Õp Kristjan Luhamets tutvustas Pereraadio saatesarja “Koguduse lugu” seekordses osas Räpina koguduse lugu.

Rootsi aja hakul, 1630. aasta paiku ehitas Põlva kogudus abikiriku Räpinasse. Ajal, mil kihelkonnad olid väga suured ja liikumisvõimalused piiratud, peeti jumalateenistusi lisaks kihelkonnakirikule veel paljudes külakabelites ehk abikirikutes. Kaugeltki mitte kõigis ei tekkinud iseseisvat kogudust. Räpinaga nõnda läks. Põlva kihelkonnast eraldati Räpina ja sellele liideti seni Võnnuga seotud Mehikoorma kant, Lämmijärve rannakülad ning 1636. aastal saigi uus kihelkond esimese päris oma õpetaja. 

Õpetaja Martin Gilläus oli pärit Rootsist, aga tuli 1632. aastal, kui avati Tartu ülikool, siia õppima. Ta on tõlkinud eesti keelde palju kirikulaule, näiteks „Ma tulen taevast ülevalt“. Räpina oli tema esimene kogudus. Hiljem teenis ta Tallinna Kaarli ja kõige kauem Käina kogudust Hiiumaal. 

Kuni Põhjasõjani olid kõik Räpina õpetajad rootslased ja õppinud Tartu ülikoolis. Viimane neist, Johan Oern kirjutas eestikeelseid luuletusi ja lahkus 1702. aastal Pärnusse rügemendi õpetajaks Rootsi armees. Pärast sõda oli ta Halliste ja Saarde koguduse teenistuses. 

Põhjasõja raskemad aastad jäid Võnnu õpetaja Svenske kanda. Räpina esimese puukiriku põletasid vene rüüstesalgad koos pastoraadiga maha. Ka uus kirik ehitati puust. See oli pisike ja aknad nii madalad, et inimesed said neist sisse ja välja ronida. Ka tema täpne asukoht pole teada. Hupeli sõnul oli ühel pool Räpina mõisa häärberit luteri kirik ja teisel pool vene õigeusu kirik. Oli ju Räpina Põhjasõja ajal mõnda aega vanausuliste varjupaigaks. 

Kui Johannes Svenskel oli tööd palju ja abi Räpina koguduse teenimisel polnud kusagilt leida, siis keda sa ikka sinna saadad kui mitte omaenda poega! 25 aastat teenis Königsbergi ülikooli haridusega Johann Christian Svenske Räpina kogudust. Sel ajal, 1734. aastal asutati Räpinas paberiveski, millest kasvas välja manufaktuur, seejärel vabrik. Räpina Paberivabrik on Eesti vanim tegutsev tööstusettevõte ja üks vanemaid töötavaid paberivabrikuid kogu Euroopas. Siin valmistatud paberile on trükitud muuhulgas Eesti rahatähti. 

1770. aastal oli Räpinas väga kurb ja harukordne matus. Kirikuõpetaja Martin Gottfried Roth oli pärast aastatepikkusi tülisid, sekeldusi ja usulist tagakiusu ise endalt elu võtnud. 20 aastat varem oli sama saatus tabanud ka tema isa, Puhja koguduse õpetajat Martin Johann Rothi. 

Räpina pisike puukirik täitis 140 aastat kõrget otstarvet, aga siis sai ometi tema  aeg ümber ja tuli ära koristada. Kuni uut kirikut veel polnud, pidas kogudus paar aastat jumalateenistusi hoones, mida kutsuti „altari majaks“. 

Uus valge ja ruumikas kivikirik Võhandu jõe kaldal pühitseti 1785. aastal Miikaeli nimele. Kuupäev ei ole teada, aga võibolla oli see 18. detsember, sest selleks päevaks kinkis kohalik patroon Johann Gustav von Löwenwolde kirikule hõbedase ristimisvaagna. 

15 aastat hiljem 1790. aastal sai oma palvemaja Räpina vennastekogudus. Ärganutel olid usuvennad ja -õed Urvastes, kust ärkamine nähtavasti juba ammu oli Räpina maile jõudnud, kuid nüüd elavnes senisest rohkem. Vennastekoguduse liikumine parandas küll silmnähtavalt rahva moraali, aga edendas ka usulist kõrkust. Seda kurtsid õpetajad Heller ja Masing. 

19. sajandil on Räpina kirikut korduvalt parandatud ja ümber ehitatud. Näiteks kantsel oli esialgu altari kohal „peadpööritavas kõrguses“, paigutatud aga madalamale, käärkambri endise ukse kohale seina külge, ja toodi viimaks praegusesse paika. Lagi, mis varem oli sirge, ehitati kaarjamaks ning 1885. – 1886. a. sai kirik uue ja kõrgema torni. 

Orelirõdu oli esialgu kiriku altaripoolses otsas. Kui 1857. aastal Tartu orelimeister Kessler pilli ümber ehitas, tõsteti see uuele kohale praegusel orelirõdul. Ühtlasi lubjati kirik, värviti ja parandati kirikupingid ning valati ümber vana lõhkiläinud tornikell. 

1871. aastal ehitati kirikusse külgrõdud. Vana altarimaal „Kristus ristil“ asendati uuega. Õieti uutega. Kunstnik Carl Antropoff maalis kaks pilti: „Kristuse haudapanek“ ja „Kristuse ilmumine Maarja-Magdaleenale“. Hauakambrit kujutas ta ühtaegu koopaliku ja kuninglikuna. Jeesuse pea lähedal seisavad apostel Johannes ja Neitsi Maarja. Surnukeha sätivad ja katavad Joosep Arimaatiast ja Nikodeemos. Jeesuse käe kohale on kummardanud Maarja-Magdaleena. Jalutsis on veel kaks naist, tõenäoliselt Saloome ning Joosese ja Jaakobuse ema Maarja. Üks neist hoiab käes savinõud ilmselt mürriga, tema ees seisev mees kannab vaagnat lõhnarohtudega ja hoiab käel puhast surilina. Kes see salapärane mees on? Kõik Piiblis nimetatud mehed on maalil juba olemas. Pealegi on ta vaataja suunas poolenisti seljaga. Kas on ta kunstnik ise või keegi Räpina kogudusest, see ongi jäänud mõistatuseks.

Praegune tornikell on valatud 1902. aastal Riias ning praguse oreli ehitas August Terkmann 1934. aastal. 

Praost Johann Friedrich Heller, kes teenis Räpina kogudust 1814.-st 1849. aastani, on tuntuks saanud kirjamehena. Ta uuris eesti keele grammatikat ja tema raamatut peeti kõige olulisemaks keeleteaduslikuks teoseks peale Hornungit, mis 130 aasta jooksul eesti käänete kohta ilmunud. Lisaks avaldas ta mitu kirikulaulude kogumikku. 

Räpinas asutas Heller kihelkonnakooli ja vaeslaste kooli. Eeskuju võis ta saada Halle linnast, kus ta oli usuteadust õppinud. Praost Helleri tööd hariduse alal jätkas veelgi innukamalt õpetaja Masing, kes järgmised 47 aastat Räpina kogudust teenis. Palju kemplemist oli Masingul Räpina õigeusu preestri Lebedeviga, eriti siis, kui 1886. aastal tuli koolid viia üle vene keelele.

1773. aastal, kui kirikaedadesse matmine ära keelati, rajati Räpina uus surnuaed Maarjamõisa nimelisele karjamaale. Kaua sinna ei maetud, 1822. aastal pühitseti uus surnuaed Jaamakülas. Seal asub ka praost Helleri haud. Vöörmündrid kaebasid, et hauda on seal raske kaevata, kuna juba poole sügavuse pealt tuleb vesi sisse. Jälle otsiti surnuaiale uut asukohta. Paras paik leiti Võõpsu tee ääres, kuhu maetakse ka tänapäeval. Teiste seas puhkab seal luuletaja Herman Julius Schmalz, läbi ja lõhki Räpina mees, kelle loodud laulud „Sauna taga tiigi ääres“ ja „Setokõsõ sõitseva“ on laialdaselt tuntud. 

Seoses väljarändamisega 19. sajandil laienes Räpina kihelkond hoogsasti ida suunas, Lämmijärve idakaldail, mida hellitavalt Väike-Eestiks kutsuti. Üksteise järel sündisid eesti külad ja kerkisid eesti abikirikud, mis jäid ühendusse Räpina kogudusega. 

20. sajandi algul teenis Räpina kogudust õpetaja Oskar Emil Schulze, kohaliku vabrikuomaniku poeg. Sakslaste elu läks sel ajal aina kibedamaks. 1915. aastal saadeti Schultze maalt välja Nižni Novgorodi oblastisse. Ta tuli küll tagasi, aga põgenes 1918. aastal verejanuliste bolševike eest Saksamaale. Ka Anton Saarmann, kes oli ametis Eesti Vabariigi ajal, pidi 1941. aastal kommunistide eest põgenema. Temagi tee viis Saksamaale.

Nõukogude ajal oli 34 aastat Räpina õpetajaks Johannes Sild, kes oli hea suhtleja ja alati valmis inimesi kuulama. See oli raske aeg, kui kiriku aknaid pilluti kividega, seinale kirjutati roppusi ja jõuluõhtul valvasid pedagoogid kiriku juures, et lapsi ja noori sealt eemale hoida. Kord peetud Värskas parteilaste koosolekut, kus leiti, et „seni kuni Sild on Räpinas õpetaja, pole seal ateismiga midagi teha“. 

Usuvaenuliku riigikorra viimastel aastatel oli Räpina hingekarjaseks Andres Põder, hilisem peapiiskop, kes hakkas Räpina aianduskoolis usuõpetuse tunde andma. 

Eks ole aianduskooli mõju seegi, et Räpina kirikus kasutatakse armulaual ikka Räpinas kasvatatud viinamarjadest valmistatud veini ning viinapuu kasvab ka kiriku ukse ees meenutamaks Jeesuse sõnu, kes ütleb (Jh 15,5): „Mina olen viinapuu, teie olete oksad. Kes jääb minusse ja mina temasse, see kannab palju vilja, sest minust lahus ei suuda te midagi teha.“