Jaan Tammsalu: “On ääretult oluline, et me palvetamist ei unustaks!”

Õpetaja Jaan Tammsalu (Tallinna Jaani kiriku ja koguduse Facebooki leht)

Alates sellest nädalast on võimalik taas kirikutes kokku tulla ja juba pühapäevastel jumalateenistustel saavad kogudused üle hulga aja seda teha. Ühtlasi lõppes ka Tallinna praostkonna vaimulike 59 päeva kestnud katkematu palvekett, mil iga päev jagati läbi koguduste meediakanalite  vaimulike eestpalveid.

Palvest, ühispalvest ja palvehoiakust oli nõus oma mõtteid jagama praostkonna palveketi idee autor, Tallinna Jaani koguduse õpetaja, praost Jaan Tammsalu. Küsimusi esitas e-Kiriku toimetaja Regina Hansen.

Milline on kiriku roll koroonakriisi ajal? Mida me teha saame?

Kõigepealt on meil roll kiriku sees: jagada inimestele sõnumit, mis annaks neile rahu, kindlust ja lootust ka sellistel aegadel. Üks kristlase roll on aga kindlasti palvetamine. Ja see on ääretult oluline, et me palvetamist ei unustaks! Meie igapäevane palve peaks olema midagi enesestmõistetavat ehk nagu Luther on öelnud: “Nii, nagu kingsepp teeb kingi ja rätsep rõivaid, teeb ristiinimene palveid.“ Läbi palvete on väga palju võimalik selles maailmas muuta ja paika saada nii iseendas kui meid ümbritsevas – kogu universumis.

Kristlastena saame näidata ühiskonnale, et siis, kui paljud inimesed on paanikas, on meil rahu ja kindlust ja lootust. Me ei käitu nagu nurkaaetud rotid ega ole paanikas, sest meil on, kelle peale loota. Keegi väga tark inimene on öelnud, et miks me peaksime püüdma omaenda jõuga hakkama saada, kui me võime olla ühenduses selle meeletu jõuallikaga, mis on kogu universumi käivitanud ja käimas hoiab? Miks me peaksime üksinda punnitama, kui meile on antud võimalus olla ühenduses Temaga?

Ühispalvete jõud on Piiblis samuti väga selgelt ära toodud. Jeesus ütleb: “Kus kaks või kolm on minu nimel ühel meelel koos, seal olen mina nende seas!” Hädaolukordades kutsuvad targad juhid oma rahvast ühispalvele ja paastule ja Jumal muudab nende olukorra isegi siis, kui on sellele rahvale läbi oma prohvetite kadu kuulutanud.  Me ei suuda ettegi kujutada, kui palju võivad mõjutada kümmekond või sada inimest, kui nad ühe asja pärast ühel meelel palves on. Ja ei loe, kas nad on hetkel ühes ruumis koos või loevad ühesugust palveteksti ühe päeva jooksul või tänavad teda üheskoos.

Praostkonna vaimulike palveketi idee sündis Teil. Mis oli see konkreetne tõuge, et nüüd on kindlasti eestpalve jõudu vaja?

Olen selles veendunud, et see oli ülalt antud mõte. Mõte lihtsalt anti ühel hetkel, hetk enne ühte meie praostkonna koguduste õpetajate  veebikoosolekut. Koosolekul ütlesin selle välja ja kuna ma seal vastuseisu ei kohanud, vaid pigem poolehoidu ning kui leidsin ka ühe ülitubli inimese, kes hakkas neid kokku korjama, tekste pisut toimetama ja laiali saatma, siis palvekett läkski käima ja käis päevagi vahele jätmata ligi kaks kuud.

Mul on palju positiivseid ühispalve kogemusi. Üks meenub Eesti iseseisvuse eelsest ajast, kui Leedus võeti üle teletorni, inimesed said surma ja oli oht, et Eestilgi võib väga halvasti minna. Kuressaare koguduse õpetajana kutsusin tookord kokku hommikupalvused ja 21 hommikut käisime koos väga varajasel hommikutunnil enne tööd. Inimesed rääkisid, kuidas see neile mõjus. Üks kooliõpetaja näiteks kirjeldas, et õpetajate toas tulid mitmed teised õpetajad tema juurde ja küsisid, kuidas ta saab nii rahulik olla. Tema olevat siis öelnud, et käib hommikupalvusel, me anname asja Jumala kätesse, mis ma siin enam peale seda pabistan…

Hea meel on, et seekordsegi palveketi mõte langes väga soodsale pinnasele. Lisaks enamiku koguduste õpetajatele ja abiõpetajatele ja diakonitele haakusid sellega ka mitmed teised meie kogudustel abis käivad vaimulikud – ka emeriitõpetaja Toomas Paul ja Ants Leedjärv, Stephen Knowers  ja isegi peapiiskop Urmas Viilma. Kuidagi kergelt ja ilusalt läks! Nende kirjalike ja läbimõeldud tekstide puhul üllatas see, kui palju ilusat on neid tekste kirjutanud inimestes.

Kuidas palveketi mõju üldse hinnata?

Meil sellist mõjuhindamise kraadiklaasi ei ole. Aga ma näiteks nägin, kuidas palved, kui me Tallinna Jaani kiriku ja koguduse Facebooki lehele need igal hommikul kell üheksa üles panime, inimestele korda lähevad, kui palju tuli neid “pöidlad püsti” märkegi nende palvete peale ja mulle kirjutati, kui olulised need palvetekstid mitmetele inimestele olid.

Tekkis paralleel sellega, et pea Igal hommikul panen oma Facebooki lehele raadiomõtiskluste tekste, kuid ühel päeval mõtlesin, et lõpetan õige ära. Vaatasin, et reaktsioone hakkas vähemaks jääma ja ühel hommikul oli ainult 46 inimesel “pöidlad püsti”. Siis tegingi postituse teksti lõpus katse: palusin märku anda, kui paljud tahavad jätkamist – üsna kiiresti oli 250 reageerinut ja enam kui 40 inimest kirjutasid, kui väga nad neid igapäevaseid vaimulikke mõtisklusi ja palveid vajavad.

Ühispalvetega sama lugu, et paljud harjusid nendega ära ja olukorras, kus ei saanud käia kirikus, oli see üheks päästerõngaks. Paljud inimesed ütlesid siiski ka välja, et palvekett mõjus neile positiivselt.

Millisena peaks nüüd palvekett jätkuma, kas see peaks laienema?

See oli hädaolukorra variant, kus me pidime palveid trükkima kuhugi lehekülgedele. Tavaelus on need ühispalved siiski kirikutes ja nüüd, kui inimesed on juhitud tagasi kirikutesse, kui iganädalane palveelu on selles mõttes taastatud, on selline praostkonna palvekett oma eesmärgi täitnud. Nii et tegime 59 päeva palveid, panime punkti ja ütlesime: aamen. Järgmistes sarnastes olukordades alustame taas.

Milline on õige palvehoiak?

Meenub ühe koguduseliikme räägitu, kellelt üks noor inimene oli küsinud, et mida sa seal kirikus kogu aeg palumas käid, millest sul puudu on? See naine oli seepeale öelnud, et “tead, ma ei käi seal juba ammu enam palumas, ma käin seal tänamas ja on nii palju, mille eest tänada!” Võib-olla ongi just tänulikkus  täna see õige palvehoiak –  selle märkamine, et on nii palju ilusat ja head ja selle eest Jumala tänamine koos teiste tänulikega.

Meenub veel, et oma viimases ERRi intervuus ütles Eri Klas, tookord ometi juba väga viletsa ja haige mehena: “Vaadake, kui palju on õnnistust, kui palju on ilu! Olge hoitud!” Seda märkamist, sedasama palvehoiakut soovin meile kõigile!

Lisa kommentaar