Ristija Johannese sündimise püha ehk jaanipäev. Tänase päeva teema on: Teevalmistaja. Palvesõna ütleb Järva praost, Järva-Jaani, Paide, Koeru, Järva-Peetri ja Anna koguduste õpetaja assessor Katrin-Helena Melder.

Ristija Johannese tunnistus: Tema peab kasvama, aga mina pean kahanema! Jh 3:30

Meie rahval on kaks väga olulist püha, mida üheskoos tähistame – jõulud ja jaanipäev. Jõululaupäeval läheb enamus meist Eestimaa pühakodadesse ja jaanilaupäeval süütavad pea kõik, kel võimalik, jaanilõkke või lähevad ühisele jaanitulele. Need kaks olulist püha, nii rahvakalendris kui ka kirikukalendris, on seotud pööripäevade ning Jeesuse Kristuse ning Temale teevalmistaja Ristija Johannese sünnipühadega. Tänasest on kuus kuud jõuludeni ning jõuludest jaanipäevani samuti pool aastat.

Jaanipäev Ristija Johannese sünnipäevana on meile, järva-jaanilastele, eriti oluline, kuna meie kirik on pühitsetud just temale ning kohanimigi on saanud tema järgi oma nime – Johannes ehk eestipäraselt Jaan. Vana Idamaa traditsioonis on igal nimel oma tähendus ja see anti või pandi vastsündinud lapsele ikka kindla eesmärgiga. Nimi väljendas seda, mida selle kandja pidi oma eluga siin maailmas esile tooma. Johannes tähendab heebrea keeles „Jumal on armuline“ ja temast sai uue lepingu, Jumala armu, mis on ilmunud Jeesuses Kristuses, ettekuulutaja ja Temale teevalmistaja.

Kui järele mõelda, siis on lausa imeline elada paigas, mis kannab läbi oma nime rõõmusõnumit „Jumal on armuline“. Me ei mõtle sellele just kuigi tihti, kuid võiksime seda rohkem teadvustada. Kas vajan oma ellu armulist Jumalat? Kas Jumal on armuline ka minule? Kuidas saada osa Jumala armust? Neid küsimusi on otsijad esitanud läbi ajastute. Kui mitte seda, siis uut algust, uut võimalust igatseme oma ellu igaüks. Johannes juhatab meid sellele uuele teele.

Johannese sõnades Tema peab kasvama, aga mina pean kahanema peitub suur tarkus ja õige alandlik meel, mida ta ka ise tõeks elas. Jeesus hindas Johannest väga kõrgelt, öeldes, et naisest sündinutest ei ole suuremat tõusnud kui Johannes. Ta elas erakuna kõrbes, eemal oma rahva ühiskondliku ja vaimuliku elu keskusest, ka Jeruusalemma templist, olgugi, et ta oli preestri poeg. Johannes kandis nahkvööga kaamelikarvust rüüd. Toiduks tarbis ta rohutirtse ja metsmett. Niisiis, oma isiklike eluvajaduste poolest oli ta äärmiselt vähenõudlik.

Tema Jumala väes kuulutatud sõnal oli meelevald. Suured rahvahulgad tulid Jordani jõe alamjooksule ta jutlusi kuulama. Suurem osa neist mitte ainult ei kuulanud, vaid küsisid Johannese sõnadest ajendatuna enestelt: mida peaksime tegema, et oma elu muuta? Tema peab kasvama, aga mina pean kahanema, oli Johannese vastus. Selles ühes lauses peitub tõde meeleparanduse kohta.

On imeline, et me saame elada Eestimaa looduses nende Johannese sõnade rütmis, seda füüsiliselt läbi valguse tunnetada. Kui jaaniaega jääb valgeim öö, siis nüüdsest hakkavad päevad taas lühenema ja valgust jääb aina vähemaks ja seda kuni jõuludeni, mil valgus hakkab taas suurenema ja päevad pikemaks muutuma. Ühelt poolt on kurb, et päevad muutuvad lühemaks ja valgust jääb vähemaks, kuid teisalt annab see meilegi võimaluse mõelda, mis peaks meis kahanema, et Kristus, maailma valgus, saaks meis kasvada.

Palugem: Issand Jumal, taevane Isa, Sa läkitasid Ristija Johannese oma Poja eele ja ta tunnistas Kristusest kui Jumala tallest, kes maailma patu kannab. Me täname tema kuulutuse eest ja palume: valgusta meie südameid Püha Vaimuga, et Johannese tunnistus meid igal ajal kinnitaks ja rõõmustaks, tugevda meid lootuses Jeesusele Kristusele ja aita meil kogu oma elu teenida Teda, kes koos Sinuga Püha Vaimu ühtsuses elab ja valitseb igaveset ajast igavesti.