vääriline, paturegistrid (sallimatus, soolisus, rõhumine jne) ja õiglus on nüüd valitsejate pärusmaa.
Teiselt poolt igatsevad mõned meist jõulise kristluse tagasitulekut, mis upitaks langenud lääne tagasi usukaljule ja juhiks meid eemale porisest patumülkast. Sotsiaalmeedia ristirüütlid on armutult nuhtlemas patuseid, et taastada kristlikku hegemooniat või vähemalt surra sangarina. Avalikud võitlused ühiskondlikel teemadel, mis puudutavad usku ja moraali, on nende meelest abiks Jumalale, kelle eest suurem osa õiglusega seonduvast tööst saab ära tehtud juba maa peal. Vastandumine ja viha lubab maskidel langeda ning lambad eraldada sikkudest, ja õiglusel võidutseda.
Aga on ka kolmas tee – usaldada armulist ja õiglast Jumalat, kelle otsustusi me viimselt ei mõista ega tea. Teadvustada kriisi, mille keskel elame, kuhu ise oleme end toonud. Loobuda mugandumisest või välisest võitlusest seesmise muutuse kasuks, mis tähendab sageli ka elu ja hinge pimeda ööga kohtumist, pimedasse koopasse astumist või kõrbe minemist. Keskenduda luust ja lihast inimesele meie kõrval, meie koguduses. Või nagu Paul Kingsnorth tõdeb, et kriisi ajal peame pöörduma tagasi oma juurte juurde, seda nii otseses kui ka vaimses mõttes, peame põgenema Jumalat eitava tsivilisatsiooni särast ja otsima taas üles metsiku kristluse, merel tunde palvetades kesk hüljeste mängu. Pärast aastaid metsas, kõrbes või koopas elamist, pärast pikka aega maailmast taganemist sai paljude erakute ebamaisusest paradoksaalsel kombel just see, mis kirikut ehitas, mida maailm vajas. Pöördumiseks ja Jumala taas leidmiseks ses vappuvas kojas peame minema ära tema tiibade alla, et taas selgelt näha ja öelda: „Õnnistatud olgu, kes tuleb Issanda nimel!“”
Palve: Püha Jumal, Sa lasid oma Pojal meie pärast kannatada ja lubasid Ta patuste inimeste kohtus surma mõista, et Ta meie võlakirja oma surmaga jäädavalt risti külge naelutaks. Aita meil Sinu suure armastuse ees vaikseks jääda, usus Kristuse ristist kinni haarata ning end Sinu omaks anda. Jeesuse Kristuse, Sinu Poja, meie Issanda läbi.
Vaata ka:
1
