Hingehoiutelefoni käivitamine on hea näide riigi ja kiriku koostööst

Saatesarja “Taevas tuleb appi! Vaatlusi maailmale ristiinimese seisukohalt” esimese hooaja viimases osa teemaks oli 17. juunil käivitatud ja ööpäevaringselt töötav hingehoiutelefon 116 123. Hooaja viimases saates kõneles EELK Usuteaduse Instituudi Tartu Teoloogiaakadeemia juhataja, õp Siimon Haameriga Põlva Maarja koguduse õpetaja Toomas Nigola.

17. juuni keskpäeval tööd alustanud telefoninumber 116 123 on emotsionaalse toe telefonina tuntud üle Euroopa. Vajadus abitelefoni järgi Eestis kasvas eelkõige välja pandeemiakriisist, selgitas Siimon Haamer. Idee üks algatajaid oli Häirekeskus. Nimelt oli haiguspuhangu tõttu tekkinud kriisis hakanud keskusesse tulema palju kõnesid probleemidega, mis sealsete töötajate tegevusvaldkonda ei kuulu. Samas ei ole meil ühtki ööpäevaringselt avatud telegoni, mis inimest nende hingehädades aitaks. Inimeste kriisiajal võimendunud probleemid on väga tõsised ja kõrvalist abi nõudvad, näiteks üksindusest ja isolatsioonist tekkinud hingeline ebastabiilsus ja äng, töökaotus ja hirm toimetulematuse või surmaohu pärast, elumõtte otsingud, mis võivad viia lausa suitsiidini.

Riigipoolne algatus toetus senisele koostöökogemusele kirikuga, kes on olnud ühistes ettevõtmistes usaldusväärne partner. Inimeste jaoks olulise teenuse käivitamisele aitas otseselt kaasa aasta alguses sotsiaalministeeriumi juurde loodud kaplanaat, mille üheks ülesandeks sai ka hingehoidjate töö koordineerimine. Selle raames käivitati ka hingehoiutelefon.

Erilises olukorras on otsuseid langetada ja uusi tegevusi käivitada tulnud väga kiiresti. Ka hingehoiutelefoni käivitamine toimus kiiresti: põhimõtteline otsus tuli aprilli teises pooles, vajalike kooskõlastuste saamine võttis paar nädalat. Lisaks mahtus selle aja sisse ka hingehoiutelefoni käivitamine ise. Võimalikuks sai see tänu EELK Usuteaduse Instituudi Tartu Teoloogiaakadeemiale, mis on hingehoidjate koolitamisega tegelenud juba pea 30 aastat. Siimon Haamer ütleb õppeasutuse juhina, et tänu sellele pikaajalisele tegevusele on olemas koolitatud ja töökogemusega hingehoidjate võrgustik, kellele tuginevalt oligi võimalik vajalik teenus käivitada – polnud ju mõeldav asuda alles hingehoiutöötajaid välja õpetama. Siimon Haameri sõnul on hetkel meeskonnas 12 inimest, neist üheksa põhimeeskonnas ja kolm varupingul, kes aitavad puhkuste perioodil.

Hingehoidjad saavad tööd teha oma kodus, selgitas Siimon Haamer. Telefonitoru tõstmist tegelikult vaja ei lähegi, sest töö käib internetipõhiselt ja arvutis. Kui saabub kõne, siis teeb hingehoidja hiireklõpsu ja vajutab rohelist nuppu, kõrvaklapid peas.

Praeguseks on hingehoiutelefonil alati keegi vastamas, kuid mõeldakse sellelegi, et inimene ei peaks liiga kaua oma kõnele vastamist ootama – osal aegadel on vaja telefonile ka teist inimest. Kõned ise on tavaliselt pikad – isegi kuni kaks tundi. Praegu on abivajajal siiski võimalus automaatvastajale teade jätta ja oodata tagasihelistamist.

Projekt kestab vähemalt selle aasta lõpuni, kuid Haamer loodab, et leitakse võimalus telefoni püsivaks töös hoidmiseks. Sellisel juhul oleks võimalik hingehoidjatel ka täiskohaga tööle asumine ja hakkama saaks kokku viie inimesega. Praegu pole kellelegi hingehoidjatest olnud võimalust seniseid töökohustusi ära öelda. Augustis käivitatakse Tartu Pastoraadis hingehoiutöö keskus, mis hakkab koordineerima võrgustikku üle Eesti.

Praegusel ajal nii vajalikku hingehoiuteenust saab ka toetada. Raha telefoni enda käigushoidmiseks siiski ei koguta, sest selle teenuse eest tasub täies ulatuses riik sotsiaalministeeriumi kaudu. Küll aga kutsub Tartu Teoloogiaakadeemia juht toetama hingehoidjaid endid, et nad terveks jääksid ja ka pikas perspektiivis suudaksid oma tänuväärset tööd teha – ehk siis rahalist tuge vajavad hingehoidjate supervisioon ja edasine koolitamine.

Täpsemat infot nii hingehoiutöö kui toetamisvõimaluste kohta saab koos hingehoiutelefoniga käivitatud kodulehelt hingehoid.ee.