Koguduse lugu: Mehikoorma kogudus

Õp Kristjan Luhamets tutvustas Pereraadio saatesarja “Koguduse lugu” seekordses osas Mehikoorma koguduse lugu.

Võru praostkonna lastelaagris osalejad Mehikoorma kirikla ees 2018 (Foto: Ave Kägo)
Võru praostkonna lastelaagris osalejad Mehikoorma kirikla ees 2018 (Foto: Ave Kägo)

Rahvajutu järgi olevat Peipsi järv ennemuise Mehikoorma kohal nii kitsas olnud, et eesti taluperenaisele, kes Vene külast leiva labidat küsinud, ulatatud see üle kraavisarnase veekogu. 

Võib küll tõsi olla, et Emajõgi voolas kunagi teistpidi, Peipsi järv oli 2-3 meetrit madalam ning Lämmijärv saarterohke, aga rahvajutt sisaldab ka liialdust, sest 1242. aasta jäälahingus uppunud ordurüütlid poleks niisugusesse kraavi kuidagi ära mahtunud. 

Mehikoorma asub Võnnu kirikust umbes 30 km kaugusel. Pole siis ime, et juba katoliku ajal ehitati Mehikoormasse oma kabel, kus jumalateenistusi pidada (mainitud 1582). Siia oleks võinud isegi oma kihelkonna rajada, kui Räpina poleks ette jõudnud.

Alates 1627. aastast teenis õpetaja Bernhard Schlorff korraga nii Põlva kui Võnnu kogudust. See oli aeg, kui Põlva kogudus ehitas Räpinasse kabeli ja eraldas selle iseseisvaks kihelkonnaks. Ühtlasi võeti Võnnu kihelkonna küljest Mehikoorma ning liideti see vastloodud Räpina kihelkonna hulka. Umbes nii võis see olla. 

Pool sajandit hiljem, 1680. aastal leidis visitatsioonikomisjon, et Mehikoorma võiks olla ikka iseseisev kihelkond. Mõeldud, tehtud! Mehikoorma eraldati nüüd Räpinast ning Võnnu küljest võeti Peipsiäärsed alad. Koos Rasina, Ahunapalu ja Piirissaarega andis Mehikoorma tubli kihelkonna mõõdu välja. Rootsi aja lõpuaastatel sai kogudus oma õpetaja ja kõik olekski võinud samas suunas jätkuda, kui Põhjasõda poleks oma viletsustega vahele seganud. Laurentius Lechander jäi tookord Mehikoorma koguduse esimeseks ja viimaseks õpetajaks. Kirik põles sõja ajal maha ning rahval polnud jaksu iseseisvat kihelkonda kauem ülal pidada. Järelikult tuli taastada endine olukord ja Mehikoorma liideti tagasi Räpina külge. 

Jumalateenistusi peeti Mehikoormas edasi. Esialgu kasutati selleks koolimaja, aga varsti ehitati Mehikoormasse ka uus abikirik, mis täitis oma ülesannet terve sajandi. Räpina õpetaja Martin Gottfried Roth kinkis kirikule kella ja maksis ise ka Mehikoorma kellamehele palka. 

1815. aastal ehitati Mehikoormasse vennastekoguduse palvemaja. Teine palvemaja ehitati 1822. aastal Peipsi idakaldale Luukülla. Kui Mehikoormas oli vennastekogudusel 120 liiget, siis Luukülas 200. 

1832. aastal kurtis Räpina õpetaja Heller, kes käis Mehikoormas jumalateenistusi pidamas, et sealne abikirik on nii vanaks ja viletsaks jäänud, et ei julge õieti sissegi minna: „Suure tuule ajal on seal ohtlik viibida.“ Kuus aastat hiljem kurtis ta jälle, et Mehikoorma kirik ragiseb ja kõigub tuulise ilmaga ning karta on katuse sisselangemist. Kirikul olid selleks ajaks toed all nii sees kui väljas. Kümme aastat hiljem oli kirik suletud ning jumalateenistusi peeti vennastekoguduse palvemajas. 

Uue kiriku ehitamiseks oli küll juba raha korjatud ning talumehed olid ka ehituskivid kokku vedanud, aga siis selgus, et kohalik Meeksi mõisa omanik von Knorring oli kiriku jaoks kokku veetud kivid ära kasutanud Mehikoorma kõrtsi ja muude hoonete ehitamiseks. Räpina kiriku konvendil otsustati kivide väärtus Knorringi käest sisse nõuda, sest see oli ju kiriku vara! 

1843. aastal oli küsimus taas konvendil arutlusel. Arvati, et 651 elanikuga Meeksi vald koos Peipsi idakaldal asunud 270 elanikuga ei jõua uut kirikut ehitada ning seetõttu tuleks ehitada hoopis palvemaja, mille jaoks Meeksi mõis lubas ka materjali anda. Jutust kaugemale tookord ei jõutud. 

1856. aastal tegi Räpina koguduse õpetaja Friedrich Masing konvendil ettepaneku Mehikoorma jälle iseseisvaks kihelkonnaks muuta ning ühendada sellega Võnnu poolt Rasina vald ja Piirissaar ning Mooste vald Põlva kihelkonnast. Siis võiks Mehikoorma kogudus kokku luged 5000 hinge. Sellise hulgaga võib kiriku ehituse julgelt ette võtta. Konvent kiitis Masingu ettepaneku heaks, kuid ei võtnud midagi ette selle teostamiseks ning asi jäi soiku. 

1873. aastal võttis Meeksi mõisa omanik Mehikoorma köstrimaa koos hoonetega endale. Maa väärtus olnud 11 taaldrit ja 6 krossi. Kiriku eestseisja von Siversi otsis abi küll kohtutest ja valitsusasutustest, aga ei miskit – mis läinud, see läinud. 

Vaatamata kõigile äpardustele ei loobunud Mehikoorma rahvas uue kiriku ehitamise mõttest. Lepiti kokku, et iga Meeksi valla elamu maksab 25 kopikat uue kiriku ehitamise maksu. Igaüks, kes armulauale tuli, andis senise 1,5 kopika asemel 10 kopikat. Abikäe ulatasid ka kõik teised Räpina kihelkonna vallad, kes kõik maksid 12 kopikat taaldri pealt Mehikoorma kiriku heaks. Ehitusmaterjaliks andis Meeksi mõis 45 000 telliskivi, Räpina mõis 113 palki, Kahkva mõis 296 palki. Lõpuks jõuti nii kaugele, et 1895. a. algas uue kiriku ehitus. Kirik pühitseti 15. septembril 1896. 

Pühakorda kerkis arhitekt Guleke jooniste järgi ehitusmeister Johann Hoppe käe all. Kirikusse osteti orel, mille hinnast suurema osa (1500 rublast 1000) annetas Peeter Truuts. Altarimaalil oli kujutatud Kristust seismas Pilaatuse ees. 

Juba pärast Põhjasõda kuulusid Mehikoorma kiriku alla 21 talu teispool Peipsit. 19. sajandil oli seal seitse küla, nn Väike-Eesti, mis kuulus kiriklikult Räpina kihelkonda, õieti Mehikoorma külge. Need külad olid Luuküla, Solna, Jersova, Kasakovi, Kamniku, Kriiva ja Koslova. Püüti küll neid Oudova koguduse külge liita, aga sealsed elanikud ei tahtnud kuidagi loobuda Mehikoorma kirikust ning tulles vastu nende soovile jäeti nimetatud külad Mehikoorma külge. Nii jäi see kuni Eesti Vabariigi loomiseni. Edaspidi olid nad Mehikoormast lahutatud Eesti-Vene riigipiiriga. Kusjuures koguduse liikmed teispool Peipsid tasusid oma maksud kirikule mitte rublades ega kopikates, vaid latikates ja särgedes. 

1931. aastal ehitas Võnnu kogudus abikiriku Rasinale ning kohalikud pidasid plaani iseseisva koguduse asutamiseks. Sarnased mõtted liikusid ka Mehikoorma elanike peades. Oma abikirik oli neil juba varem valmis. Konsistooriumi otsusega 4. novembril 1937 saigi Mehikoorma iseseisvaks koguduseks ning on seda tänase päevani. 

Esimene õpetaja Eduard Georg Reinvald jõudis kogudust teenida vaevalt mõned kuud ning pidi siis tervislikel põhjustel ametist loobuma. Aasta hiljem ta suri.

Teine õpetaja Agu Luide teenis kogudust üle kolme aasta. 1941. aasta juulikuus, kui Nõukogude väed taganesid, võtsid vene piirivalvurid eesotsas kohaliku täitevkomitee esimehe Vassili Jukiga kirikuõpetaja kiriku aiast kaasa ilma igasuguse otsuse või korralduseta. Nad viisid ta paati ja sõitsid üle Peipsi. Kui teisel pool laev neile vastu tuli, ei olnud õpetaja Agu Luide enam nendega. Nii ei ole teada, kas nad uputasid ta järve või lasid soos maha. 

Kolmas õpetaja Philipp Tammaru teenis Mehikoorma kogudust Saksa okupatsiooni ajal. Tema teenis ühtlasi ka Peipsitaguseid eestlasi. 1944. aastal põgenes ta lähenevate Nõukogude vägede eest Saksamaale ja edasi Ameerika Ühendriikidesse. Mehikoorma kirik põles 1944. aastal varemeiks. Müürid seisid aastakümneid püsti, aga lammutati nõukogude võimu lahkel loal uute hoonete rajamise ettekäändel. Rahvas räägib, et Tartu endine bussijaam oli ehitatud Lämmijärve kaldalt veetud pühitsetud maakividest, samuti kohalik sigala ning koolimaja. Ainult osa Mehikoorma kiriku tornist on tänaseni püsti, aga nagu me teame, seisab Jumala Sõna kindlalt isegi siis, kui taevas ja maa hävivad. 

Mehikoorma kogudus elab edasi ning peab jumalateenistusi pastoraadi hoones. 

Lisaks on Mehikoormas õigeusu kirik, mis pühitseti 1933. aastal. 

Koguduse lugu” on õp Kristjan Luhametsa autorisaade, mis on Pereraadio eetris neljapäeviti kell 10.45; 17.15 ja 23.15.
Saateid saab järelkuulata ka aadressil www.pereraadio.ee.