Kahe ettevõtjast sõbra teekond kogudusse

Tallinna Jaani koguduse värskelt valitud juhatuseliikmed: Jaanus Põder, Peeter Grossberg, Peeter Raudsepp, Rein Voog ja pildilt puuduv Even Tudeberg

„Me otsisime seda vaimsust, mida silmaga ei näe, kuid mida südamega tunneb,“ põhjendas enda ja oma sõbra Peeter Raudsepa kogudusse kuulumist Jaanus Põder ja lisas: „Kirik ja kogudus ei ole asi iseeneses, keset linna üks ilus hoone ja hulk inimesi, kes siin käivad. Me oleme osa EELK-st, osa Tallinnast, Eesti Vabariigist, osa eesti rahvast, osa maailmast. On oluline, et me mõistaksime teisi ja oleksime ise arusaadavad teistele.“

Ettevõtja Jaanus Põder on Tallinna Jaani koguduse juhatuse liige, nagu ka Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse (EAS) juhatuse esimees Peeter Raudsepp, kes hiljuti valiti koguduse juhatuse esimeheks.

Meeste kohtumine leidis aset 2003. aastal Eesti Postis, mille juhatuse esimeheks oli Peeter Raudsepp oli. Jaanus Põder töötas sel ajal ettevõtte peajuristina. 2007. aastal, kui aeg ametites lõppes, avastasid endised kolleegid ühtäkki, et on hakanud veel rohkem suhtlema kui varem – võib-olla mitte ajaliselt, kuid sisuliselt. „Räägime päris asjadest, sellest, mis on oluline; teeme nalja – see ei pruugi alati olla poliitkorrektne, kuid mõni põhjus on lihtsalt nii jabur, et seda peabki naljana võtma. See, mis inimesi päriselt seob, on nende sarnased alusväärtused – see on nagu liim, mis ehitab tutvused sõpruseks ja lugupidamise usalduseks,“ ütles Jaanus Põder.

Ühistele alusväärtustele ei olnud mahti kolleegidena mõelda, see avastus tuli hiljem, lisas ta. Lähendas seegi, et meestel on lähedased juured, mis ulatuvad Lõuna-Eestisse Kanepi valda. „Valla keskel on Kanepi alevik ning omakorda selle keskel imeline maakividest ehitatud Kanepi Jaani kirik. Eriliseks teeb selle kiriku veel asjaolu, et tornitippu ei ehi mitte rist ega kukk, vaid hoopis koidutäht. Ühel pool alevikku asub Kooraste küla, kust on pärit Peetri esivanemad, ning teisel pool Jõksi küla, kus on minu juured.“ Niisiis leidsid nende järglased Tallinnas oma Jaani kiriku, kuid peavad ikkagi kalliks ka oma esivanemate Kanepi Jaani kirikut.

Edasist kirjeldab Jaanus Põder koguduse Facebooki lehel nii:

„Me oleme mõlemad olnud alati kirikute külastamise fännid, eriti reisidel. Oleme vastastikku jaganud lugusid ja kogemusi nn muuseumkirikutest, kus on küll palju kunsti ja hiilgust, kuid pole hinge; väikestest küla- ja kodukabelitest, kus pole peaaegu mitte midagi, kuid on väga palju seda miskit; lennujaamade palvetubadest, kus on tunda maailma kihutamist, kuni Oxfordi Ülikooli kinniste kabeliteni, kus on raske isegi hingata, sest seal on juba seitsesada aastat õpilased palunud armu ja kaitset õelate õpetlaste eest ning õpetlased rumalate õpilaste eest.

Me otsisime seda vaimsust, mida silmaga ei näe, kuid mida südamega tunneb. Ühel hetkel avastasime Tallinna Jaani kiriku kolmapäevased hardushetked. Algajatele kristlastele sobiv formaat: mitte liiga pikk, mitte liiga liturgiline, aga samas väga sisukas.

Hakkasime kalendris märkima kolmapäevalõunaid endal hõivatuks. Esialgu jätsime siis üks kord nädalas toidulõuna vahele ja asendasime selle vaimutoiduga. Hiljem leidsime, et otse töömelust tulles ei suuda ümber lülituda ega keskenduda piisavalt, mistõttu võtsime veel rohkem aega, et koos eelnevalt einestada, arutada, mis hingel, ning siis juba rahulikul meelel tulla kirikusse. Sealt algas meie side Tallinna Jaani kirikuga. Käisime hardushetkedel aastaid, enne kui Jaan Tammsalu meid ühel hetkel kõnetas – kuna me istusime alati ühe ja sama koha peal ja olime põhimõtteliselt igal nädalal kohal. Jaani huvitas, et kes me oleme ja miks meid muul ajal näha ei ole kui ainult hardushetkedel. See oli kutse. Saime mõlemad aru, et tahame palju rohkemat ja kohemaid astusime ka Jaani koguduse liikmeteks. Ja tõime kaasa ka oma pered ja sõbrad.

Esimesi ülesandeid, millega tegelesime, ei olnud väga ootuspärane. Nimelt oli probleem, et annetuskastidest varastati, kuna pikanäpumeestel olid üllatavalt pikad näpud. Praegu kõikides kastides olevad metallist suunajad on meisterdanud Peetri poolt sel ajal juhitud metalliettevõtte meister, kes ei suutnud ise ka uskuda, mille jaoks neid on vaja. Aga ei ole ka kirik kaitstud maailma pahede eest, eriti kui asub keset linna.

Hardushetkedest kujunes traditsioon, kus alati püüdsime kohal olla, kui Tallinnas olime. Sattusime sellest formaadist sõltuvusse, sest meiega hakkasid seal juhtuma väikesed imed.

Leidsime otsitud vaimsuse ja erudeerituse kõigi õpetajate mõtisklustest: Jaan, Arne, Eve ja Toomas Paul, kes on veel eriline kingitus.

Aga avastasime midagi veelgi erilisemat. Nimelt on seda juhtunud kõigi õpetajatega ja korduvalt, et kui võtsime Peetriga enne hardushetke üles mõne teema, mis muret tegi või mis lihtsalt otsis vastust, siis ei olnud haruldane see, et õpetaja läbi Piibli õpetuse sedasama teemat justkui jutu jätkuks edasi käsitles.

Alguses pidasime seda lihtsalt huvitavaks kokkusattumuseks, seejärel soovtõlgendamiseks, kuid ühel hetkel andsime alla – olime leidnud koha ja viisi, kus me suudame aru saada ja uskuda, kui Jumal meiega kõneleb.

Kuid meie teemaarendus tekkis ju vahetult enne hardushetke, õpetaja mõtisklus oli eeldatavasti valmis kirjutatud juba eelnevatel päevadel. Mõistmine, et ka aeg ei ole jumalikus mõõtmes mõõdetav mineviku, oleviku ja tulevikuna, tekitas palju uusi küsimusi. Osa neist on juba kantslist leidnud ka käsitlemist. :)“

Lisaks:

Postitus Tallinna jaani koguduse ja kiriku Facebooki lehel

 

 

Lisa kommentaar