Peapiiskop Urmas Viilma tervituskõne mälestuskonverentsil „Johan Kõpp 150 – rektor, peapiiskop ja kirjamees“

15. novemberril 2024 toimus Tartu Ülikooli ajaloomuuseumi valge saalis endise peapiiskopi 150. sünniaastapäeva puhul mälestuskonverents „Johan Kõpp 150 – rektor, peapiiskop ja kirjamees“. Tervituskõne pidas ka EELK peapiiskop Urmas Viilma.

Austatud rektor, Johan Kõpu järeltulijad, head ametivennad ja -õed, kõik konverentsil osalejad!

Olen tänulik selle konverentsi initsieerijatele, korraldajatele ja läbiviijatele, eriti Tartu Ülikoolile ja siinsele muuseumile, et võime täna meenutada väga mitmes valdkonnas suurmeest Johan Kõppu ja tema panust ülemaailmse eestlaskonna teenimisel.

Kui konverentsi kava vaatan, siis saab Johan Kõpu elust ja pärandist valgusvihku tõstetud vaid pisikene osa. See näitab, et vaja oleks jätkukonverentsi, Johan Kõpuga seotud pärandi tõsisemat, süvenenumat ja süsteemsemat uurimist ning loomulikult inimesi, kes seda teeksid ja ka ressursse selle töö teostamiseks.

Ilmselt on minul kõige asjakohasem ka tõsta esile täna oma põgusas avamõttes Johan Kõpu rolli just kirikupea ja -juhina. Kodumaal käeulatuses olevates dokumentides ja muudes allikates leiduv EELK piiskop Johan Kõpu pärand on aja jooksul erineval kujul kajastamist leidnud ning saab mõningase, kuigi fraktsioonilise tähelepanu ka tänasel konverentsil. Ülisuur osa Johan Kõpu pärandist, pean silmas Johan Kõppu tööd ja tegevust pagulaseestluse korraldajana, on aga Eestis veel suures osas valgusvihku tõstmata ja esitlemata.

Täna teame, et peagi 70-aastaseks saava piiskop Johan Kõpu põgenemine 1944. aastal üle Läänemere tähistas küll tema jaoks ühe suure eluetapi lõppu Eestis, kuid veel väga suur ja viljakas osa tema eluteest seisis ees. Järgneva enam kui veerandsajandi kestel keskendus Johan Kõpp mitte ainult ülemaailmse pagulaskiriku ülesehitamisele ja juhtimisele, vaid eesti rahvusliku mõtte ja vaimsuse elushoidmisele ning toitmisele paljudes muudeski valdkondades kui kirikuelu.

Pagulaskirikule, milles Johan Kõpp ise ja ka tema ametikaaslased vaimulikus ametis ja ametijärglased peapiiskopi ametis nägid vaba rahvakiriku tegevuse õigustatud jätkajat, pani aluse just piiskop Johan Kõpp. Ta toetus õiguslikult 1943. aasta sügisel EELK Kirikukogu poolt EELK piiskopile antud erivolitustest olukorra jaoks, kus EELK Kirikukogu või EELK Konsistoorium ei saa koguneda, korraldada piiskopina kiriku juhtimist ja tööd.

5. juunil 1946 kutsus Johan Kõpp Stockholmis kokku õpetajate koosoleku ja moodustas Rootsi jõudnud konsistooriumi assessoritest ja lisaks valitud neljast õpetajast EELK Komitee. Piiskop Johan Kõpu juhitava komitee ülesandeks sai kutsuda üles eesti põgenikke üle maailma asutama EELK Põhimääruste alusel kogudusi ja liitma kogudusi praostkondadeks, et lõpuks moodustada nendest praostkondadest pagulaskirik.

17. oktoobril 1953 EELK piiskopi poolt kinnitatud ja kehtestatud ning kaks päeva varem EELK Komitee poolt vastu võetud EELK tegevust paguluses korraldavate määruste märkustes kirjutab Johann Kõpp: „EELK paguluses töötab olukorra sunnil täiesti lahus kodumaa kirikust, tunnistab aga oma ülesandeks olla EELK kui rahvakiriku töö ja parimate traditsioonide jatkaja vabas maailmas kehtivate võimaluste kohaselt, täites nõnda oma kutsumust ustavuse ja vastutustundega Jumala ja oma rahva ees nii praegu kui tulevikus.”

24. oktoobri 1958 ringkirjaga taastas siis juba peapiiskop Johan Kõpp EELK seaduslikud organid EELK kirikukogu ja EELK konsistooriumi väljaspool Eestit. Sellega loeti pagulaskiriku üleminekuaeg lõppenuks ja Eesti vaba rahvakirik vabas maailmas oli loodud.

Kui vaadata, kuidas mitmekümnetuhandepealine pagulaskond ennast üle maailma organiseeris, siis võime kindlalt väita, et eksiilkirik oli ainus ülemaailmne eestlaskonda ühendav institutsioon, millel osutus võimalikuks saavutada ka rahvusvaheline kaasatus ja tunnustus ning teha sellega pagulaseestlaste ja -kiriku hääl usuvabaduse täbarast olukorrast Nõukogude Liidu poolt okupeeritud riikides vähemalt ülemaailmsetes oikumeenilises võtmekogudes, kuhu kuuluti – Luterlikus Maailmaliidus, Maailma Kirikute Nõukogus ja Euroopa Kirikute Konverentsis – regulaarselt kuuldavaks.

Oma ringkirjades rõhutas Kõpp korduvalt aktiivse koostöö vajadust eriliselt just Luterliku Maailmaliiduga, mille asutamisdokumendil, mis allkirjastati 1947. aastal Lundis, seisis ka tema allkiri.

Johan Kõpu pärand on mahukas ja osaliselt laiali üle maailma. Mul on hea meel, et tänasel konverentsil saame heita pilgu sisse osale sellest varasalvest.

Soovin konverentsile õnnestumist ja osalejatele avastamist.