Vaimulik vastab: kas tõesti on iga tegu andestatav?

EELK kodulehe eelk.ee kaudu on juba mõnda aega võimalik esitada vaimulikule oma küsimus kiriku ja usu kohta. Luterliku kiriku kodulehe rubriigis “Küsi vaimulikult” saab lugeda vastuseid seni esitatud küsimustele. Vastas EELK vikaarõpetaja Enn Auksmann.

Teemadering: kiriklikud talitused, usk ja elu, Piibel ja teoloogia, tavad, jumalateenistus, moraaliküsimused, eri kirikud ja regioonid, kirik ja kogudus.

Küsimuse esitamiseks tuleb kodulehel täita vastav vorm. Küsija andmeid kodulehel avaldatud vastuse juures ei kuvata.

Jagame meie kodulehe kaudu enim esitatud küsimusi ja vastuseid ka e-Kirikus.


Kas tõesti on kristliku usu kohaselt iga patt ja tegu andestatav, peaasi kui vaid seda siiralt kahetseda ja kasvõi mõni minut enne surma andeks paluda?

Lihtsalt sõnastades, kui inimene x on elu jooksul tapnud, vägistanud, varastanud, piinanud jne ning enne surma kõik patud andeks palub ja võibolla isegi ennast ristida laseb, kas siis on lootust sellel inimesel rohkem õndsaks saada, kui inimesel y, kes elab terve elu üldjuhul hästi ja ilma kedagi kahjustamata, kuid kes ei võta nö “oma uhkuse ja ülbuse tõttu” usku omaks? Kui asi tõepoolest niimoodi toimib, siis kas ei muutu mõned kristlusele omased nö väited kaheldavaks, et “mida külvad, seda lõikad”, või et “inimene peab oma tegude eest vastutama”? Sellest lähtuvalt võiks ju väita, et oma tegude põhjal enda väärtuse/headuse hindamine on mõttetu, see ei oma pikemas perspektiivis mingit tähendust ja et tähendust omab vaid see, et inimene lihtsalt usuks jumalat ja võtaks Jeesuse enda päästjana vastu? Näiteks, kui inimene on altruistlik heategija, aitab sadu hädasolevaid inimesi, aga religioonile nö “sülitab” siis ootab teda peale surma ees kõike hullemat. Vabandan küsimuse provokatiivsuse pärast, see ei ole kindlasti eesmärk omaette, lihtsalt kukkus nii välja tänu mu siirale eneseväljendusviisile.

Jah, kui inimene, kes on teinud ükskõik missugust kurja, seda kahetseb ning Jumala halastust otsib, siis ta saab andeks. Kui ta sureb andekssaanuna ehk armuseisundis, siis saab ta õndsaks. Ja vastupidi: inimene, kes vabatahtlikult eitab Jumalat ega tunnista, et vajab Tema halastust, ei saa õndsaks (erinev võib olla nende inimeste olukord, kellel ei olegi võimalik kogu oma elu jooksul Jumalast ega Tema armust kuulda).

Kui õndsus oleks tasu inimesele millegi eest, olgu siis Jumalasse ja Jeesusesse uskumise või kõikvõimalike heade tegude eest, siis võiks tõepoolest tunduda ebaõiglane, et pigem saab õndsaks see, kes on teinud kurja, aga kahetseb, kui see, kes on olnud kogu oma elu nö hea inimene. Õndsus ei ole aga mitte tasu, vaid igavene elu koos Jumalaga, ja inimene, kes on kuulnud evangeeliumi Jeesusest Kristusest, saab teha oma valiku, kas ta tahab elada igavesti koos Jumalaga või mitte. Ilma Jumalata ei ole igavene elu (ega õndsus) võimalik, kuna Jumal on igasuguse elu alus ja allikas.

Olemine Jumalast lahus tähendab hukatust; põrgu ongi igavene lahusolek Jumalast, ent mitte Jumal ei “saada” kedagi põrgusse, vaid inimene valib selle ise, otsustades, et tal ei ole Jumalat vaja.

On täiesti õige öelda, et inimene, kes “sülitab religioonile” ja seeläbi ka Jumalale, on ülbe ja uhke, kuna ta sülitab sellega omaenda Loojale, kes on andnud talle elu ja kõik, mis tal on ning mis teeb tema elu võimalikuks. Kas sellist inimest saab üldse lugeda põhimõtteliselt heaks? Kas me loeme üdini heaks ja korralikuks inimeseks kedagi, kes sülitab oma isale ja emale, kes on talle elu andnud ja tema eest kõiges hoolitsenud?

Väga oluline tahk on siinjuures see, et ükski inimene ei ole läbinisti hea ega täiuslik; ei ole ühtegi inimest, kes võiks enda kohta õigusega öelda, et ta ei ole mitte kunagi teinud, öelnud või mõtelnud midagi, mis oleks halb või vale. Või et ta on alati teinud kõike seda head, mida ta on võinud teha või pidanud tegema. Ja isegi kui taoline inimene oleks, siis ei saaks ta kiidelda iseendast, kuna ta ei ole olemas mitte iseenesest, mitte tänu endale või iseenda teenel, vaid elu on talle kingitud – sellesama Jumala poolt, keda ta eitab ja keda ta ütleb end mitte vajavat.

Mis puutub sellesse, nagu ei oleks usklikul inimesel vajagi järgida mingeid väärtushinnanguid või vastutada oma tegude eest, siis taoline väide ei pea paika. Kui inimene on tulnud usule Jumalasse, kahetseb tehtud kurja ning otsib andestust ja halastust, siis peab ta loomulikult võtma omaks ka need eluväärtused, mis Jumal on inimestele seadnud. Nagu öeldud, tähendab õndsus elu koos Jumalaga. Selleks, et koos Jumalaga elada, peab inimene täitma Jumala poolt seatud tingimused – mitte, et need oleks inimesele mingiks teeneks, vaid need on nõudmised, mis lihtsalt tuleb täita. Selleks, et saada õndsaks, peab inimene laskma end ristida ning uskuma Jumalasse ja evangeeliumisse. Evangeelium ehk kristlik rõõmusõnum seisneb selles, et Jumal on maailma nii väga armastanud, et on lasknud oma ainusündinud Pojal saada meie pärast inimeseks, kes on elanud täiuslikku ja õiget elu, andnud ennast lunastusohvrina meie eest ning võitnud surnuist üles tõustes kurja ja surma, avades neile, kes Temasse usuvad, tee igavesse ellu.

Inimene, kes usub Jeesusesse Kristusesse, peab elama Tema eeskuju järgi (1Jh 2:1-6; võib lugeda ka pikemalt). Ja loomulikult õpetab Piibel, et igal inimese teol on tagajärjed, mille eest ta peab vastutama, ning need tagajärjed ei puuduta mitte ainult teda ennast, vaid paljusid teisi tema ümber ja neidki, kes tulevad pärast teda (näiteks tänapäeva eriti teravate keskkonnaprobleemide ja kogu maakera tuleviku taustal on väga oluline mõelda Vana Testamendi sõnadele sellest, et “vanemate patud nuheldakse nende laste kätte” – 2Ms 20:5; 5Ms 5:9).

Iga inimene, kes kuuleb evangeeliumi, peab valima, kas ta tahab elada koos Jumalaga või mitte – nii siin maailmas kui igavesti. Sõltuvalt vastusest sellele küsimusele saab inimene selle, mille ta valib: kas elu koos Jumalaga ehk igavese õndsuse või elu ilma Jumalata ehk igavese hukatuse. Jumal ei “nõua” inimeselt midagi. Jumal armastab iga inimest ja tahab olla koos temaga. Jumal on andnud inimesele kõik, mida inimene eluks vajab – ja tõotab anda veelgi enam -, ja ainus, mida inimene peab tegema ja mõistma, on see, et tõeline elu on pärit Jumalast ja saab eksisteerida vaid koos Jumalaga või Jumalas – ja loomulikult ka kooskõlas Tema tahtega.

Kindlasti ei ole õigus neil, kelle väitel kristlastel pole mingit muret: “teed pattu ja palud andeks ja teed jälle pattu …” Kui inimene on õppinud tundma Jumalat ja Tema armastust, siis ta ei taha ega saa elada enam pattu tehes, vaid kogu tema tahe ja püüdlused peavad olema suunatud Jumala tahte täitmisele ning Tema armastuse teostamisele. See, et kristlasel on võimalus eksimuse korral taas andeks saada, ei anna õigustust tahtlikuks patustamiseks – samal ajal on see aga hädavajalikuks eelduseks, et inimene leiaks jõudu uueks alguseks ja heas tahtes püsimiseks ka siis, kui ta on eksinud ja langenud.

Niisiis ei ole õndsus mingi “tasu” ega hukatus tavamõistes “karistus”, mille Jumal inimesele määrab, vaid inimese oma valik: kas ta tahab elada koos Jumalaga või mitte. Ja kuna Jumal on elu allikas, siis taandub see lihtsaks küsimuseks: kas inimene tahab elada või ei (vrd 5Ms 30:15-20).

Enn Auksmann
28.10.2008

Meeldib 1

Lisa kommentaar