Kirikupea algatatud ühiskondlik arutelu lapse eluõiguse teemal jätkub

Peapiiskopi üleskutse aborditeemaliseks diskussiooniks (Urmas Viilma: provokatsioonikatse abordi teemal, err.ee 30.08.2020), mille sissejuhatus oli üles ehitatud teadlikult provokatiivselt, leidis meedias elavat vastukaja.

Urmas Viilma kommenteerib:

Abordi teema ei ole varemalt ühiskonnas väga vastu kajanud. Seda põhjusel, et sellest peljatakse verbaalsete rünnakute kartuses meedias või kommentaariumites kõneleda. Võiks öelda, et abordi teema avalikkuses üles võtmine on omal kombel kapist välja tulemine. Nagu seda on näiteks ka suitsiidiprobleemidest või ka lähisuhtevägivalla probleemidest kõnelemine.

Kui Mikk Pärnits pööras presidendilt ja justiitsministrilt autasu vastu võttes naiste vastasele vägivallale provotseerivalt tähelepanu, rõivastudes naiseks ja väljendudes kõigi meeste suhtes üsna reljeefselt, sai ta ühiskonna liberaalsemalt osalt sümboolse aplausi. Mulle tundus seepeale, et provokatsioonid on sellistel tundlikel teemadel oodatud ja see meetod kõnetab, eriti sedasama liberaalsemat osa ühiskonnast. Nõnda alustasin ka mina oma aborditeemalist artiklit provotseerivas stiilis, samas oma kavatsusest teadlikult provotseerida ette hoiatades. Kui provotseerimise lõpetasin, andsin sellest ka märku ja kinnitasin, et see ei ole siiski see viis ja meetod, mida abordist kõnelemise puhul ise õigeks pean. Andsin tegelikult oma provotseerivale stiilile (mitte sõnumile) üsna hukkamõistva hinnangu.

Jätkasin artiklis arutlemist vägagi vaoshoitult ja delikaatselt. Lõpuks ka vabandasin kõigi ees, kellele haiget tegin. Sellele järgnesid aga üsna emotsionaalsed vastuartiklid inimestelt, kes oma negatiivseid reaktsioone minu isiku, artikli, kiriku või kristlaste vastu kuidagi tagasi ei hoidnud ja ka oma sildistamiste-süüdistamiste pärast vabandust ei palunud.

Kui mina provotseerisin kirjandusliku katsena teadlikult ja pärast ka vabandasin, siis minu oponendid, paljud neist ilmselt Mikk Pärnitsa toetajad, pidasid viisaka diskussiooni juurde kuuluvaks üsna lahmivat kriitikat ja sallimatut sildistamist. Nemad ei provotseerinud, vaid valasid oma viha ja põlguse üsna otse välja. Nõnda on nüüdseks välja joonistunud huvitav kontrast – kui mina väljendasin oma muret kaitsetute sündimata laste vastu, siis sain oponentidelt süüdistuse hoolimatuses ja vägivallas. Kui oponendid väljendasid oma varjamatut põlgust minu, kiriku, kristlaste ja teiste elu pühaduse eest seisjate vastu, siis uskusid nad ise, et nad on hoolivad ja sallivad. Samuti said nad palju toetust oma ringkondadest, kus muidu kõneletakse palju sallivusest ja hoolivusest.

Pean siiski oma artikliga diskussiooni avamist väga vajalikuks, sest minu hinnangul ei ole aborditeemaga ühiskonnas kõik päris hästi. Näiteks see, et ka mina ise läbi oma maksuraha osalen valikabortide rahastamises, on mulle eetilistel põhjustel vastuvõetamatu. Samas ei ole mul võimalust ka sellest loobuda samal kombel nagu ma teen teadlikke eetilisi valikuid siis, kui ma ei toeta ettevõtteid, mis kasutavad odavat või lausa lapstööjõudu. Näiteks, on aus kaubandus leidmas ühiskonnas üha enam toetajaid. Seda peetakse vastutustundliku inimese normkäitumiseks. Samal ajal ei pööra keegi tähelepanu sellele, kuidas inimesed, kelle usulised või üldhumanistlikud vaated ei toeta aborte, on sunnitud passiivselt läbi oma maksuraha toetama valikaborte. Mõni ausa kaubanduse eestkõneleja võib samal ajal olla abordi rahastamise toetaja. Mulle tundub see vastuoluline. Järelikult on see diskussiooni vääriline küsimus. Sõnavabadus annab selleks võimaluse.

Samamoodi tuleks arutada valikabordiga seotud eetilisi küsimusi. Vaja on ju inimesi panna ise mõtlema, mitte lootma riigile kui oma südametunnistuse aseainele. Ei pruugi ju mitte kõik seadused olla tingimata kõige eetilisemad. Vahel on seaduste puhul saanud kaalukeeleks hoopis pragmaatika ja majanduslik mõtlemine. Kui aga räägime inimese eludest, siis tekib küsimus, kui palju inimhing maksab? Mulle tundub, et ka abordi regulatsioonide puhul ei ole kõik niisama enesestmõistetav, et selle üle ei peaks üldse avalikkuses arutama. Väärikas avalik diskussioon aitab kindlasti kaasa ka väärtuspõhistel kaalutlustel toimuvale abortide vähenemisele.

Noppeid meediast vastuseks peapiiskop Urmas Viilma üleskutsele aborditeemaliseks diskussiooniks:

Sandra Jõgeva: abordi keelamisele ei järgne koolitäis lapsi, vaid riidepuud, elavhõbeda joomine ning lootest läbikasvanud sibulad, ekspress.delfi.ee, 03.09.2020:

Millist diskussiooni tegelikult soovitakse ühiskonnas tekitada? Kas selle üle, et abort on naise vaimsele ja füüsilisele tervisele ohtlik ja et mida vähem aborte, seda parem? Milleks diskussioon, kõik on sellega niikuinii nõus! Diskussiooni abortide parema ennetamise üle? Ei ole tähele pannud, et „elumarssijad“ ning arvamust avaldav peapiiskop avalikult pooldaksid rasestumisvastaste vahendite paremat valikut ja levikut. Või siiski diskussiooni selle üle, kas abort keelustada, selle tegemise aega piirata või eemaldada see haigekassa rahastusest sootuks? Kujutame me ette, mis järgneb sellele, kui koroonavaeseks jäänud inimestel pole seda raha kuskilt võtta? Karta on, et sellele ei järgne mitte koolitäis lapsi, kes muidu sündimata jääksid, kellest oma artiklis unistab Urmas Viilma, vaid pigem riidepuud, elavhõbeda joomine ning lootest läbikasvanud sibulad.

Tarmo Hints: vastulause Sandra Jõgevale: kas saame käsi südamel väita, et abort on lahendus?, Eesti Ekspress, 04.09.2020:

Aga süvenegem sellesse, miks siis aborti tehakse. Me oleme tegelikult teinud ühiskonnana teatud mõttes vähikäigu. Meil on kõik olemas, aga hinges valitseb tühjus. Me lähme poodi, et osta sealt seda, mida meil vaja ei ole. Me teeme suuri sõnu, aga ei ütle mitte midagi. See on see, mis praegu toimub. Ja abort ning selle tegemine kuulub samuti sinna alla. Me räägime nii palju, et loodust on vaja kaitsta. Inimesed saavad kriminaalsüüdistuse, kui nad juhuslikult tapavad mõne linnupoja pesitsusajal. Aga abordi tegemine on nagu tühi koht. 18 eurot ja ongi kõik. Asi lõpetatud. Toimik kinni.

Ja miks me teeme aborte? Sest me ei suuda ühiskonnas võtta vastutust. Mees ei võta vastutust naise ees ja naine ei võta vastutust mehe ees. Need, kes ei suuda vastutada, need loobivad ka teineteist seda kergemini, kus see ja teine. Abielu ei ole mäng. See nõuab pühendumist. Aga pühendumine algab vastutusest. Vastutuse võtmisest ennekõike oma laste ees. Me oleme ühiskonnana kasvatanud vastutusvõimetuid, isatuid, ematuid, kelles tekitab vastumeelsust kasvõi seegi, et seda taolise sündmusega nagu Elu Marss meelde tuletatakse.

Ingrid Ruudi: õigus oma keha üle on elementaarne inimõigus, err.ee, 07.09.2020:

Kehade üle valitsemiseks on kaks viisi. Üks võimalus on otsekohene ja selgepiiriline võim: seadused, regulatsioonid ja määrused. Teine, peenem ja efektiivsem võimalus, on saavutada olukord, kus võimu subjektid on soovitavad regulatsioonid internaliseerinud, omaks võtnud ja oma otsustusõiguse ise ära andnud – sedalaadi kuulekate kehade õpetamine toimub eelkõige just läbi süü- ja häbitunde tekitamise.

EELK peapiiskopi artikkel täidab suurepäraselt mõlemat eesmärki – ühelt poolt sisendab suurimat võimalikku süütunnet, kuulutades naisele: “sa oled mõrvar!” ning tõmmates üliemotsionaalse võrdusmärgi loote ja enneaegselt sündinud lapse vahele; teisalt avab esinedes heasoovliku teejuhina tee ja annab oma õnnistuse järgmistele, radikaalsemaid regulatsioone nõudvatele sõnavõtjatele, millesarnaseks kirjutaja enda positsioon võib-olla päriselt kohane ei ole.

/…/

Kui juba diskuteerida, siis diskuteerigem parem küsimuste üle, mis tegelikult abortide arvu mõjutavad.

Kus on tugiisikud aborti mitte teinud tüdrukutele, et nad saaksid koolis edasi käia? Või naistele, kelle niigi haprale vaimsele tervisele lisandub sünnitusjärgne depressioon?

Kus on päriselt taskukohased sotsiaalkorterid naistele, kellel lapse normaalsetes tingimustes kasvatamiseks on vaja välja tulla füüsiliselt või vaimselt vägivaldsest suhtest?

Kus on hoiuvõimalused lastele, kelle ema töövahetus lõpeb hilisõhtul kell üheksa või kümme?

Kohatult argised küsimused elu pühaduse ja eetiliste kaalutluste kõrval, kas pole? Aga hetkel, kui kaks triipu oma argise reaalsusega lajatavad, võivad need kaaluda rohkem kui püüd eetiliselt elada.

/…/

Abordidiskussioon, nii nagu seda nüüd taas üles tõsta tahetakse, tekitab olukorra, kus ühed oma moraalses ülimuslikkuses veendunud inimesed nõudlevad õigust teha otsuseid ja valikuid teiste vabade inimeste eest. Kus, öelgem otse, mehed nõudlevad (taas!) õigust teha otsuseid naiste eest ja naiste üle.

Selline diskussioon seisab põhimõtteliselt ebavõrdsetel alustel. Sest on maailmasuurune vahe, kas diskussiooni objekt on su vahetu kehaline reaalsus või teoreetiline, statistiline ja religioonifilosoofiline probleem.

Lennart Käämer: abordi riiklik rahastamine saagu poliitilise otsustamise teemaks, delfi.ee, 09.09.2020:

Elame olukorras, kus naine, kes soovib oma raseduse katkestada, saab selleks alati haigekassalt raha. Selle raha anname meie kõik sotsiaalmaksu (33%) ravikindlustuse osast. Ma annan endale aru, et on erandlikke olukordi, kus abort on vältimatu: kui sünnitamine seab ohtu naise elu või kui loode on surnud juba emaüsas. Noil puhkudel ei oleks mul kahju toetada protseduure oma sissetulekust. Kuid meditsiinilistel näidustustel tehtud aborte on aastate lõikes olnud eranditult vähem kui naiste omal soovil katkestatud rasedusjuhtumeid. Teema on tundlik. Seetõttu sooviks, et abordi rahastamise arutelu saaks võimalikult laiapõhjaline. Poliitiline otsustamine ei saa toimuda ilma meditsiiniekspertide osaluseta.
Nagu ei saa ignoreerida ka vaimulikke juhte, kelle seisukohtadel on kindlale osale ühiskonnast oluline kaal. Tegelikult ootaks kirikujuhtide sekkumist sel teemal isegi rohkem.

Ats Joorits: abordiküsimus: Jumalal on sellest savi, err.ee, 13.09.2020:

On usuvabadus. See tähendab – või vähemalt peaks tähendama -, et avalikkust puudutavates küsimustes, üldiseid inim- ja kodanikuõigusi puudutavates küsimustes, nagu naiste õigus abordile või see, kuidas perekonda ja abielu defineeritakse, neis küsimustes peaks eeldama vabadust usu survest.

/…/

On super saavutus, et abortide arv on Eestis nii jõuliselt langenud. Aga selles pole paraku ei Jumal ega kirik mingit otsustavat rolli mänginud. See on ilmaliku heaolu märk, selle turvalisuse, tavainimese ja riigi suhte, arenenud nõustamisteenuse ja üldise heaolutaseme küsimus.

Abort on julm, vaevalt, et keegi seda eitaks. Aga veel julmem on sundida kedagi sünnitama vägistamise teel viljastatud last, keda juba ette vihatakse. Aabrahamlikud religioonid näevad naist tööloomana ja kui juba tiine, siis tuleb ilmale tuua, mida siin vaielda.

Nii pole see aga sekulaarses kodanikuühiskonnas. Ilmalikus ühiskonnas on naisel õigus oma keha üle otsustada, vastutus oma otsuse üle on ja jääb naise kanda. Nii heas, kui halvas. Sõpruskonna, kogukonna, ühiskonna roll on selles küsimuses, minu meelest, üksikut toetada ja abistada. Aga mitte keelata.

Johann-Christian Põder: abort, kristlus ja liberaalne riik, err.ee, 13.09.2020:

Luterlikule eetikale on alati olnud tähtis isikliku südametunnistuse austamine ja vabadus, mis peegeldub juba Martin Lutheri nn kahe-riigi-õpetuses, vaimse ja maise valdkonna eristamises.

Kristlane ei peaks niisiis riigilt nõudma, et see seaduse jõul usulisi tõlgendusi kõigile kehtivaks teeks ja abordid piiraks või karistuse alla seaks. Ta võib aga võimalusest aborti teha ise loobuda. Ka võib ta püüda elu keerukustega suhestuda, oma seisukohti avada ja teisi veenda – nagu püüdis minu hinnangul tegelikult teha oma arvamusloos “Provokatsioonikatse abordi teemal” ka peapiiskop Urmas Viilma.

Liberaalse hoiaku ja elukorralduse juurde kuulub seegi, et kõik võivad moraalsetes küsimustes oma seisukohti nõnda avada ja esitada, nagu nad neid tõepoolest näevad ja nagu see neil südamel on – peaasi, et seda tehakse hooliva, solidaarse tolerantsuse ja vastastikuse austuse vaimus.