Urmas Viilma: vabadus ei püsi iseenesest

Eesti Kiriku 19. augusti juhtkirjas küsib peapiiskop Urmas Viilma taasiseseisvumise 35. aastapäeva eel, mida me oma vabadusega teeme, ning leiab, et Eesti vajab presidenti, kelle tugevus seisneb ühendamises ja teenimises, mitte vastandumises.

Peapiiskop meenutab 1991. aasta augusti ärevaid tunde ja seda erilist ühtehoidmise tunnet, mida oleme kriitilistel hetkedel rahvana ikka otsinud ja mida ehk praegugi tagasi igatseme. Tänavune taasiseseisvumispäev langeb tema sõnul aega, mil valmistutakse valima Eestile järgmist presidenti.

Enne küsimust, kes peaks saama järgmiseks presidendiks, tasuks Viilma hinnangul küsida, millist presidenti Eesti praegu vajab. Presidendi võim ei seisne riigi igapäevases juhtimises – selleks on valitsus ja parlament –, vaid moraalses autoriteedis ja võimes rahvast ühendada.

Kristliku arusaama kohaselt ei seisne inimese tugevus õiguses teiste üle valitseda: Jeesus pöörab tavapärase võimukäsitluse ümber sõnadega „Kes iganes teie seas tahab saada suureks, olgu teie teenija“ (Mt 20:26). Teeniv juhtimine nõuab peapiiskopi sõnul sisemist vabadust – valmisolekut mitte ehitada oma autoriteeti vastaste alandamisele.

Samadest põhimõtetest tuleb Viilma hinnangul vaadata ka kiriku ülesannet vabas Eestis. Kiriku roll on olla ligimese teenistuses ka siis, kui see jääb sekulaarses ühiskonnas paljude jaoks arusaamatuks, sest teenimise väärtus ei sõltu teenija populaarsusest.

Kui 35 aastat tagasi keskenduti üheskoos riigi iseseisvuse taastamisele, siis täna tuleb küsida, mida selle vabadusega tehakse. Kaitsevägi, sõjatehnika ja laskemoon on vajalikud, kuid ükski riik ei püsi, kui inimesed ei usu enam üksteisesse ega ole valmis ohverdama oma erahuvisid ühise hüve heaks.

Just sellist Eestit peab juhtkirja lõpetuseks suutma koos hoida ka järgmine president – mitte Eestit, kus pole eriarvamusi, vaid Eestit, kus eriarvamused ei tee meist üksteise jaoks vastalisi.

Juhtkirja „Mida vabadusega peale hakata?“ saab tasuta lugeda ajalehe Eesti Kirik veebilehel.