Urmas Viilma: „Kirikuvarade teema puhul ootame ju seda, et riik oleks üleüldse valmis seda diskussiooni avama“

Peapiiskop Urmas Viilma artikkel ERR-i arvamusportaalis (kuvatõmmis)

Peapiiskop Urmas Viilma tõstatas Nõukogude okupatsiooni ajal Eesti kirikutest muuseumidesse viidud kunstiväärtuste tagastamise teema, tõdedes, et riik ei ole õigluse taastamiseks piisavalt teinud.

“Oleks aeg rääkida riigisisesest dekolonialiseerumisest ja lisada siia eetiline mõõde, kui räägime Eesti muuseumidesse omanike tahte vastaselt okupatsiooni ajal jõudnud varadest, mida õigusriigi tingimustes ei ole endiselt tagastatud,” kirjutas Viilma artiklis „Eesti riigi seadused ei luba olla eetilised?“ E-Kirik uuris peapiiskopilt, kuidas võiks muuseumides asuvate kirikuvarade teemaga nüüd edasi minna.

Miks on riigi käes olevate kirikuvarade tagastamise teema nii oluline ja ka valuline?

Kirikuvarade puhul tulenes ebaõiglus nõukogude korrast, mis oli ateistlik ja eraomandivastane ning igas mõttes halb näide ühest ühiskonnakorraldusest. Aga kui me nüüd muus osas oleme asunud Eesti Vabariiki taastama hoopis teistel alustel ja räägime Eestist kui õigusriigist, siis on isegi kummaline mõelda, et selles küsimuses me ei tunnista, et nõukogudeaegne toimimine oli vähemalt õiguslikus mõttes ebaõiglane ja ei aktsepteerinud ega arvestanud tol momendil koguduste ja usklike tunnetega. Täna peaks Eesti riik selle ebaõigluse likvideerima. Kunstivarade tagastamist peaks arutama riik ja kirik üheskoos, mitte nii, et see, kelle käes on ebaõigluse tulemusena täna need varad, et tema otsustab endiselt täna ka selle üle, kas omanik on piisavalt täiskasvanu ja oskab toime tulla või peab temaga olema justkui nagu lapsehoidja.

Mis puudutab minu artiklis olnud ja meediatähelepanu pälvinud dekolonialiseerimise mõistet, siis laenasin selle ERRi portaalis olnud uudisest, kus oli juttu Tartu Ülikooli muuseumi varadest ja sellest, et mujal maailmas on dekolonialiseerimise protsess. Kasutasin seda analoogiat, tõstatades küsimuse, kas Eesti riik võiks selle nõukogudeaegse kolonialiseerimise tagajärgedele lõpu teha.

Mida kirik kunstivarade osas täpsemalt riigilt taotleb?

Printsiibina ootame ju seda, et riik oleks üleüldse valmis seda diskussiooni avama. Me tahame, et riik tunnustaks kirikute omandiõigust oma varade üle. See peaks olema esimene samm. Kas need esemed jõuavad ühel momendil kirikutesse tagasi või kas need jäävad muuseumidesse või tuleb äkki kirikutest esemeid muuseumidesse juurde – see on juba järgmine samm.

Minu hinnangul ei saa riik kirikute või koguduste omandiõigust seada kahtluse alla lihtsalt selle argumendiga, et „meie oskame paremini hoida“. Niimoodi võiks riik ühel momendil ükskõik milliste inimestele, eraisikutele või asutustele kuuluvate varade puhul sedasama öelda.

Millised on kõige olulisemad kunstivarad, mida kirik enda valdusesse tagasi soovib?

Meil on olemas aastast 1992 kolmkümmend lehekülge Eesti muuseumidest Kultuuriministeeriumi palvel saadetud nimekirju kirikutest, nii luteri kui õigeusu kirikutest nõukogude perioodil muuseumidesse jõudnud varadega.

Nimekiri on pikk ja ma ei kõnele siin ju ainult luteri kiriku nimel, vaid ühel momendil kehastun ka Eesti Kirikute Nõukogu presidendiks ja kõnelen siin ka muuhulgas õigeusu kiriku ja põhiliselt maakoguduste ehk Eesti Apostlik-Õigeusu kiriku varade eestkostjana. Nii et see ei ole ainult luteri kiriku küsimus.

Rootsi-Mihkli kirikule kuuluv baptisteerium ehk väike ristimiskabel, mis nüüd asub Niguliste kirikus, Kolgata grupp Risti kirikust, “Kaana pulma” maal Vigala kirikust – need on kõige kuulsamad näited meie kirikuhoonete juurde kuuluvatest varadest.

Kas avalikkuses kõlanud põhjendus, nagu poleks kirikul (erinevalt muuseumidest) talle kuuluvate kunstiväärtuste jaoks hoiutingimusi, vastab tõele?

Selliseid väited on tõepoolest esitatud. Näiteks oli Kuku Raadio “Keskpäevatunnis” juttu, et muuseumides on need asjad kõik justkui eksponeeritud, aga kirikutes mitte. Minu meelest on tegu just vastupidise olukorraga – ehk kui me räägime täna ristimisvaagnatest, küünlajalgadest, karikatest, kannudest, skulptuuridest, piltidest, õigeusu kiriku kontekstis ikoonidest, siis need asjad on ju kirikus sihtotstarbel kasutuses. Kroonlühtrite peale on sageli graveeritud leerilastelt kingituseks kogudusele. Ehk on päris selge, et kirikus on need samamoodi eksponeeritud ja võib-olla mõnel juhul paremini kui mõned täna muuseumide hoidlates olevad varad.

Arutades, kas kirikutes on hoiutingimused piisavad või mitte, tuuakse argumendina esile külma ja niiskust. Samas on meil ju ikkagi 700-800 aasta vanuseid kirikuid, kus varad on püsinud aastasadu väga stabiilse temperatuuri juures. Kuivust enamasti ei ole, välja arvatud, kui me räägime mõnest linnakirikust, kus suvel võib minna väga kuivaks – pigem on siinkohal küsimus orelite hoidmises.

Muinsuskaitseamet on öelnud, et 40% kunstiväärtustest juba täna kiriku käes, Kui need esemed tõesti oleksid väga halbades hoiutingimustes ning hävimisohus, siis ma arvan, et muinsuskaitse ülesanne oleks juba ammu olnud reageerida. Aga meil ei ole ju selle kohta tuua väga palju fakte. On päris loomulik, et kui mingi ese seisab muuseumi hoidlas 300 aastat või seisab 300 aastat kirikus seina peal, siis ühel momendil ta vajab restaureerimist.

Kunstiväärtused on eksponeeritud külastajate jaoks ühtmoodi, olenemata sellest, kas muinsuskaitsealune vapp asub Toomkirikus või Niguliste muuseumis endise kiriku seina peal. See ei tohiks mõjutada nende restaureerimist, mis võiks riigi poolt olla korraldatud ühtmoodi.

Kas kirikust on esemeid okupatsiooniajal tõesti ära viidud vaid restaureerimise eesmärgil?

Seda ei saa küll kindlasti väita. Rootsi-Mihkli kirikust viidi ju näiteks baptisteerium ära sellepärast, et sinna ruumidesse rajati poksisaal-spordisaal. Risti kiriku Kolgata grupi äraviimine restaureerimisele ei tähendanud tingimata seda, et ta oli väga halvas seisus. Me peame olema veendunud, et selliste äraviimiste taga ei olnud ka teatud ettekäänet nende esemete muuseumidesse toimetamiseks.

Ja loomulikult me ei saa salata ju ka seda, et nõukogude ajal murti kirikutesse sageli ka sisse. Eriti seitsmekümnendatel aastatel olid kirikutesse sissemurdmise lained ja viidi ära ikoone ja hõbevara – Eesti kirikutest sageli Peterburgi, kus oli must turg.

Samas ei saa ka eitada, et Eesti muuseumitöötajad või Eesti kultuuri- ja kunstiringkonnad püüdsid niimoodi ka teatud varasid päästa, ehk siis me ei sea täna kahtluse alla seda, kas nende äraviimine sellel ajahetkel oli tingimata õige või vale kunstiväärtuse seisukohast vaadates. Aga me peame ju tunnistama, et kui omanik on endiselt olemas ning soovib oma varasid tagasi saada, siis sellest me peaksime ka lähtuma. Mõni kirikust pärit ese tuleb viia tagasi tema algsesse konteksti, mille jaoks ta valmistati.

Kes ja kuidas võiks selle teemaga edasi tegeleda?

Arvan, et see kaasusepõhine lähenemine, mida on ka Kultuuriministeeriumi asekantsler välja pakkunud, sobib meile väga hästi. Põhimõtteliselt võiks needsamad eelpool nimetatud kolmekümne aasta tagused loendid võtta ette, vaadata, millised nendest esemetest on endiselt muuseumides ja millised neist on jõudnud tagasi kogudustesse, sest kogudustele on varasid ka tagasi antud. Iga eseme puhul võiks esiteks vaadata, kas kogudus üldse tahab seda tagasi, teiselt poolt, kas tingimused, kuhu see ese läheks, ikka on nii kardinaalselt erinevad, et kunstiväärtus satub ohtu.

Omandiküsimuse lahendamine eeldab minu meelest Kultuuriministeeriumi initsiatiivi või Siseministeeriumi initsiatiivi, arvestades seda, et siseminister on vabariigi valitsuse ja EELK ühiskomisjoni kaasesimees. Selles komisjoniks võikski kirikuvara teemal toimuda nõupidamine.

Kunstivarade eksponeerimise puhul leidub ju näiteid ka kiriku ja muuseumide heast koostööst?

Meil on olnud suurepäraseid kogemusi koostööst kunstimuuseumi, kiriku ja terve rea meie koguduste ning kunstiakadeemia vahel. Ei olnud mingi probleem restaureerida või konserveerida ja uurida Ackermanni teoseid, mis ei kuulu Eesti riigile ega muuseumidele, vaid on Eesti kirikutes. Oli võimalik lahendada ära nende äratoomine, uurimine, puhastamine ka siis n-ö laboritingimustes ja nende näitustel eksponeerimine. Peaaegu kõik kogudused olid nõus sellega, et need skulptuurid muutuvad ühel momendil näituseeksponaatideks, kuni Toomkiriku altarikujudeni välja. See on selles mõttes suurepärane näide sellest, et on võimalik koostööd teha, kui tunnustatakse üksteise soove ja aktsepteeritakse. Selliseid näiteid on varasemast ajastki – aastaid tagasi oli Kumus näitus “Vinum et panis”, mille puhul samamoodi viidi kogudustele kuuluvaid esemeid vahepeal eksponeerimiseks näitusele ja pärast toodi tagasi. Arvan, et kirikuvarade puhul on võimalik kõiksugune edasine koostöö.

Meeldib 1

Lisa kommentaar