Kiidetud olgu Jumal ja meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa, halastuse Isa ja kõige julgustuse Jumal! Tema julgustab meid igas meie ahistuses, et me suudaksime julgustada neid, kes on mis tahes ahistuses, julgustusega, millega Jumal meid endid julgustab. Sest otsekui meil on küllaga Kristuse kannatusi, nõnda on meil küllaga ka julgustust Kristuse kaudu. Kui meid nüüd ahistatakse, siis sünnib see teie julgustamiseks ja päästmiseks; kui meid julgustatakse, siis sünnib seegi teie julgustamiseks; see saab teoks, kui te vapralt talute neidsamu kannatusi, mida meiegi kannatame. Ja meie lootus teie peale on kindel, kuna me teame, et nii nagu teil on osa meie kannatustest, nõnda ka meie julgustusest. (2Kr 1:3–7)

Piinlik tunnistada, aga tulin konverentsile nii, et juuksed jäid lõikamata. Kui saad inimestega kokku, siis tahaks ikka kõige parema välja panna. Tulevad külalised, otsid välja parima serviisi.

Konverentsi pealkiri „Sõna teenistuses“ võib mõista vähemalt kahes erinevas võtmes: kas Sõna ISE on asunud teenistusse või on keegi hakanud Sõna teenistuses tegutsema?

Astunud sellesse viimasesse konteksti, tuleb möönda: see on väärikas samm; aukartustäratav samm. Aga see on ka alandlik samm – tähendab kõrvale asetada oma ambitsioon, oma nägemus. Sõltuda autoriteedist. Sõltuda Sõnast.

Ent sõna defineerimine on komplitseeritud. Loomulikult: Sõna on see, mille kaudu kõneleb Jumal ise. Esmalt meenub Piibel. Ent Piibel ei ole iseeneses Jumala Sõna – PIIBEL ON RAAMAT – LIHTSALT TEKST. Jumala tõeline Sõna on alati sündmus.

Nii eristab teoloog Ingolf Dalferth Kristuse kommunikatsiooni ja evangeeliumi kristlikku kommunikatsiooni. Esimene neist on see hetk, kus Jumal isiklikult kõneleb – kus Sõna astub inimese juurde – saab n-ö lihaks. Teine on meie JUTUSTUS niisugusest isiklikust kogemusest. Vaatamata kiusatusele, neid kahte ei tohi segi ajada.

Nagu me kuulsime tänases epistlis, tahab Paulus julgustada Korintose kogudust, aga ka ilmselgelt igaühte, kes selle Sõna kätte võtab – ehk täna meid siin. Lõigus kordub sõnatüvi „julgustamine“ tervelt kümme korda. Kummalisel kombel on julgustamine ja ahistus seotud.

Nagu me kõik teame, siis on üsna tõenäoline, et Paulus kirjutas Koritose kogudusele rohkem kirju kui meile tuttavad kaks. Leidub vihjeid, mis lubavad oletada kuni nelja erinevat kirja. Pauluse esimene kiri (mis tõenäoliselt on vähemalt teine kirjutis sellele kogudusele) kannab endas väga manitsevat ja ranget joont. Autor reageerib koguduses asetleidvatele lahkhelidele ja eetilistele probleemidele patroniseerivalt, neid karmilt hukka mõistes. Kiri võib olla eelnevalt kirjutatud kirja laiendus või täpsustus. Meieni mitte säilinud oletatav kolmas kiri, mida tuntakse ka n-ö pisaratekirjana, on tõenäoliselt kirjutatud seetõttu, et esimene kiri korintlastele ei andnud soovitud tulemust. Korintlased ilmselt ei kuuletu ja Paulus püüab emotsionaalses toonis pehmendada tekkinud vastuolu. Ta kinnitab (pisaratega), et 1Kr-s sisalduv manitsus on üksnes armastuse väljendus.

Nüüd siis meile tuntud teine kiri korintlastele, mille sissejuhatusest kõlasid ka täna Pauluse julgustussõnad. See on palju isiklikum. Paulus kõneleb enam endast, oma olukorrast,  oma katsumustest ja ahistustest. Kõik kirjad on tõenäoliselt kirjutatud mõne aasta jooksul. Selle lühikese ajaga on apostli suhe kogudusega oluliselt muutunud. Rangest patroniseerivast hoiakust on saanud leebem, võiks ütelda inimlikum, vahest isegi vennalikum lähenemine.

Kui asusin tööle hingehoidjana, lähtusin hingehoiu klassikalisest käsitlusest. Inimene pöördub kirikuõpetaja poole. Räägib, mis vaevab tema südant. Teoloogiliselt haritud kirikuõpetaja võtab lahti Jumala Sõna ja selle valgel juhatab hädalist. Sain kiiresti aru: sellise lähenemisega pole täna midagi peale hakata.

Sattusin maailma, mis oli hoopis teistsugune. Pigem on täna hingehoidja see, kes opereerib vahenditega, mis (enamasti kirikukauge) abivajaja talle ulatab. Saad olla kõrval, kuulata, maksimaalselt peegeldada. Loomulikult on kõige aluseks, et seal on kohal Jumal, aga Piibli tekst selles kohtumises kõlab pigem harva. Enamasti ei tarvitse usuteemadeni jõudagi.

Tahaks väga, et Sõna oleks teenistuses: et Jumala Sõna valgel hinnataks ümber olukorrad. Me ei tea ju midagi paremat pakkuda.

Paraku, ei allu see meie tahtele, meie Sõna interpretatsioonile. Kristuse kõne ja meie interpretatsioon on eri asjad. Loomulikult me igapäevaselt palvetame, et meie kõne võiks saada Kristuse kõneks. Aga me ei saa kunagi eeldada võrdusmärki.

Nii ongi minu Sõna teenistus olnud pigem oma läbikatsumiste, kõhkluste, oma mõistmatuse tunnistus. Olla koos inimesega. Olla tema kõrval.

Sõna teenistus toimub palju isiklikumalt. Toimub läbi meie elu tunnistuse. Ja sealt ei vaata vastu kaunis serviis, mis pannakse välja, kui külalised tulevad. Pigem salkus ja pisut turris kirikuõpetaja, kes ei saa aru paljudest asjades.

Üle kalju serva vaatamine vaevalt meile kellelegi võõras on. Olla inimese kõrval, kes on valudes ja vaevas – see tähendab olla tõeliselt Sõna teenistuses. Tähendab olla täielikus sõltuvuses Sõnast. Näha seda katki kistud maailma kõigi meeleoluhäirete ja sõja jõledustega. Ei pea olema selgeltnägija, et mõista, et oleme teel hukatusse. Olla seal ja mitte süüdistada või kohut mõista, vaid tunnistada oma nõtrusest, mis Pauluse sõnade kohaselt peaks saama julgustuseks – inimlikult on see talumatu. See võib toimuda siis, kui Sõna asub teenistusse.

Kunagi kirjeldas läinud jõuludel taevasesse koju kutsutud pastoraalseminarile aluse panija Paul-Gerhard Hörschelmann  tähelepanekut noortest vaimulikest: väidetavalt saavad sageli neist kas küünikud või joodikud. Ei pea pikalt analüüsima mõistmaks, et need on sama haiguse kaks võimalikku avaldumisvormi. Seda tuntakse ka nimetuse all “läbipõlemine”. Nimetatud tõbi luurab liigagi sageli iga kirikuõpetaja uksel. Hea küll, siinkõneleja on olnud hoitud joomise eest, ometi ma pole karvavõrdki parem. Avastan end liigagi tihti õhtul pärast pingelist tööpäeva tuimalt vaatamas mõnda tühist komöödiasarja, justkui lülitudes mingisugusesse limp-mode’i. Samal ajal jättes suhtlemata oma abikaasaga, ignoreerides seitsmeaastast, kes ei oska ka midagi muud kui järgida oma ekraaniga isa eeskuju. Mul on küll hea vabandus: tahaksin välja lülitada selle karmi maailma, mis on täis valu ja vaeva. Tahaksin unustada. Esmapilgul võiks olukorra klassifitseerida tagasivaatamiseks pärast käe adra külge panemist. Ent ometi Sõna on seal kohal. Just seal, kus me läbi kukume, kus oleme nõrgad ja jõuetud, on Kristus.

Täna maailm ei taha kuulda sõna, mis on õõnes. Mis jutustab üksnes meie arusaama sõnast. Ta ei vaja ülevat interpretatsiooni Sõnast, sellest, kuidas meie asju mõistame, kuidas asjad ideaalses maailmas töötavad.

See purunenud ja pöörasel kiirusel kulgev maailm vajab Jumala tõelist elavat Sõna. Vajab julgustuse Jumalat. Vajab seda, et see Sõna saaks reaalsuseks igas kohtumises, saaks reaalsuseks meis. Ja ta saab reaalsuseks just meie nõrkuste, meie ahistuse ja kitsikuse kaudu. Meie alandumises Sõna ette. Just seal, kus me tunnistame oma suutmatust ja oma kahtlusi. Astudes nõrkadena ja väetitena maailma keskele, me teeme Kristuse tööd. Täidame tema eeskuju. Just meie nõtruses saab tema vägi täie võimuse.

Ka täna siin ei astu me üksteise juurde kaunite soengutega. Astume Jumala ette ja üksteise juurde, tunnistades oma olu. Julgustus saab reaalsuseks siis, kui Sõna astub teenistusse meie läbi. Meie isiklikult elatud elude läbi – ausalt, mida iganes need siis ka ei sisalda: kõhklusi, küsimusi, väsimust, vahel isegi nõutust. Just seal me astume maailma, astume üksteise juurde tõeliselt inimeseks saanutena. Seal tegutseb julgustuse Jumal. Seal teenib meid Sõna, mis saab meis teenistuseks üksteisele. Aamen.