Täna on risti ülendamise püha

Kristlastele on rist elu ja vabaduse, mitte surma ja vangistuse märk. Ristipuu on elupuu, Elu võidu märk surma üle, ja tähistab ka meie ristimist Kristusesse. Püha rist märgib vaimset ja füüsilist risti vastuvõtmist meie elus, mille saadab meile Jumal.
Rist avab tee taevasse, kus saab ristilöödud Kristusega kohtuda juba igaveses ja taevalikus aus.

Pärimus jutustab: IV sajandil elas suure Rooma riigi keiser Konstantin. Kord vaenlasega võideldes nägi ta nägemust, kus taevasse ilmus rist ja sõnum, et selle märgi (risti) abil saab ta olema võidukas. Kuigi Konstantinus ei olnud veel ristiusku pöördunud, lõpetas ta siiski kristlaste tagakiusamise ja laskis end hiljem ristida. Tema ema, püha keisrinna Helena tegi palverännaku Jeruusalemma. Pingsa otsimise järel leidis Helena hauakoopa, kuhu Jeesuse ihu oli maetud olnud ning teisest kohast kolm ristipuud. Samuti leidis ta tahvli, millele oli kolmes keeles kirjutatud: Jeesus Naatsaretist, Juudamaa kuningas (I.N.R.I.).

Kristlased palvetasid hardalt, et Jumal annaks mingil viisil märku, osutades õigele ristipuule, sellele, millele oli olnud naelutatud Jeesus. Samal ajal kanti sealt mööda surnukeha. Jeruusalemma piiskopi soovitusel pandi riste kordamööda lahkunule peale. Kolmandat risti ära tõstes oli kõigi hämmastus suur – surnu oli ellu ärganud. Et rahvast oli palju kogunenud, siis ei näinud kõik imettegevat risti. Seepärast viidi rist kõrgele künkale ja piiskop tõstis selle kõigile nähtavaks. Inimesed langesid palvetades maha. 
Risti röövisid hiljem pärslased, kui nad vallutasid Jeruusalemma. Ilmselt raiuti see hiljem tükkideks – kuna isegi teiseusulised teadsid, kui palju rist kristlastele tähendas – ning müüsid tükid kalli raha eest maha.

Paljud kannavad tänapäevalgi risti kaelas või kõrvas. See on üsna levinud ehteasi ning me oleme nendega ehk nii harjunud, et ei pane tähelegi. Küllap oleksime ehk enam imestunud, kui keegi kannaks kaelas väikest giljotiini, võllapuu või elektritooli kujutist. Ent rist on samasugune surmanuhtluse täideviimise riist. See on üks julmemaid surmamisviise, mida inimesed välja on mõelnud. Risti löömine oli nii julm hukkamisviis, et Rooma impeeriumis keelati see aastal 315 “liigse ebainimlikkuse” tõttu.

Kristlastele on rist aga elu ja vabaduse, mitte surma ja vangistuse märk. Ristipuu on elupuu, Elu võidu märk surma üle, ja tähistab ka meie ristimist Kristusesse. Püha rist märgib vaimset ja füüsilist risti vastuvõtmist meie elus, mille saadab meile Jumal.

Rist avab tee taevasse, kus saab ristilöödud Kristusega kohtuda juba igaveses ja taevalikus aus.

“Ja kui mind maa pealt ülendatakse, siis ma tõmban kõik enese juurde,” on Õnnistegija Jeesus tõotanud (Johannese 12:32).

Kristlaste jaoks vaade ristile see eriline koht, kus Jumala armastus saab meile nähtavaks. Ristil kohtuvad inimlik kannatus ja jumalik halastus. Selle piiritu armu imetlemine on üks viise, kuidas saame endid avada müsteeriumile, mida rist endas kätkeb.