Peapiiskop Urmas Viilma kõne tänupäeval Põltsamaal 15. juulil 2022

Peapiiskop Urmas Viilma kõnelemas Põltsamaa kirikus 15.07.2022 (Foto: Regina Hansen)

Tallinna Kaarli koguduse õpetaja ja konsistooriumi assessor Lembit Tedder valis 9. novembril 1952. aastal Põltsamaa kiriku pühitsemisel oma jutluse mõtete aluseks apostel Pauluse sõnad Efesose kogudusele: Järelikult ei ole te nüüd enam võõrad ja majalised, vaid pühade kaaskodanikud ja Jumala kodakondsed, ehitatud hooneks apostlite ja prohvetite alusele, mille nurgakiviks on Kristus Jeesus ise. Tema, kelles kogu hoone kokkuliidetuna kasvab pühaks templiks Issandas ja kelles teidki üheskoos ehitatakse Jumala eluasemeks Vaimus. (Ef 2: 19-22)

Apostel Paulus kõneleb väikesest Efesose kristlaste kogukonnast rahutuks tegevas maailmas kui hoonest, milles iga inimene moodustab detaili tervikust – templist, mis on eluasemeks Jumala Vaimule. See pühakirja lõik oli Põltsamaa kiriku pühitsemisel valitud kirjeldamaks Põltsamaa kihelkonna inimeste poolt ühisel jõul ja Jumala õnnistusel korda saadetud imest, mida tuldi imetlema lähedalt ja kaugelt. Selleks imeks oli õpetaja Herbert Kuurme innustunud eestvõtmisel, lugematu arvu inimeste toel ja okupatsioonivõimu meelehärmiks kivi-kivi haaval varemetest üles ehitatud kirik.

14. juulil möödus 81 aastat Põltsamaa kiriku hävimisest 1941. aasta sõjasuvel ja 13. juulil 111 aastat praost emeeritus Herbert Kuurme sünnist 1911. aastal. Eeloleval sügisel möödub juba 70 aastat sõjas hävitatud ja seejärel ülesehitatud Põltsamaa kiriku taaspühitsemisest 1952. aastal. Kirik valmis lõplikult alles 22 aastat pärast hävimist ning pühitseti nõukogude okupatsiooni ja süveneva ateistliku võitluse tingimustes 15. novembril 1969. aastal. Tegemist oli ilmselt ainsa ateistliku ühiskonnakorralduse tingimustes rahva poolt varemetest ülesehitatud kirikuhoonega, mida ka pühakojana kasutati.

Igast ilmakaarest keskpunkti kokku jõudvate teede ristumispunktis, Eestimaa sümboolsete südametuksete paigas, sidus Jumal omavahel kokku Herbert Kuurme, siinse Põltsamaa kihelkonna inimesed – väikesed ja suured – ning selle püha koja saatused. Herbert Kuurme sai päev enne kiriku põlemist 30 aastaseks ning selle kiriku taastamise lõppedes oli ta 52 aastane. Ta oli teeninud kiriku valmimiseks ajaks Põltsamaa kogudust täpselt 30 aastat. Sellest 22 oli kulunud vaimuliku töö kõrvalt kiriku taastamisele. Pärast kiriku valmimist jätkas ta veel ligi 25 aastat siinse hingekarjasena inimhingede eest hoolitsemist.

Herbert Kuurme kirjutab oma mälestusteraamatus „Pildikesi Põltsamaa ajaloost. Koguduse ja kiriku lugu“: „23. juulil 1941 tulin ka mina linna (Põltsamaale) tagasi. Istusin endise kantsli lähedale kivile, millele toetus varem üks koorisid kandev sammas ja pisarad kukkusid põrandat katvale tuhale. Mõtlesin, et kui oleks hävinud kirikla, minu korter ja kõik mu asjad, oleks olnud see väike kaotus. Agas kirik! Kuhu läheb nüüd kogudus sõna ja sakramente vastu võtma. Hiljem on minult palju kordi küsitud, millal tuli mõte hakata kirikut üles ehitama. See mõte helises minus juba tookord – kiriku varemetes kivil istudes.“ (lk 119)

Kirikut taastama asudes, ei teadnud noor vaimulik veel ise, et ta asub varemetest üles ehitama siinsete ja ka palju kaugemal elavate inimeste elu – nende hinge, nende olevikku ja tulevikku, nende usku ja lootust. „Aastasadu on aga riik ja kirik käsikäes käinud. Kiriku ülesandeks on olnud inimeste vaimne kasvatamine. Meil aga kirik puudus. Et see tuli üles ehitada, oli kõigile selge.“ (lk 127), kirjutab Kuurme ja jätkab teisal: „Minult küsis üks inimene, kes kirikust eemale jäänud: „Miks näete nii palju vaeva ja kulutate palju raha kiriku ehitamisele?“ Vastasin: „Sellepärast, et sinul oleks koht, kuhu kord oma murega tulla. Vaja on rohkem annetusi ja palju palveid, et. Töö saaks lõpule viidud. Aita kaasa!“ (lk 279)

Me elame väga rahutul ajal. Needsamad sõjakoledused ja häving, kannatused ja surm, mida Põltsamaa rahvas, kõikide Eestimaa linnade ja külade inimesed, samuti peaaegu terve Euroopa ja muudki maailma paigad II maailmasõja päevil nägid, on igapäevaseks tegelikkuseks saanud juba viimased viis kuud Ukrainas. Ei ole suurt vahet, kas lugeda rindeteateid tänastest päevalehtedest ja sotsiaalmeedia postitustest või Herbert Kuurme mälestustest. Ometi paistab nendelt kõikidelt ka kõige tumedamates värvides maalitud piltidelt vastu valgusekiiri seni, kuni leidub nende inimeste südametes armastust, kes selle hävingu keskel näevad lootust ja uut algust.

Herbert Kuurme kirjutab: „Pühapäeval 7. septembril (1941) pidasime surnuaial jumalateenistuse. Rahvast tuli kokku mitu tuhat. /…/ Ilm oli soodus ja rahvas rõõmsameelne. Nad tundsid endid vabana. Sel korral mälestasime sõja läbi surma saanud koguduse liikmeid. Neid oli kokku 76. Manitsesin suurt rahvahulka mitte üksteise peale kaebama. Ütlesin, et oleme väike rahvas, sirutagem üksteisele käed ja andestagem, kui arusaamad pole alati ühesugused. Ainult nii elades on meil tulevikku.“ (lk 123)

Kristliku ligimesearmastuse, ühte hoidmise ja hoolimise sõnum kõlab kõige selgemalt hetkedel, mil kogu ümbritseva atmosfääri on mürgitanud kaos ja müra. Armastuse sõnum loob kaosesse korra, toob pimedusse valguse, ravib hingehaavad ja sõlmib kokku purunenud maailma. Nõnda sünnibki ime! See on Jumala ime, mille kaasautorid võime olla meie kõik. Igaüks meist võib korda saata imesid, kui hoiame ühte, lepime ära, sõlmime ja hoiame rahu. See rahuime sünnib siis kodudes, kus on olnud riiud, kogukondades, kus on olnud pahandused, ühiskondades, kui on olnud rahutused. Armastus suudab taastada kõik varemeteks pudenenud hooned, puruneda ähvardavad perekonnad, lagunema kippuvad valitsused. Ühestki armastusekäsule põhinevast riigist ega valitsejast ei saa kunagi agressorit.

Peapiiskop Jaan Kiivit seenior kirjutab oma kirjas Põltsamaa kogudusele 1949. aasta sügisel: „Lootuses Jumalale palvemeeles olete teie teinud, mida võisite. Eemalseisjaile näib, et te olete teinud rohkem, kui inimene suudab“. Oma sõnavõtus kiriku pühitsemise jumalateenistusel 9. novembril 1952 tunnistab ka Herbert Kuurme ise, et Põltsamaal on nähtud taas Jumala imet: „Jumal lõi maailma mitte millestki ja vaata, mis ta loonud, see on hea. Ka meil ei olnud kirikut, polnud selle materjali, polnud mitte midagi. Jumala imelise õnnistusena on nüüd olemas kirik ja vaata, see on hea.“ (lk 227)

Armsad sõbrad! Imed on võimalikud ka kõige keerulisematel aegadel ja kõige lootusetumates olukordades, kui me hoiame ühte. Just nõnda, kas oskame hoida ühte kui heitunud mesilaspere, küsis ajastul (1964), mil Põltsamaa kirikul polnud veel torni ja taastamine alles jätkus, Paul-Eerik Rummo. Vastuse oleme andnud rahvana muuhulgas Põltsamaa kiriku taastamisega. Kõige selgemini oleme hoidnud aga ühte taastades oma riikliku iseseisvuse. Et seda ühtsust, vabadust ja rahu hoida peame just nüüd taaskord pingutama, pingutama kõige rohkem armastuses üksteise vastu.

Lõpetan oma sõnavõtu veel kord Herbert Kuurmed tsiteerides: „Valisin siis [oreli prospektile] Johannese evangeeliumi 13. ptk. 34. salmi „Uue käsusõna annan ma teile, et te üksteist peate armastama, nõnda kui mina teid olen armastanud.“ Mulle meeldis, et selles lauses on kutse armastusele.“ (lk 234)

Soovin kõigile rahu, armastust ja ühtehoidmist!