Kuningate Kuningas ja isandate Issand, kellel ainsana on surematus, Tema päralt olgu au ja igavene võimus. (1Tm 6:15,16)

Täna on 24. pühapäev pärast nelipüha, mille teema on „Kahe riigi kodanik”.

Kristlane elab maailmas vastutust kandes, kuid teab, et viimane ustavus kuulub Jumalale. Tänastes kirjakohtades tunnistab psalmist, et Jumal mõistab kohut, prohvet Jeremija kutsub otsima selle linna heaolu, kuhu rahvas on viidud, apostel Paulus palub palvetada kõigi inimeste eest ning Jeesus kinnitab, et isegi meie juuksekarvad on loetud.

Varakristlik Diognetose kiri kirjeldab kristlasi nii: „Nad elavad oma isamaal, kuid otsekui majalised; nad osalevad kõiges kui kodanikud ja taluvad kõike kui võõrad. Iga võõras maa on neile isamaa ja iga isamaa võõras maa.“ Kahe riigi kodanikuna ei pea kristlane põgenema maistest kohustustest, kuid ta teab, et ükski maine võim ei ole viimane ja iga kohustus tuleb kanda Jumala ees. Luther loeb Väikeses Katekismuses igapäevase leiva hulka, mida Meie Isa palves palume, ka „jumalakartlikud ja ustavad valitsejad, hea valitsus“ ja rahu – nõnda kuulub ka ühiskonna hea käekäik kristlase palvesse.

Õpetaja Enn Auksmann juhib oma videojutluses tähelepanu apostel Pauluse sõnadele Timoteosele: „Ma kutsun üles anuma, palvetama, tegema eestpalveid ja tänupalveid kõigi inimeste eest, kuningate ja kõigi ülemuste eest, et me võiksime elada vaikset ja rahulikku elu kõiges jumalakartuses ja väärikuses.“ Eestpalve kõrgemal kohal olijate eest ei ole viisakus ega poliitiline seisukoht, vaid kohustus, mille Jumal on oma rahvale pannud. Paulus kirjutas need sõnad ajal, mil keisrid ja maavalitsejad ei olnud kristlased ega sageli ka koguduse sõbrad. Ometi pidi kogudus palvetama ka nende eest, kelle otsuste all ta ise kannatas.

Eestpalve-kohustus ei piirdu üksnes ilmaliku võimuga: koguduse palvet vajavad ka kiriku juhid. Heebrea kirja autor seob need kaks asja kokku. Ta kirjutab: „Olge kuulekad oma juhatajaile ja alistuge neile! Nemad ju valvavad teie hingede üle nagu need, kellel tuleb aru anda“, ning lisab kohe: „Palvetage meie eest!“ Luterlikud usutunnistusskirjad eristavad vaimulikku ja ilmalikku võimu, kuid ei vastanda neid. Augsburgi usutunnistus ütleb, et „mõlemasse valitsusse ja võimu tuleb Jumala käsust lähtuvalt suhtuda aupaklikult ja neid tuleb käsitada kui Jumala kahte ülimat andi siin maa peal“. Aupaklikkus ei tähenda, et ülemad oleksid veatud. Kes ülema eest palvetab, tunnistab, et ka too on armu vajav inimene, kes peab oma ameti eest Jumala ees aru andma, ja et Jumal võib tema kaudu head teha ka siis, kui palvetaja tema otsustega nõus ei ole.

Eestpalve muudab ka palvetajat. Raske on seista kellegi eest Jumala ees ja samal ajal temast põlgusega rääkida. Kui me palvetame valitsuse ja riigikogu, omavalitsuste, peapiiskopi ja piiskoppide ning oma koguduse õpetaja eest, anname nad Jumala kätte ja võtame ise vastutuse elada nõnda, et meie sõnad ja teod ei räägiks meie palvele vastu. Me ei tee seda veatute inimestena, vaid nendena, kes ise elavad andeksandmisest. Jaakobus julgustab: „Õige inimese mõjuvõimas eestpalve saadab palju korda.“ Õige ei ole siin see, kes ei eksi, vaid see, kelle Jumal on Kristuse pärast õigeks mõistnud.

Enn Auksmann lõpetab oma tänase videomõtiskluse lootusega, et kord on taevas palju neid, kelle eest me oleme palvetanud. Paulus põhjendab ülemate eest palvetamist just sellega, et Jumal „tahab, et kõik inimesed pääseksid ja tuleksid tõe tundmisele“. Eestpalve ulatub seega kaugemale kui rahulik ühiskonnaelu: see palub inimesele igavest elu. Ilmutuse raamatus näeb Johannes, kuidas „suur rahvahulk, keda ükski ei suutnud loendada, kõigist paganahõimudest ja suguharudest ja rahvastest ja keeltest seisis trooni ees ning Talle ees“. Selles hulgas võivad olla ka need, kelle nime me oleme kirikupalves või kodus vaikselt Jumala ette toonud.

Me palvetame: Kõigeväeline Jumal, Sina annad meile jõudu täita igapäevases elus Sinu tahtmist. Aita meil olla ustavad maistes ülesannetes ning kuulekad kõiges, mis ei ole vastuolus Sinu sõnaga. Süüta meie südameis oma armastuse tuli, mis ei lase meil head tehes tüdida ning on tunnistuseks, et me oleme Sinu kuningriigi lapsed. Seda palume Jeesuse Kristuse, Sinu Poja, meie Issanda läbi. Aamen.

(Video: õp Enn Auksmanni mõtisklus)

1