Paastumaarjapäeval ja märtsiküüditamise 75. aastapäeval Tallinnas Kommunismiohvrite Memoriaalis toimunud mälestushetkel mõtiskles peapiiskop Urmas Viilma 23. psalmi ainetel.

Issand on mu karjane, mul pole millestki puudust. … Ka kui ma kõnniksin pimedas orus, ei karda ma kurja, sest sina oled minuga; su karjasekepp ja su sau, need trööstivad mind.

Psalm 23

Oma kõnes tõdes peapiiskop, et kõik, kelle nimi on Maarjamäe mullamusta karva mälestusseinal, jõudsid sümboolselt tagasi koju isegi siis, kui nende maine ihu jäi puhkama nimetusse hauda, paika, mida keegi teine ei mäleta või ei tea.

“Meie ülesanne on mäletada, meenutada ja mälestada kõiki süütuid inimhingi, küüditatuid ja muul kombel represseerituid. Kuni mäletame, ei ole kurjus võitnud. Kurjus aga on valvel selleks, et headust tühistada – aegade algusest aegade lõpuni. Tänu Jumalale on headus ja armastus valvel samal moel,” mõtiskles peapiiskop Urmas Viilma ja lisas: “Mälestades täna küüditatuid ja kõiki represseerituid, palume, et Jumal Hea Karjasena hoolitseks kõigi igavikku jõudnud hingede eest. Ja kui meiegi aeg koidab, siis ka meie hingede eest.”