Küla on kirikus, kus kedagi ei jäeta maha ega ei tõugata välja

Riina Solman ja Tauno Toompuu foorumi vestlusringis (Foto: Avo Üprus)

„Kirik keset küla ei jää kellelegi märkamatuks, iseasi on, kas märkajad ühtmoodi mõistavad, mis kirik on,“ tõdes 9. mail toimunud kogukonnafoorumil Tallinna Jaani koguduse õpetaja, misjoniteoloog ja Ukraina sõjapõgenike hingehoidjate Tallinna töörühma juht Annely Neame. Kui jutt käib kirikust, siis räägivad kirikuinimesed ja kohalike omavalitsuste esindajad tema sõnul täiesti erinevatest asjadest. „KOVide arengukavades on kirik muinsuskaitse ja turismi real vapralt kogukonna kultuurikantsi rolli täita püüdes. Aga kas see ikka on kiriku ülesanne?,“ küsib Neame, tuletades meelde kiriku tegelikku keskset ülesannet – kuulutada Jumala evangeeliumi. Küsimus on siiski, kas evangeeliumi on üldse võimalik kuulutada ilma armastuse tegudeta. Sündmusest, kus kirik astus arutelu pidama rahva sekka, tegi Neame kokkuvõtte ka ajalehes Eesti Kirik.

Kiriku ja kogukonna ühisosale keskendub nii luterliku kiriku juurde loodud sihtasutus Eesti Diakoonia, mille töövaldkondi tutvustas selle juht Avo Üprus. Praktiline teejuht samas valdkonnas on aga raamat „Kirik keset küla“. Selle 2012. aastal ilmunud esimesele osale on järge oodata tuleval aastal. Misjoniteoloog ja raamatu kirjastaja Ingmar Kurg nentis foorumil, et süstemaatilise ateismipoliitika rakendamise trauma annab tänagi veel tunda. Ehkki ideoloogilisel pinnal praegu vaenamist pole, on vahepeal toimunud kultuurikatkestus ja sügavam arusaamine kirikust seetõttu puudub.

„Kirik on aastakümneid olnud peidus nišitoode hädalistele või kõrgema kultuuriteadvusega inimestele,“ sedastas oma artiklis Annely Neame ja lisas, et ootab huviga raamatusse kavandatud artiklit sellest, kas ja kuidas on seotud kirik, kogudus ja kogukond – sellele teemale on keskendunud ilmuva raamatu põhiartikkel Dagmar Narussonilt.

Esimeses vestlusringis osalejatelt (Margit LailTauno ToompuuAgo Lilleorg ja Riina Solman) uuris Hannes Hermaküla, kas ja mida teeb kirik kogukondade siseturvalisuse parendamiseks olukorras, kus kirikul ei ole eriti sotsiaalset väljundit inimeste ellu, on ainult kiriklik väljund. Millega saab kirik inimesi kogukonnas päriselt aidata olukorras, kus töö tegemine maksab ja riik sotsiaaltöö tegemise enda kanda on võtnud? Vestlusringis osalenud jagasid kogemusi riigile ja omavalitsustele teenuste osutamisega partneriks olemisest.

Poliitik Riina Solman ütles religioonisotsioloogiliste uurimuste tulemustele toetudes, et rahva ootus on kirikust abi saada. Elava diakooniatööga Rakvere Kolmainu koguduse õpetaja Tauno Toompuu omalt poolt tutvustas kiriku võimalusi aitamiseks. Ühe võimalusena tõi ta näiteks kiriku keldriruumide kordaseadmise, et vajadusel inimestele pommivarju pakkuda. Kogudused on abi pakkumisel olnud osavõtlikud ja ka võimaluste osas leidlikud: viise põgenikele toiduabi jagamiseks on leitud koostöös Toidupanga ja Woldiga, kogudused on kohandanud oma ruume ja pakuvad Ukrainast tulnutele majutust. Operatiivselt on kogutud abi ka Ukrainas olevate inimeste jaoks. Viljam Borissenko jagas foorumil kogemust Ukrainasse kiirabiauto viimisest.

Siiski leidsid foorumi osalejad, et kirik ei saa oma abistamises jääda üksnes olmelisele, näiteks sotsiaalabi või keelekursuste jagamise pinnale, vaid hoidma ülal vaimujõudu ja sisendama lootust. Teises vestlusringis küsiti osalejate (Annely Neame, Viljam Borissenko, Ove Sander ja Avo Üprus) käest, mida kirik saab teha ja teeb Ukraina sõjapõgenike aitamiseks olukorras, kus kurjuse väele ei paista otsa. Mitte mingit mõtet ei ole pead liiva alla peites oodata, et paha läheb ära ja hea tuleb tagasi. 

Vestluses jõuti tõdemusele, et kirik teenib rahvast Jumala väega, Tema rahuga. Seda rahu jagavad otse abivajajatele hingehoidjad, inimesed, kes teenivad sõjapõgenikke nende lugusid kuulates ja nende mälestusi hoides. 

Annely Neame rõhutab, et kõige olulisem on anda abivajajatele kindlust, et Jumala armastus oli, on ja jääb, seda ei murra ega muuda miski. Aitamine ise ongi selle edastamiseks kõige selgem sõnum. „Inimestel on vaja välist abi olukordadest väljapääsemiseks. Kirikul on olemas vahendid, mida mitte kellelgi teisel ei ole. Kirik on Jumala misjoni funktsioon, Jeesuse ihu, jumalariigi eelmaitse maa peal ja kirik saab ning peab inimestele, kes rusude alla on jäänud, väljastpoolt appi minema,“ lausus vaimulik. „Küla on keset kirikut, kui inimesed elavad koos Jeesuse juures nii, et ühtegi ei jäeta maha ega tõugata välja. Selles on meie tugevus ja jõud ka kõige karmimatel aegadel.“

Lisaks:

Annely Neame “Kirik keset küla”, Eesti Kirik 11.05.2022

Lisa kommentaar