Koguduse lugu: Paistu kogudus

Paistu kiriku altar
Paistu kiriku altar

Õp Kristjan Luhamets tutvustas Pereraadio saatesarja “Koguduse lugu” seekordses osas Paistu koguduse lugu.

Paistu asub Sakala kõrgustiku veelahkmel. Kirikumõisa karjamaalt saavad alguse Viraski oja ja Varastu oja. Esimene voolab välja Pärnu lahte, teine Narva jõkke. 

Pole teada, millal ehitati Paistus esimene kirik või kas enne Vinandust, keda mainiti 1234. a., oli Paistus veel preestreid. Praegune kivikirik ehitati 13. sajandi viimasel veerandil. Algselt oli see kolmelööviline pühakoda väga sarnane Nõo kirikule. Müürid ja kaks müüritreppi on tänaseni alles, sambad mitte. Säilinud on altariruumi vestfaalipärane võlv. 

Kirik pühitseti Neitsi Maarjale, kelle kohta käivate ladinakeelsete väljenditega ’stella maris’ ja ’lucerna’ nimetati toona Paistu kirikut. ’Lucerna’ võib tõlkida ’paiste’ või ’paistus’. Maarja ülesanne oli ilmale tuua tõeline valgus – Kristus, kes nüüd meile paistab. Sellest paistusest kõneleb Paistu koguduse nimi. 

Orduajal kuulus Paistu kihelkond Karksi foogtkonda. 1329. aastal langes Paistu kirik Liivi ordu ja Riia peapiiskopi vahelise tüli ohvriks. Riiale tulid appi leedukad, kes rüüstasid ordu alasid, sh Paistu kirikut. Olevat lõhutud ilusad orelid ja kallid klaasaknad. Kuigi mõni pill võis ju Paistus olla, on siiski ebatõenäoline, et samal ajal, kui Pariisi Jumalaema kirikus alles esimest orelit ehitati, siin juba lõhuti. Pigem sisaldas kahjunõude iseloomuga kaebekiri Paistu kiriku kohta mõningaid liialdusi. 

Rahuaeg kestis 152 aastat. Pärast seda, kui ordu käis Pihkva all tüli norimas, tuli moskoviitide vägi Pihkva eest kätte maksma. 1481. aastal nuheldi Paistu kirikut. Järgnes taas rahuaeg. 

Rahvajutu järgi olla kirik või kabel asunud Tuhalaane lähedal Palukülas, nunnaklooster Holstre mõisa rohuaias ning mungaklooster Paistu kirikumõisa pargis. Ükski neist väidetest pole kinnitust leidnud, kuid sama vähe on neid ka ümber lükatud. 

Pole teada, kuidas reformatsioon Paistut puudutas. 1561. a. algas Poola aeg. Kogudus võis olla Karksi preestri teenida. Sõjad rootslastega käisid lähedalt mööda. 1613. aastal oli kiriku laastukatus mitmest kohast katki ning osa võlve sisse langenud. Preestrimajast olid alles kivimüürid. 

1621. aastal algas Paistus Rootsi aeg ja kogudust asusid teenima luterlikud pastorid. Õpetaja Martin Stallius oli pärit Soomest, sai eesti keelega hakkama, aga saksa keelt ei mõistnud. Ühe tüli tõttu esitati talle palju süüdistusi, mis õpetaja sõnul olid kõik tuulest võetud. Kohtus kuulati tunnistajad üle, seletused käisid üksteise vastu ja üks mees väitis koguni, et ei tea midagi, sest oli purjus. Kirikuõpetaja mõisteti vabaks kõigist süüdistustest peale selle, et ta pastoraadis salaja pruulikoda pidas. Kuna õpetaja trahvi ära ei maksnud, karistati teda arestiga Karksis. Seal võitles ta kõrge palavikuga kuni tema peale halastati ja jälle vabadusse lasti. 

Järgmine õpetaja Erik Hammerinus oli aus ja õiglane mees, mistõttu ei takistatud tal ameti pidamist ka siis, kui ta kurdiks jäi ja visitaatorid pidid oma küsimused kirjalikult esitama. Kiriku katus, lagi ja uksed olid viletsas seisus ning vesi jooksis läbi lae. Torn oli küll uhke, aga kehva katusega. Õpetaja Bodeniuse ajaks oli ka põrand läbi ja käärkamber ähvardas sisse langeda. 

Rootsi aja lõpul tegutses Paistus talurahvakool ja kogudust teenis õpetaja Andreas Hornung, kes oli Bengt Gottfried Forseliuse õepoeg ja Johann Hornungi vend. Kui kirikuõpetaja võttis kasutusele uue tallinnakeelse käsiraamatu, tekkis Veneküla Hansul kahtlus, et tegemist on valeõpetusega. Hansul oli tartukeelne Wastne Testament. Ta hakkas Anikatsi kõrtsis ise jumalateenistusi pidama ning võitis rahva poolehoiu. Samal ajal pidas jumalateenistusi oma kodus ka Pahuvere koka naine. Temagi juurde kogunes palju inimesi, kes jätsid seetõttu kirikusse minemata. 

Põhjasõja algusaastad möödusid Paistus suurema kahjuta. 27. aprillil 1703 kirjutas Andreas Hornung, et seni pole veel vaenlane Paistu kihelkonna piiridesse tunginud, kuigi pool penikoormat eemal on rüüstamist olnud ja põletamisi. Viimaks jõudsid need ka Paistu maile. Kool seisis, sest lapsi ei juletud sinna viia. Kirikule pandi tuli otsa ja õpetaja Hornung põgenes Pärnu suunas. Ei teagi, kas läks ta edasi Rootsi või suri Pärnus katku. 

Pärast Põhjasõda ehitati Paistu kirik üles ja torn sai 50 meetrit kõrge. Õpetaja Heinrich Hertz osales ka piibli tõlkimise töös. 

Järgmine õpetaja Jakob Andreas Zimmermann oli heasüdamlik mees, aga vennastekogudusele seisis vastu. Loodi mõisniku soovituse peale sai tublist töömehest Liivimaa kindralsuperintendent, kes jälgis hoolega vaimulike haridust ja elukombeid. Zimmermann pakkis Paistus asjad ja asus elama Riiga. Ta on maetud Riia Jakobi kirikusse. 

1786 tabas pikne Paistu kiriku torni. Kuna torn ei süttinud, oli kahju tagasihoidlik. 20. augusti hommikul kell pool neli, aastal 1817 sai torn taas välgutabamuse. Koos torniga põlesid kiriku katus ja sisustus. Kirik ehitati rutuga üles, katus kaeti tõrvatud papiga, kuid torni taastamise asemel ehitati kiriku kõrvale kellatool. See oli väike puust tornike, mille tipus oli rist nagu ka vanal tornil oli olnud. 

1815. a. asus Paistu kogudust teenima Martin Maurach, kes juba välimuse poolest äratas tähelepanu. Püss üle õla, vaskvaljad päikese käes säramas, ratsutas ta mööda kihelkonda. Hulkuvad koerad laskis ta maha. Koordi talu seale, kes lahti pääsenuna pastoraadi parki jooksis, ei antud armu. „Vana Moora“ oli järsu, kuid õiglase iseloomuga. Praegune Paistu kool asutati 1837. aastal Õisu valla Lolli tallu (ju oli seda sinna tarvis). Hiljem on kooli asukohta muudetud. Mõisnikega käis Maurach sageli kohut. Silmakirjalikkust ta ei sallinud, kuid vennastekogudust pidas ta just niisuguseks. Sellepärast keelas ta neil palvemaja ehitamise ja Paistu ärganuil tuli käia Viljandis. Ametiaja lõpul pidi Maurach nägema, kuidas 2000 inimest Tuhalaane õigeusu kogudusse üle läksid. 

Martini poeg Carl Maurach oli teisest puust. Tema süda valutas, kui silmitses „ratsionalistlikus“ vaimus valmistatud altarit – kõige lihtsam puusepp võinuks sellise valmis teha – ei mingit maali ega kaunistusi. Samuti ei suutnud ta leppida, et koguduse laulu juhib köster, kelle muusikalised anded jätsid soovida. Noor Maurach alustas korjandust ja ootamatult oli Paistu rahvas heldeks muutunud. Uus altar ja kantsel ehitati Normanni jooniste järgi. Oreli valmistas uuele rõdule Tartu meister Kessler. Kirik pühitseti 18. jaanuaril 1853. a. Suhted vennastekogudusega muutusid südamlikumaks. 

Enne Paistusse tulekut töötas noor Maurach Riias kaupmees Cummingu laste koduõpetajana. Üks Cummingu tütar oli Maurachi usuõpetuse tundidest nii vaimustuses, et soovis mitte ainult tema juurde leeri tulla, vaid kinkida ka Paistu kirikule altarimaal. Neiu vaimustus sütitas pereliikmeid ja summa saadi kokku. Kahjuks ta leeri ei jõudnud, sest suri noorelt, kuid Paistu kirik sai kalli kingituse, millel on kujutatud hetke, mil Jeesus langetab ristil pea ja ütleb: „See on lõpetatud.“ Maali autor on Riia kunstnik Johann Karl Ludwig Maddaus. 

Kui Carl Maurach Põltsamaale kutsuti, jätkas Paistu kiriku ehitusi õpetaja Woldemar Hansen. 1866 püstitati Matthias von Holsti projekti järgi praegune kirikutorn, kaks väikest nurgatorni ja portaalid lääne- ja lõunaküljel. Nii torn kui kirik kaeti plekk-katusega. Kukk torni tipus paistab kaugelt küll väike, aga on tegelikult keskmise lamba suurune. 

Õpetaja Hanseni töö ja vaev koolipõllul polnud asjata – ükski kihelkond ei suutnud võistelda Paistu koolidega õppetöö tulemuslikkuse alal. Paistu koolmeister ja organist Jaan Adamson oli Eesti Aleksandrikooli asutaja. Tema õpilaste seas olid Holstre valla poisid Mihkel Veske ja Juhan Kunder. Paistu kihelkond oli üks Eesti rahvusliku liikumise keskusi. Talusid hakati siin varakult päriseks ostma. Sulased ostsid talusid Tartumaale. Paistust on võrsunud dirigent Juhan Aavik, kirjanik Mart Raud, vennad Adam ja Peeter Peterson ja paljud teised. 

Õpetaja Jaan Bergmann oli Eesti piiblitõlke komisjoni esimees. Tema ajal sai Paistu kirik praeguse oreli – selle ehitas 1913. aastal August Terkmann. Organistiks oli siis Friedrich August Saebelmann. Koguduse liikmed kinkisid kirikule lühtreid ja muid vajalikke esemeid. 

Vabadussõja lahingud Paistuni ei ulatunud. Vabadussamba jaoks koguti küll annetusi, kuid need anti edasi Viljandile. Oma vabadussamba sai Paistu kihelkond alles 1998. aastal. 

Eesti Vabariik tähendas küll vabadust kodumaale, kuid vabadust ka kodanike isiklikele huvidele. Viimase all kannatas koguduse elu, kuna kiriku vara hakati üle võtma ning jagama.

Kuigi ka teine maailmasõda jättis Paistu kiriku puutumata, ei suutnud kogudus enam õpetajat ülal pidada ning kaua aega käisid Paistus Jumala Sõna kuulutamas naaberkoguduste õpetajad. Osa siinseid inimesi käis kirikus hoopis Viljandis. Ateistlik surve oli Paistus tugev. Pastoraat muudeti haiglaks ning täitevkomitee esimehed tahtsid vägisi kiriku viljalaoks teha. Jumala abiga jäi kirik alles. Jumalateenistused pole siin kunagi katkenud. Koguduse liikmed hoidsid ustavalt oma pühakoda ja hoiavad ka praegu. 

1990. aastal ordineeriti Paistu koguduse õpetajaks Raivo Asuküla. Lisaks koguduse teenimisele oli ta vangla kaplan ja Kaitseliidu malevkonna pealik. Aastal 2012 õnnestus ka pastoraat kogudusele tagasi saada. 

Koguduse lugu” on õp Kristjan Luhametsa autorisaade, mis on Pereraadio eetris neljapäeviti kell 10.45; 17.15 ja 23.15.
Saateid saab järelkuulata ka aadressil www.pereraadio.ee.

Lisa kommentaar