Rootsi noorte eestlaste virtuaalsel lõkkeõhtul vastas küsimustele peapiiskop Urmas Viilma

18.-27. juunini on Rootsis Metsakodu laagripaigas 16-aastase vaheaja järel juba 27. korda eesti noorte leerilaager. Selle läbides saab tänavu leeriõnnistuse 15 Rootsis elavat noort eestlast. Laagriellu kuulub lisaks koolitustele, rühmatöödele ja ühistegevuste mitmeid silmaringi avardavaid kohtumisi. 19. juunil oli ekraani vahendusel noorte intervjuu peapiiskop Urmas Viilmaga, kellele leerilastel oli terve hulk küsimusi – nii isikliku tausta kui hoiakute, aga ka peapiiskopi rolli ja luteri kiriku kohta laiemalt. Kohtumise lõpus oli peapiiskopil põhjust noori tänada väga sisukate küsimuste eest, noored aga tunnustasid kirikupead avatud ja sõbraliku suhtumise eest.

Anname lühikese ülevaate, mida intervjuul täpsemalt küsiti ja mida kirikupea vastas.

Kes on peapiiskop, mis on tema roll?

Peapiiskop on kiriku spirituaalne juht, aga ka organisatsiooni juht, vastas Urmas Viilma. Kirikust kui organisatsioonist rääkides tõi ta esile, et EELK-l on mitte üksnes 169 kogudust Eestis, vaid lisaks ka 30 kuulutuspunkti üle maailma. Samuti on EELK-s kodu-ja välismaal ametis üle 200 kirikuõpetaja.

Viilma rääkis, et tema töös tuleb ette väga palju kohtumisi, mille sisu ulatub kiriku igapäevatöö korraldamisest kuni rahvusvaheliste suheteni. Praegusel piirangute ajal on suhtlemine mõistagi kandunud internetti ja ringisõitmist on vähem. Oma töö puhul tõi kirikujuht esile, et ükski päev ei sarnane eelnevaga, kõik nad on erinevad.

Kuidas puutusite usuga kokku esimest korda?

Urmas Viilma rääkis, et on sündinud Sauel, kus ei olnudki kirikut, samuti ei ole ta pärit kristlikust perest. Usu juurde ta siiski jõudis ning saatusliku kokkupuute ajal Keila kirikuga oli ta 15-16-aastane. Et temast saab kunagi piiskop, ei osanud ta tol ajal loomulikult ette kujutada.

Mida ütleksite praegu noorele iseendale?

Peapiiskop tunnistas, et ehkki tahaks öelda, et kuulake, mida vanemad inimesed räägivad, ei tee ta seda. Omaenda elukogemuse põhjal võiks ta pigem öelda, et seda ei tohiks alati teha – näiteks siis, kui teisi inimesi seljataga paika pannakse ja sildistatakse.

Kirikupea Viilma tõi näiteks oma vanatädi, kelle kohta sosistati, et ta on usklik. See aga justkui tähendas, et las ta olla omaette, et temaga ei saa midagi arutada, on teine pisut “omamoodi”.

Peapiiskop meenutas, et vanatädi oli tema vaimulikuteele asumise üle nii rõõmus, sest lõpuks oli ometi kellegagi rääkida ja omakorda oli huvitav ka noorel kirikuõpetajal. Seepärast pani peapiiskop leerilastele südamele, et nad oma elus ei laseks end külgepandud siltidest mõjutada, olgu asi siis usus või milleski muus. “Ärme sildista, ärme pane lahtritesse,” sõnas ta.

Kuidas kirjeldaksite enda suhet Jumalaga?

Urmas Viilma sõnul on see suhe kõige lihtsamalt võrreldav vanema ja lapse suhtega: tütre isana on tema jaoks oluline näha, et laps pingutab, kuid vanemana ta ka hoolib ja toetab oma last. Sedasama suhtumist enda vastu loodab ta ka oma Taevaisalt ja see on andnud elus kindlust.

Milles avaldub teadmiste ja usu konflikt?

Kuni asjadeni, mida teaduslik teadmine kinnitab, käivad teadus ja usk koos, vastas Urmas Viilma. Teede lahknemine tekib seal, kus on nende teadmiste piir. Teadlastel täidavad tühimiku hüpoteesid, usklikel on omakorda usk, kuid oma põhisisult on need ju üsna sarnased. Viilma sõnul ei ole teaduse ja usu vahel nii suurt vastuolu, mida vahel näidata püütakse.

Miks langes teie valik just luterliku kiriku kasuks?

Peapiiskop vastas, et juba usuteadust õppima minnes läks ta pigem kohtuma teiste kristlastega. Praegu eri kirikute esindajatega kokku saades tajub ta aga üha enam, et see on kõik üks kristlaskond. Koostöö ei sünni nii, et teised pöördugu minu usku, vaid seisneb ühisosa otsimises – kui tunnistatakse üht ristimist ja loodetavasti tulevikus ka üht armulauda.

Mis on usuasjades Rootsi ja Eesti noortel sarnane või erinev?

Suur erinevus on Viilma sõnul see, et Eestis elavad noored ei oma usuga enamasti sidet ega teadmisi – nii on sirgunud järjest juba kaks põlvkonda. Uskmatuks tema sõnul eestlasi kindlasti pidada ei saa, aga probleem on selles, et vaimseid kogemusi otsitakse erinevatest allikatest, mis omavahel ka eriti kokku sobi. Sellisest omatehtud jumalast pole ka eriti kellegagi võimalik rääkida.

Kas Jumal on meessoost?

Urmas Viilma vastas, et juba Piibli esimestel lehekülgedel on kirjas, et Jumal lõi inimese enda näo järgi meheks ja naiseks. Kui mõelda edasi, milles jumalanäolisus avaldub, siis tuleb lihtsalt igaühel peeglisse vaadata – Jumal avaldub kõigena, mida seal on näha – nii füüsilise väljanägemise kui ka inimloomusena.

Milline on põrgu?

Peapiiskop meenutas, et kord varem kooliõpetajana samale küsimusele vastates küsis ta noorelt vastu: mida sa kõige rohkem vihkad; kus sulle kõige vähem meeldib viibida? Vastuseks sai ta: koolis. Nii vastaski ta noorele läbi huumoriprisma, et küllap siis on põrgu midagi kooli sarnast, ainult et veel jubedam ja kestab igavesti. Viilma enda ettekujutuses on aga põrgu Jumalast kaugel olemine või lausa Jumalast lahus olemine.

Millal saavad Eestis samasoolised omavahel abielluda?

Urmas Viilma vastas, et selliseid otsustusi saab teha demokraatlik ühiskond alles siis, kui ühiskonnas on ülekaalukas osa inimesi selle poolt. Täna see nii ei ole. Kindlasti aga tuleb elu korraldada selliselt, et kõne all olevad inimesed ei tunneks end teistest äratõugatutena, vaid inimeestena armastatutena. Viilma lisas, et peame ka kirikus armastama inimesi, kes ei mõtle sarnaselt ega ole meiega sarnased. Armastus ei tähenda aga nõustumist.

Fotod kohtumiselt siin- ja sealpool ekraani Kristel Engman ja Regina Hansen.

Lisa kommentaar