Valvamispühapäev. Kirikuaasta eelviimane pühapäev

Teie niuded olgu vöötatud ja lambid põlegu! (Lk 12:35)

Täna on valvamispühapäev ehk kirikuaasta eelviimane pühapäev, mille teema on „Valvake!”.

Valvamispühapäev kutsub elama kaines ja lootusrikkas valmisolekus. See pole hirmust tardumine ega ärev eluviis, vaid ärkvelolek Jumala ees. Püha Benedictus annab oma kloostrireeglis nõu pidada surma iga päev silme ees. Kristlikult ei tähenda see masendust, vaid elu, mis ei lähe kaasa üksnes hetke meeleoluga, vaid peab silmas Kristuse tulemist ja oma vastutust Tema ees. Meie Isa palve viimast palvet seletades õpetab Luther Väikeses Katekismuses paluma, et taevane Isa kingiks meile viimaks, „kui meie tund tuleb, õndsa elulõpu“.

Lääne praostkonna vikaarõpetaja Aarne Lätte lähtub Eesti Kiriku lehejutluses Heebrea kirja üleskutsest: „Pigem julgustagem üksteist iga päev, niikaua kui veel öeldakse „täna”, et keegi teist ei paaduks patu pettuse läbi!“ Ta meenutab ajateenistust, kus kõige raskem polnud tegutsemine, vaid tundide kaupa üksi valves seismine. Sama teemat puudutab ka õp Enn Auksmann oma tänases videojutluses.

Usk ei ole mõeldud üksi kandmiseks. Kogudus erineb tavalisest toredate inimeste seltskonnast selle poolest, et selle liikmed vastutavad üksteise eest: mõnikord tuleb öelda ebamugav sõna, nagu kaasreisija, kes jälgib, et juht ei jääks rooli taga magama, kuid veelgi olulisem on julgustada. Uskmatus ei tähenda Heebrea kirjas eelkõige kahtlust Jumala olemasolus, vaid seda, et me ei usalda ega kuula Teda. Iisraeli rahvas jõudis tõotatud maa piirile, kuid kuulas maakuulajaid, kes pidasid sealset rahvast liiga tugevaks, ja pidi veel aastakümneid kõrbes rändama. Valvamisele lisandub seega usaldus.

Õpetaja Kristo Hüdsi juhib päevateemas tähelepanu sellele, et inimene kaugeneb Jumalast harva üleöö. Ühel päeval jääb palve vahele, teisel Piibli lugemine, kuni süda on märkamatult kõvaks muutunud – nagu lõke, millele enam puid ei lisata ja millest lõpuks jääb järele tuhk. Usk vajab igapäevast hoidmist Jumala sõna, palve ja osaduse kaudu. Ka julgustus võib olla väga lihtne: telefonikõne või küsimus, kuidas teisel läheb ja kas võiks tema eest palvetada.

Valvamine ei sõltu lõpuks meie enda ärksusest. Kristus, kes käsib valvata, on ise tõotanud jääda meiega, ja Tema truudus kannab ka siis, kui meie tähelepanu väsib. Seepärast võime teisi julgustada mitte veatute valvuritena, vaid nendena, kes ise elavad andeksandmisest, ja kasutada ära tänase päeva, mil Tema häält on kuulda.

Me palvetame: Jumal, aja ja maailma Issand, manitse meie südant ja mõtteid, et me mõtleksime oma lahkumisele ja Sinu taastulemisele ning korraldaksime oma elu valvates ja paludes ning jääksime alati Sinu juurde. Seda palume Kristuse, meie Issanda läbi. Aamen.

(Video: õp Enn Auksmanni mõtisklus)