15. pühapäev pärast nelipüha. Tänase pühapäeva teema on Tänulikkus. Palvesõna ütleb õp Dr Martin Junge, Luterliku Maailmaliidu peasekretär 2010-2021.

Jutlus – Jh 5:1-15

10. september 2023

Tallinna Piiskoplik Toomkirik

“Pärast seda oli juutide püha ja Jeesus läks üles Jeruusalemma. Aga Jeruusalemmas on Lambavärava juures tiik, mida heebrea keeles hüütakse Betsata; sellel on viis sammaskäiku. Siin lamas suur hulk haigeid, pimedaid, jalutuid, halvatuid [kes ootasid vee liikumist, sest aeg-ajalt tuli ingel alla tiiki ja segas vett. Kes nüüd esimesena pärast veesegamist sisse astus, sai terveks, ükskõik mis haiguses ta oli]. Aga seal oli inimene, kes oli olnud haige kolmkümmend kaheksa aastat. Kui Jeesus nägi teda seal lamamas ja sai teada, et ta on juba nii kaua aega haige, küsis ta temalt: „Kas sa tahad terveks saada?” Haige vastas talle: „Isand, mul ei ole kedagi, kes mind aitaks tiiki, kui vesi hakkab liikuma. Sellal kui mina olen alles teel, astub mõni teine sisse enne mind.” Jeesus ütles talle: „Tõuse üles, võta oma kanderaam ja kõnni!” Ja inimene sai otsekohe terveks, võttis oma kanderaami ja kõndis. Kuid see päev oli hingamispäev. Siis ütlesid juudid tervenenule: „Nüüd on hingamispäev ja seepärast sa ei tohi kanderaami kanda.” Tema aga vastas neile: „See, kes mu terveks tegi, ütles mulle: Võta oma kanderaam ja kõnni!” Nad küsisid temalt: „Kes on see inimene, kes sulle ütles: Võta oma kanderaam ja kõnni!?” Aga tervenenu ei teadnud, kes see oli, sest Jeesus oli läinud kõrvale seal paigas oleva rahva hulka. Pärastpoole leidis Jeesus tema pühakojast ja ütles talle: „Vaata, sa oled saanud terveks. Ära tee enam pattu, et sinuga ei juhtuks midagi halvemat!” Inimene läks ja ütles juutidele, et see oli Jeesus, kes ta terveks tegi.

Betsata tiik … Jeesuse ajal oli see väga populaarne paik. Rajatud Jeruusalemma varustamiseks veega, öeldi sel olevat erakordne, imeline tervendav vägi. Rahvas rääkis, et see vägi vallandus, kui ingel tuli tiiki ja segas vett. Usuti, et just sel hetkel oli tervendav vägi kõige tugevam. Paraku, ainult üheks väga lühikeseks hetkeks. Seega, kui keegi tahtis tervendavast väest kasu saada, pidi ta jõudma esimesena tiiki hüpata.

Paljud inimesed piirasid tiiki ööl ja päeval, oodates vee liikumist. Nende üks ja ainus võimalus terveks saada: pimedad, kes tahtsid jälle nägijaks saada, halvatud ja vigased inimesed, kes tahtsid jälle kõndida. Vaimselt piinatud, kes tahtsid pääseda lõputult süngetest mõtetest, masendusest ja ärevusest.

Ma kujutan ette, et nende keskel valitses väga kummaline meeleolu. Mõelge vaid: nad kõik teadsid, et ainult ühel nende hulgast – kõige kiiremal ja tugevamal – on võimalik paraneda. Järelikult, nad teadsid, et neid oli lihtsalt liiga palju seal tiigi ääres vee liikumist ootamas.

Meie lugu räägib mehest, kes oli kogenud seda halastamatut võistlust tiigi ääres kolmkümmend kaheksa aastat. Alati kaotajana. Sest ta oli halvatud. Kui Jeesus küsimusega tema poole pöördus, selgitas mees otsekohe oma lootusetut olukorda: ta vajas abi, et tiiki jõuda. Ent ta ei saanud abi. Ei saanud, sest kõik tiigi ääres olid ametis eelkõige iseenda aitamisega.

Masendav paik. Mitte ainult sinna koondunud katkisuse ja meeleheite pärast, vaid ka halastamatu võistluse pärast inimeste vahel.

On neid, kes ütlevad, et meie praegune maailm on nagu Betsata tiik. Et võistlus on sama halastamatu kui tiigi ääres; et tänased kaotajad ja võitjad on samamoodi ette teada nagu toona tiigi ääres. Et egoism ja isekus on samamoodi levinud ning, järelikult, ka meie oleme kaotanud silmist ligimese. On neid, kes ütlevad, et niisuguse hoolimatu käitumise juur on individualism: ülepaisutatud ja ülerõhutatud „mina“ ei jäta ruumi „sinale“, rääkimata „meiest“. „Mina olen esikohal, ja kui mitte esimesel, siis teisel …“ „Mina, mina, mina.“

Paljud leiavad, et niisugune hoiak ei ohusta mitte ainult meie kooselu inimestena, vaid ka meie ühist elu koos Jumala looduga. Kes saaks eitada tõsiasja, et Jumala loodu jääb tänapäeval järjest rohkem kaotajaks. Nagu halvatud mees tiigi ääres: Jumala loodu on alati teisel kohal, alati ootamas abistavat kätt. Mida paraku ei ulatata. Sest meie käed on liiga kinni meie endi – sageli nii lühinägelike – soovide ja unistuste täitmisega. Ja meie hoiak on liiga enesekeskne, et üldse märgata, mis toimub meist vasakul ja paremal.

Minu arvates on siin tõetera sees, kui öeldakse, et meie maailm meenutab Betsata tiiki. Halastamatus ja hoolimatus on muutunud nii tavaliseks ja sagedaseks.  

Ometi, Johannese evangeeliumi viies peatükk (Jh 5) pakub meile vaatenurga, mis aitab meil täpsustada võrdlust Betsata tiigi ja tänapäeva maailma vahel. Nimelt kinnitab see, et niisugused hoolimatuse ja halastamatuse paigad olid olemas juba Piibli aegadel. Asi ei ole ainult tänases päevas.

Minul on olnud sellest loost palju abi, et mitte muutuda nostalgiliseks väidetavalt parema mineviku pärast ega süngeks väidetavalt järjest halvemaks muutuva oleviku pärast. Jh 5 kinnitab, et niisugused paigad olid olemas juba toona. Seega, Jh 5 kujutab hoopis sügavamal moel seda, milleks kõigeks on inimloomus võimeline, kui ta kaotab suhete parameetri: kui puudub suhe Jumalaga, ligimesega ja Jumala looduga. Kõigist ja kõigest eemal olevad inimesed, kitsalt enesekesksed, ainult iseennast nägevad – nad satuvad kergesti eksiteele. Eks me näe seda ju küllalt, kas pole?

Kuidas sellele vastu astuda? Ma arvan, et võtmetähtsusega on suhete loomine ja hoidmine. Ainult nii on võimalik murda välja iseenese vangistusest, ainult nii saab elu õitsele puhkeda (Jh 10:10). Suhete hoidmine, teistega ühenduses olemine, enesekesksusest vabanemine. Ma usun, et just see on tänapäeval kirikute jaoks olulisim ülesanne, kui nad teostavad Kristuselt saadud lepitusametit (2Kr 5:11-21): hoolitseda suhete eest Jumalaga, ligimesega ja Jumala loodud maailmaga. Lepitada. Mitte kunagi üksikisikuid ja kogukondi üksteisest veel rohkem lahutada ja eraldada, vaid ületada lõhesid, et neid liita. Aidata märgata üksolemist vaatamata lõhestatusele, vastandumisele ja võõrdumisele meie ümber. Oma usu pärast ei tohiks me vooluga kaasa minna, vaid peaksime sellele vastu seisma.

Nii mõeldes ei ole üllatav, et halastamatuse ja hoolimatuse paigast Betsata tiigi ääres saab Jeesusele üleskutse tegutseda, asuda kaotaja poolele. Just seal tulebki olla. Toona, Piibli aegadel, ja täna, meie praeguses ajas. Minna neisse karmidesse paikadesse, neid mitte vältida. Öelda tervendavaid sõnu, nagu Jeesus toona tegi.

„Kas sa tahad terveks saada?“ küsis Jeesus halvatud mehelt. „Jah, muidugi, otsekohe, selleks ma siin ju olen!“ võiks kõlada ootuspärane vastus. Ent niisugust vastust ei tule. Selle asemel jutustab halvatud mees Jeesusele kohmakalt oma kannatustest tiigi ääres, et ta vajab abi, aga ta ei saa seda ning seepärast ei ole tal võimalik terveneda.

Kas ei ole see hämmastav: tervenemine oli halvatud mehe käeulatuses! Lihtsalt „jah“ oleks olnud piisav vastus. „Jah, ma tahan saada terveks!“ Aga ei, ta ei ütle seda. Mis siis juhtus? Ma kardan, et halvatud mees otsis päästet mujalt – tiigist. Nõnda tehes, ainult seda üht mõtet järgides, ei märganud ta tõsiasja, et pääste jõudis temani sootuks teistsugusel kujul: Jeesuse isikus, kes astus tema juurde ja kõnetas teda, pakkudes talle tervenemist.

Niisuguseid asju juhtub. Kõikjal maailmas, ikka ja jälle. Kogetud kannatus, ülekohus, teotus või südamevalu saab nii valdavaks, et vangistab su, müürib su sisse ega lase enam välja, varjab su vaate. Ja ikka ja jälle juhtub ka seda, et päästet otsitakse valest kohast ning nõnda tehes lastakse käest võimalus terveneda.

Kogunedes tänasel pühapäeval tunnistama Kristust meie päästena, ei tohiks me seega vaadata muude allikate ja võimaluste järele. Me ei tohi end lasta peibutada ühelgi teisel materiaalsel või mittemateriaalsel pakkumisel ega ilusal lubadusel. Kristuses on meile antud kõik, mida vajame nii meid vangistavatest paljudest ahelatest vabanemiseks kui ka tervenemiseks, et võtta vastu tähendusrikas, külluslik ja õnnistatud elu. Elu külluses – üksnes Kristus saab teha teoks selle nägemuse ja täita selle lubaduse.

Pühakirja loost loeme, et halvatud mees sai terveks. Võimatu on teada, mis juhtus ja kuidas tervenemine täpselt toimus. Ka tänasel päeval kuuleme ikka ja jälle niisugustest pööretest, mis on väga ebatavalised, aga ometi leiavad need aset. Ka tänasel päeval kuuleme ikka ja jälle lugusid usu väest, mis liigutab mägesid ning teeb võimatu võimalikuks. Meile meeldiks teada, kuidas see käib, et osata ka ise nii teha. Ent see teadmine jääb meile kättesaamatuks. See kuulub Jumalale, mitte meile. Sel põhjusel ei taha ma ka juurelda selle üle, kuidas toimus halvatud mehe tervenemine. Teame seda, et ta võttis oma kanderaami ja kõndis jälle. Võtan selle tulemuse usus vastu ning rõõmustan tõsiasja üle, et see üks inimene sai abi.

Pühakirja lugu võinuks lõppeda siin, rõõmsal ja võidukal hetkel. Paraku lõpeb see hoopis väga süngel toonil. Rõõmustamise ja tähistamise asemel hakkavad tolle aja usklikud inimesed mehega kanderaami kandmise pärast pahandama. Nad ei näinud tervenemist, täie elujõu taastumist. Nemad nägid ainult seda, et mees kannab oma kanderaami sabatipäeval, hingamispäeval. Nad ei näinud, et kunagi halvatud olnud mees on terveks saanud ja kõnnib jälle. Nemad nägid, et kunagi halvatud olnud mees eksib seaduste ja tavade vastu.

Ja kui nad olid teada saanud, kes mehe tervendas, veendusid nad veelgi enam, et nad peavad Jeesuse kätte saama ja temast vabanema.

Kirjeldades sel viisil sündmuste sünget kulgu, näitab pühakirja lugu meile väga selgelt: see on legalism, mis tapab Kristuse. Legalism ei hooli Jumala Pojast, kes keskendub elule, seab tiigi ääres õigluse jalule, aitab kellelgi tervendamise läbi naasta elavate kogukonda. Legalism teab ainult üht: seadust tuleb järgida.

Palun pange tähele, et ma räägin legalismist. Järgin siinkohal dr Martin Lutherit, kes omal ajal seisis väga selgelt selle eest, et seadust ja evangeeliumi tuleb näha koos kui Jumala sõna kaht väljendusvormi. Ta rõhutas, et seadust on vaja selleks, et rõõmusõnum Kristusest säraks veelgi kirkamalt, et selle tähendus saaks selgemaks.

Legalism seevastu on midagi muud: see tumestab ja varjutab Kristuse, see asetab keskmesse seaduse ning muudab Kristuse tähendusetuks. Seepärast Luther, selgitades seaduse vajalikkust, lükkas tagasi legalismi, mis nägi seaduses pääste peamist allikat. Seadus ei ole seda.

Sageli saab niisugune legalism alguse soovist kaitsta Jumala pühadust ja puhtust inimloomuse madaluse ja labasuse eest, kaitsta Jumala kohta siin maailmas, kindlustada, et Jumalat ei lükata täielikult elust kõrvale.

Kelleks me end küll peame? Kas Jumal vajab meie kaitset? Jumal ei vaja meie kaitset – mõelge ainult sellele episoodile Jeesuse vangistamise loos, kui Peetrus tahtis teda kaitsta, tahtis olla tema „ihukaitsja“ (Jh 18:10). Vastus oli selge „ei“: „Pista mõõk tuppe!“ ütles Jeesus Peetrusele. Ta ei tahtnud, et Peetrusest saaks tema ihukaitsja. Ta tahtis ainult, et Peetrus oleks tema tunnistaja.

Just selles ongi suur erinevus, armsad õed ja vennad: Jumal kutsub inimesi, naisi ja mehi, teenima ja andma tunnistust Kristuse rõõmusõnumist ning Jumala saabuvast valitsusest maa peal. Jumal ei taha, et meist saaksid ihukaitsjad, vaid ämmaemandad, kes on toeks, kui Jumala poolt esile kutsutud uus elu otsib oma teed siia maailma. Usu, lootuse ja armastuse ämmaemandad (1Kr 13:13), kes tulevad tänapäeva Betsata tiikide juurde andma tunnistust sellest, mida maailm Kristuselt saab. Kes asuvad kaotajate poolele. Ämmaemandad, kes on inimestele saatjaks, kui nad vabastatakse oma isekuse vangistusest ning nad hakkavad end mõistma suhetes olevate olenditena – seotud Jumalaga, ligimesega ja Jumala loodud maailmaga.

Jumal tervendagu meid ja andku meile jõudu, nii et me õpiksime kõndima nagu too halvatud mees ning meist saaksid vabastava armu tunnistajad, mis on tulnud meie maailma Kristuses. Sest Kristus ainsana on meie pääste, temas on tervenemine.”

Palve: Jumal, kõige looja ja ülalpidaja, kuigi meie elu on täis Sinu imelist hoidmist, on meie silmad ometi nii sageli pimedad seda nägema. Puhasta meid kadedusest, mis summutab tänulikkust. Täida meie südamed rõõmuga ja liida meid Sinu ülistuskooriga. Kuule meid Jeesuse Kristuse, Sinu Poja, meie Issanda läbi.