Pluss- ja miinusmärgiga usuvabadus

Kristlasi nimetatakse tihtipeale kahe riigi kodanikeks, sest nad kuuluvad ühtaegu nii maisesse kui ka a taevasesse riiki. Maised riigid, sealhulgas Eesti, ei luba topeltkodakondust, sest see võib tuua probleeme lojaalsusega. Teema muutub aktuaalseks siis, kui jumalike ja ilmalike seaduste vahel tekib konflikt – kui inimeste tehtud seadused lähevad Jumala seadustega vastuollu, siis kristlasel ei ole vaja ilmalikele seadustele alluda.

Nii juhatasid vaimulikud Veiko Vihuri ja Enn Auksmann sisse Meie Kiriku järjekordse saate “Räägime kirikust”, kus räägiti kristliku ja maise võimu vahekorrast ning kiriku autonoomiast ja vabadusest.

Vestlussaates kõrvutati ilmaliku võimu suhtumist kirikusse; samuti peatuti usuvabaduse erinevatel tõlgendusvõimalustel. Ilmaliku võimu jaoks kuulub usk privaatsfääri, nentis Veiko Vihuri. Valitseb hoiak, et inimene võib uskuda, nagu tema süda ütleb, aga avalikus ruumis ei saa neid mõtteid ega seisukohti väljendada. Kristlikud seisukohad on tänapäevase (ilmaliku) moraalitunnetusega vastuolus.

Enn Auksmann täiendas, et kui ilmalik riik mõtleb kirikust, siis näeb ta sellest kodanikuühendust, kes “rahuldavad inimeste usulisi vajadusi”, nagu nõukogude ajal öeldi. Eestis ja ka mujal Euroopas väärtustatakse kiriku puhul eekõige selle pakutavaid sotsiaalteenuseid.

Arusaam, et usk kuulub inimese privaatsfääri, on siiski vastuolus Piibli õpetusega. Kristlik hoiak on see, et ilmalikul  võimul tuleb kanda vastutust Jumala ees, kes on andnud talle meelevalla ja kui keegi  tahab legitiimselt võimul püsida, siis peab ta seda tegema Jumala seadustest lähtuvalt.

Kristlase jaoks kehtib reegel, et ükskõik, millised on ühiskondlikud normid, tuleb elada vastavalt Jumala seadustele ja anda oma eluga sellest ka tunnistust. Vihuri nentis, et siiski võtab kristlaste hulgas maad leige hoiak, et Jumala armu pälvime niisama lihtsalt kingitusena. See teeb Vihuri sõnul aga tühiseks selle, mille eest Kristus suri ja loendamatu hulk märtreid on hukatud ehk “sool on läägeks läinud”.

Enn Auksmann võrdles usuvabadust Euroopas ja Ameerikas, kus ta ise vaimulikuna teenib. Euroopas, sealhulgas Eestis, iseloomustab usuvabadust see, et riigist on lahutatud religioon. Sellelt pinnalt on tekkinud sõjakas sekulaarsus; muu hulgas valitseb hoiak, et riik võib sekkuda usuühenduste siseasjadesse. Eestis ja laiemalt Euroopas kehtib arusaam, et koguduste kooskäimised ei ole midagi tõsiseltvõetavat ehk riik võtab endale vabaduse otsustada, mis on tõsiseltvõetav ja mis ei ole.

Ameerikas kehtib väga selge põhimõte, et “kirik ja riik on lahutatud”, nagu see oli kirjas ka ENSV konstitutsioonis. Näiteks ei ole mõeldav, nagu see on Eestis, et kiriku ja linnavõimu esindaja süütavad koos advendiküünla või kirikuõpetaja käib pühitsemas ühiskondlikku hoonet. Samas ei ole riik usurpeerinud valdkonda, mis kuulub kirikule. Riik on kirikust lahutatud konfessionaalselt, ükski konfessioon pole eelistatud ja neid lastakse vabalt tegutseda. Valitseb riigipoolne arusaam, et teie tegelege selle valdkonnaga, mis meie meelevallale ei allu. Aktsepteeritakse, et on olemas ka nähtamatu maailm.