Martinus Toursist sündis sõduriperekonda ja sai ise noorelt sõduriks. Tuntuim pärimus räägib, kuidas ta jagas oma mantli külmetava kerjusega. Tema eluloo kirjutaja Sulpicius Severus jutustab, et järgmisel ööl nägi Martinus unes Kristust selle mantlipoolega ja kuulis Teda ütlemas inglitele: „Martinus, kes on alles katekumeen, on mind selle rõivaga katnud.“ See lugu ei ole lihtsalt armas pilt heategevusest, vaid evangeeliumi väga konkreetne väljendus.

Martinus sündis umbes 316. aastal Pannoonias Sabarias, praeguses Ungari Szombathelys, ja kasvas üles Põhja-Itaalias Pavias. Pärast ristimist lahkus ta sõjaväest ja sai Poitiers’ piiskopi Hilariuse õpilaseks. Ligugé’sse rajas ta Gallia esimese teadaoleva kloostri. 371. aastal valis Toursi rahvas ta oma piiskopiks, pärimuse järgi vastu tema enda tahtmist. Ka piiskopina elas ta lihtsalt, koos vendadega Marmoutier’ kloostris linna lähedal, ning käis maapiirkondades evangeeliumi kuulutamas.

Martinuse surmast jutustab tema õpilane Sulpicius Severus kirjas, mida loetakse mälestuspäeval tunnipalvuses. Vana piiskop teadis, et tema päevad on loetud, kuid läks siiski Candes’ kogudusse, kus vaimulikud olid omavahel tülis. Rahu taastamist kirikus pidas ta oma elule väärikaks lõpuks. Kui leppimine oli saavutatud, jäi ta haigeks. Vennad palusid nuttes, et ta ei jätaks karja huntide kätte. Martinus pöördus Jumala poole: „Issand, kui Su rahvas mind veel vajab, ei keeldu ma tööst; sündigu Sinu tahtmine.“

Sulpicius kirjutab, et Martinus ei kartnud surra ega keeldunud elamast. Ka viimastel tundidel tahtis ta vaadata pigem taeva kui maa poole, et tema vaim oleks Issanda juurde minnes õigel teel. Ta suri 397. aasta novembris Candes’s ja maeti 11. novembril Toursi. Sulpiciuse sõnul lahkus ta siit ilmast vaese ja alandlikuna, kuid läks taevasse rikkana. Selles ei ole kangelaslikku enesekindlust, vaid usaldus Jumala vastu, kes võib meid kasutada nii elus kui ka surmas.

Martinust mäletatakse ka piiskopina, kes ei otsinud au, vaid teenis, kuulutas ja kaitses vaeseid. Luterlastele on päev tähenduslik ka seetõttu, et Martin Luther ristiti 1483. aastal Martini päeval ja sai nime selle pühaku järgi. Mälestuspäev küsib meilt lihtsalt: kas meie usk jääb mõtteks või saab sellest mantlipool, aeg, tähelepanu ja konkreetne abi?

Eestis elab Martini nimi rahvakalendris. Mardipäeval, 10. novembril, Martini mälestuspäeva eelõhtul, käivad mardisandid. Rahvakommetes on sellest saanud sügistööde lõpu ja talve alguse tähistamine, kuid päeva nimi meenutab meest, kes jagas oma mantlit.

Me palvetame: Issand Jumal, Sina näed, et meil endil ei ole midagi, mis Sinu ees püsima jääks. Hoia meid oma armus, et me alati elaksime püha Martini kombel ligimesi armastades ja oleksime Sinule meelepärased. Jeesuse Kristuse, meie Issanda läbi. Aamen.

Kaanepilt: Anthony van Dyck, „Püha Martin jagab mantlit“ (u 1621), Zaventemi Püha Martini kirik

1