Pühapäeva palvesõna

Ülestõusmisaja 6. pühapäev. Palvepühapäev Rogate. Tänase päeva teema on Südame kõne Jumalaga. Palvesõna ütleb EELK Portlandi koguduse õpetaja, Põhja-Ameerika praostkonna abipraost Hendrik Laur.

Tänu olgu Jumalale, kes ei ole heitnud kõrvale mu palvet ega ole mult ära võtnud oma heldust! Ps 66:20

Aastate jooksul oleme ju pöördunud Jumala ette palves, südamest Temaga rääkides kõigest, mis meil südamel on. Eriti oleme seda teinud siis, kui suured hädad ja vajadused on meie tavalist elu raputanud ja vapustanud, nagu mingi kosmiline orkaan. Ja seda on ju juhtunud küllalt ja küllalt meie rahva elus – nii nendele, kes koju jäid, kui venelased sisse tungisid ja ka meile, kes põgenesime võõrsile!  Paljud, paljud meie perekondadest on ju mõlemat kogenud. 

Minu ema vanem vend küüditati Siberisse, aga noorem vend oli kodumaa vallutamise ajal Iirimaal, kus ta Eesti laevast maha hüppas, kui venelased seda iirlastelt välja nõudsid. Ta veetis kogu sõja briti laevastikus, sõites edasi-tagasi üle Atlandi ookeani. Ka minu äi küüditati Lätimaalt, aga ka temal õnnestus tagasi tulla.

Meie elud ju kerged ei ole olnud, aga peame ikka tunnistama, et meie armuline Jumal on meid läbi aastate kuulnud ja meie eest hoolitsenud. Kui oleme palunud, siis Ta on andnud, kui oleme otsinud, siis oleme leidnud ja kui oleme koputanud, siis on uks olnud meile avatud. Lihtsalt mõtle omaenda elu peale – kui palju on Jumal meid kaitsnud ja juhatanud, kuigi võibolla nii mõnigi kord nendel käesolevatel momentidel meie ei näinud seda või ei saanud sellest aru. Ainult retrospektis oleme saanud taibata, et Jumal oli seal meie eest hoolitsemas!

Minu enda elu on olnud nagu üks alaline tunnistus Jumala armust. Järvakandist põgenemine, Tukkumi kotist läbi “tuletunnelite” sõitmine kuulipildujate saatel, siis saksa laevaga läbi kaitsva udu pääsemine Danzigi sadamasse, seejärel pärast sõja lõppu oma viis aastat “laagrielu”, kuni saabus võimalus USA-sse emigreeruda. 

Seda aga, mis seejärel leidis aset siin Uues Maailmas, võib kirjeldada vaid ühe sõnaga: imetegu!  Olen nüüd kirikus 64 aastat Jumalat teeninud, 57 nendest kirikuõpetajana. Lugu, kuidas see juhtus on lihtsalt liiga pikk ja keeruline, et siin seda seletada. Pean lihtsalt kordama:  imetegu!  Jumal on tõesti kõikvõimas!  Ta kutsus isegi mind oma tööpõllule!

Eriti täna on väga sobiv mõtelda selle peale, kui palju minu armas ema on meile abiks olnud. Nende nelja aasta jooksul, kui ma ülikoolis käisin, töötasin ma öösiti vineerivabrikus ja pühapäeviti hoolitsesin ühe väikese soome koguduse eest. Pärast teist ülikooliaastat abiellusin ma ühe ilusa lätlannaga ja ühest “C”-õpilasest sai üks “A”-õpilane! Pärast ülikooli lõpetamist seisis ees veel neli aastat usuteaduse kooli. Selle kõrvalt oli peaaegu võimatu väljaspool tööd teha. 

Minu ema oli meile suureks-suureks abiks! Kui palju tema ohverdas, et mina saaksin oma magistritöö lõpule viia!  Aga siis, just nädal enne minu ordineerimist, ta haigestus ja ei saanud osaleda sellel tähtsal teenistusel.  Pärast  haiglas olemist ta pidi vanadekodusse minema, aga meie pidime minema esimest kogudust teenima, mägedesse Montana osariigis. Peaaegu aasta hiljem saime teate, et ema oli suremas. Kihutasime oma tuhat kilomeetrit teda külastama, Rocky mägedest Vaikse Ookeani äärde. Võtsin kaasa oma armulauariistad. Ema oli kuulnud minu jutlusi, aga mitte iialgi polnud ta saanud vastu võtta armulauda minu käest. 

Kui jalutasin tema haigetuppa, nägin ma teda voodis lamavat, silmad kinni.  Astusin tema juurde ja rääkisin temaga emakeeles. Pikka-pikkamööda avas ta ühe silma, vaid ainult ühe praokese. Ta piilus ja piilus, kuni viimaks küsis vaikselt:  Kes sina oled?  Mina vastasin: Emakene, mina olen Hendrik, sinu poeg!  Pikkamööda tekkis üks praokene ka teise silma ja ta sosistas: Jah, sina oled minu poeg.  

Ma mõtlesin, et jätan armulaua jagamata, aga kuidagi ikka need sõnad tulid minu suust: Ema, kas sa soovid armulauda?  Tema mõlemad silmad läksid pärani lahti ja oma nõrkuses ta nagu hõiskas: Jah!  Minule oli see nagu üks ilmutus armulaua tähtsusest ja tähendusest.  Minu ema ei tundud mind, oma ainukest last – aga ta ikka tundis ja teadis, mis armulaud on! Sellel õhtul Jumal kutsus teda oma igavesse kodusse. Täname kõik Jumalat oma emade eest!

Täname Jumalat ka meie armsa kodumaa eest!  Pool sajandit vaevles ta punase võimu all. Me külastasime Eestit ja Lätit sellel ajal, mis kujunes viimaseks “punaseks” aastaks, kuigi kellelgi polnud veel mingit aimugi sellest, mis oli ees. Mõlemas riigis kuulsime rahvalt arvamust, et see okupatsioon kestab veel oma pool sajandit ja kui siis vabadus viimati saabub, juhtub see suure verevalamisega.  Aga järgneval aastal olid mõlemad riigid jällegi vabad ja vähemalt meie Eestis leidis see aset ilma, et ükski inimene oleks oma elu kaotanud!  Kas seegi ei olnud üks imetegu? Meie olime palunud läbi aastate, nii kodudes kui kirikutes – igal pool ümber selle haruldase ja keerulise maailma – ja meie armuline Issand kuulis meid ja andis meile vastuse!

Meeles pidades meie kirjut minevikku, mitte unustades Jumala armu ja armastust, kõneleme edasi Temaga ja teeme seda usus, et Tema meid ikka kuuleb ja annab meile vastuse. Eks meil ole ju põhjust ajaloolise kogemuse toel uskuda, et nii meie kui ka meie riigi tulevik on hoitud ja kaitstud Tema poolt!?

Palugem: Taevane Isa, kes Sa kuuled kõiki meie palveid. Kingi meile palve vaimu, et me ainult ise ei räägiks, vaid ka kuulaksime, mida Sina tahad meile öelda. Vabasta meid kõigest, mis meid koormab, et saaksime andeksandmist ja elaksime Sinu armastuse keskel, Jeesuse Kristuse, Sinu Poja, meie Issanda läbi. Aamen.

Lisa kommentaar