Kolmainupüha. Tänase päeva teema on Varjatud Jumal. Palvesõna ütleb Põhja-Ameerika praostkonna praost, Toronto Peetri koguduse õpetaja ja Hamiltoni Esimese koguduse hooldajaõpetaja Mart Salumäe.

Jeesus ütleb: „Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, 
ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse
ja õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teil 
käskinud! Ja vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu 
lõpuni.” Mt 28:19-20

Hiljuti sai teatavaks, et Eestis otsustati kaitsekulude kärpimiseks likvideerida kaitseväe orkester ja kaplaniteenistus. Muusikute koondamine on leidnud palju avalikku kriitikat. Kaplanitest loobumine aga tundub laiemale üldsusele kõrvaline mure. Pasun ja trumm kostavad inimkõrvu valjemini kui südames Jumala poole lausutud palved.

Kaitsevõime oluliseks osaks on informatsioon. Nii see, mida suudame hankida vastase kohta kui ka see, mida soovime enda kohta teada anda. Mõne otsustaja arvates edastavad eriti heidutava sõnumi vaenlasele just need jõmmkärakad, mida harjutusväljal saab teha õppemoonaga, mis soetatud kümne kaplani kokkuhoitud palga eest. Kas me pole aga nii juba midagi ääretult olulist kõrvust mööda lasknud?

Kolmainupühaga algab kirikuaastas periood, mis kõneleb koguduse osadusest – Jumala Sõna kuulamisest ja Issandaga kõnellemisest. See ei tähenda üksnes pühade palvete või Piibli lugemist. Taoline suhtlus on palju argisem, kuid samas ka ääretult keerukam.

Keel on mõtlemise instrument. On sõnu, mida täna kasutatakse reeglina vaid kirikus: patt, meeleparandus, halastus, õnnistus, pühitsus, osadus jne… Kui me argielus neid sõnu ei kasuta, sest need pole meile omased, siis ka väärtused, mida eelmainitud sõnad kannavad, meie elust puuduvad.

Näiteks kriise läbime psühholoogide ja majandusanalüütikute sõnul elu jooksul korduvalt. Algul pandeemia ja tervisekriis, siis vaimse tervise kriis, seejärel majanduskriis jne… Selle ületamiseks on vaja tõhusaid meetmeid ja eelkõige raha. Aga ehk oleks eeltoodutest hoopis tõhusamat abi, kui oskaksime kriisides ära tunda ka vajaduse meeleparanduseks. Taolistes olukordades on ka võimalus asuda nii üksikisiku kui ühiskonna tasandil väärtushinnangutes põhimõttelist revisjoni tegema, et avastada seni leidmata lahendusi ühiskonna turvatunde tugevdamiseks üksikisiku eneseväärikuse ja vaimse tasakaalu kasvatamise kaudu.      

Meie emakeeles on tänini säilinud sõnu, mille juured on sügaval kristluses. Lapsi on ikka õpetatud „aitäh“ ütlema. Kas aga teame, et algselt kõlas too tänuavaldus eestpalvena – „Aidaku sind Jehoova!“. Lõuna-Eestikeelne „aitüma“ on samuti õnnistusena kõlanud „Aitku Jumal!“.

Otsides taolistes argiväljendites lepitatust Issandaga, suudame rahu ning armastust ehitada ka oma inimsuhetes. Kodumaad ei kaitse ainult relvad, vaid ennekõike vastupidava vaimuga võitlejad. Nende kasvamiseks suudab palju ära teha iga inimene, kelle eluväärtused ei piirdu üksnes sünni ja surma vahele jäävaga. Kõnelgem siis julgelt Jumalaga maistest asjadest ja inimestega senisest rohkem Jumalast. Palugem rahupõlve ja aega vaimult suureks kasvamiseks.

Palugem: Püha Kolmainu Jumal, Isa ja Poeg ja Püha Vaim, igavene Issand, Sind me kiidame, austame ja täname, Sind me palume. Jaga meile oma jumalikku armu, nii et me Sinu olemuse müsteeriumi õigesti tunnistame, kristlikult elame, õndsalt lahkume ja pärast maist elu koos pühade inglite ja lunastatutega Sind taeva kirkuses teenime. Seal saame Sind palgest palgesse näha ja ülistada Sind igavesti. Aamen!