Bianca Mikovitš: veel üks kokaraamat või paradigmamuutus?

(Foto: Maaleht)

„Inimesed püüavad leida sotsiaalselt sobivaid gruppe, kes kiidaks nad heaks ja võtaks vastu, nad otsivad ka lepitust iseendaga. Laiemalt räägib see soovist olla aktsepteeritud,“ tõdeb ajakirjanik, EELK Usuteaduse Instituudi magistrant Bianca Mikovitš (pildil) ajakirjas Kirik ja Teoloogia ilmunud arvamusloos. Kui aga varem tulid inimesed vaimsetel otsingutel Jumala ette, siis nüüd hüütakse nende vastuste järgi kõikjal mujal. Kuidas selle juures siiski tekitada tõelist diskussiooni?

„Paljud vaimulikud, sh peapiiskop Urmas Viilma, on korduvalt oponeerinud, et see, kui inimesed kiriku asemel tegelevad vaimsete otsingutega kuskil mujal ja muul viisil, ei tähenda, et nad ei oleks religioossed,“ ütleb artikli autor. Otsitakse samu asju, lihtsalt räägitakse sellest erinevate sõnadega. Nii näiteks esitas oma käsitluse Jumalast riigikogu ees Imre Sooäär, rääkides seejuures armastuse sagedusest, tähetolmust ja valgusriigist, kus Jumala ees pole õiget ja valet. Neil päevil on see üsna populaarne mõtteviis, tõdes Mikovitš.

Veel on Mikovitši sõnul Eestis levinud religioossuse laad, mida õpetaja Toomas Paul nimetab ökousuks. „Kui ma otsin, kuhu usk on jäänud, siis ta on läinud sellesse, mida me sööme,“ vahendab ta vaimuliku tähelepanekut. Viitena sellele, et silmnähtavalt pakub inimestele kõik kehaga seotu suurt huvi, kinnitab tema sõnul ka meie rahva erakordselt suur huvi kokaraamatute vastu ja nende üleküllus raamatupoodides. Mida aga raamatutest võtta pole, on ülevaade religioonide põhiteesidest ja olemusest. „Teisisõnu – kui ei olda atraktiivsuselt võrdne ühiskonnas pakutava meelelahutusega, siis oldagu vähemalt selge sõnumiga,“ võtab Mikovitš kokku.

Artikli autor leiab, et võimalusi oma sõnumi edasiandmiseks pakub  õigeksmõistuõpetus, mida aga sageli mõistetakse moonutatult. „Tänapäeval me tegeleme sellega, et näidata oma õigust ja seda tõestada, samas kui Paulus ja Luther räägivad Jumalast, kes Jeesuse pärast patuse inimese õigeks mõistab. Ka mõisted õigus ja õiglane, samuti usk on muutunud.“

Mikovitš osutab oma artiklis põhjustele, mis on muutnud usu sageli karikatuurseks ja lahendusena millekski, mis kõnetab selgrootuid või elus muserdatud inimesi ja miks kirikul on nii raske tekitada tõelist diskussiooni. Üks neist on tänapäeva inimese hoiak “liiga palju verd”.

Võimalikku võtit, mis võiks inimest kõnetada, näeb Mikovitš just luterlikus õigeksmõistuõpetuses. „Tänapäeva inimesele on ehk põrutav kuulda, et Lutheri jaoks on hing sellise arusaama juures maadlemas illusoorse kujutelmaga, nagu ta tõesti võiks end ise aidata.“ Eneseteostus, nii nagu tänapäevane karjäärinõustamine seda kujutleb, on seega võimatu ja valuline tee eikuhugi. Kristlik usk seevastu tõstab üles inimliku mina, kes elab tunnustusest, mis tuleb Jumalalt. „Selles on ta tõeliselt vabastatud toimima sellise inimesena, kelleks Jumal on ta loonud ning tema käitumine on igati iseenesestmõistetav,“ ütleb Mikovitš.

„Kes peaks kuulutama ja uskuma?“, küsib autor edasi. „Kas need, kes saavad selle eest palka?“ Mikovitš leiab, et see ei ole vaid vaimulike pärusmaa. „Kantsel on ju kõrge koht ning kõigil sinna asja pole. Ent on ka podcast’id, raadiosaated, arvamusartiklid, kus kõik, keda Jumala arm on isiklikult kõnetanud, võivad kaasa lüüa.“

Et puud tuntakse ka viljast, ütleb autor: „Ja lisaks – on võimalik teha midagi head, olgu väikest või suurt, ning seeläbi tuua ka maailma midagi head just sellest positsioonist, mis kuulub neile, kes on Jumala armu poolt vabastatud. Lõpuks ei teaks me ju heast samaarlasest midagi, kui tal oleksid olnud ainult head mõtted.“


Loe lisa:

Meeldib 1

Lisa kommentaar