11. pühapäev pärast nelipüha. Tänase pühapäeva teema on Soosinguajad. Palvesõna ütleb Harju-Madise koguduse õpetaja Reet Eru.  

Ja Sardese koguduse inglile kirjuta: Nõnda ütleb see, kellel on seitse Jumala vaimu ja seitse tähte: Ma tean su tegusid, et sul on nimi, et sa elad. Ometi oled sa surnud. Ole valvas ja hoia, mis on veel jäänud; seegi on juba suremas, sest ma ei ole leidnud su tegusid olevat täiuslikud oma Jumala silmis. Tuleta siis meelde, kuidas sa sõna oled vastu võtnud ja kuulnud, ning hoia seda tallel ja paranda meelt! Kui sa nüüd ei valva, siis ma tulen kui varas ja sa ei saa arugi, mis tunnil ma tulen su peale. Kuid Sardeses on sul mõned, kes ei ole määrinud oma rõivaid, ning need saavad kõndida koos minuga valgeis rõivais, sest nad on seda väärt. Kes võidab, see riietatakse samamoodi valgete rõivastega. Mina ei kustuta tema nime eluraamatust ning ma tunnistan tema nime oma Isa ees ja Isa inglite ees. Kellel kõrv on, see kuulgu, mida Vaim ütleb kogudustele! (Ilm 3:1–6)

Armu teile ja rahu Jumalalt, meie Isalt, ja Issandalt Jeesuselt Kristuselt!

Tänase päeva sõnajuhiks on Soosinguajad.

Soosinguaeg tähendab meeleparandusaega. Selle kohta on Johannese ilmutusraamatus 3. ptk 6. salmis öeldud sõna: „Kellel kõrv on, see kuulgu, mida Vaim ütleb kogudustele!“

Seega, meile antud aeg on kallis. Seda head aega tuleb targalt kasutada. Meile antud aeg on meeleparandusaeg. Sügava lugupidamise ja aukartusega nägin katoliku kirikupea paavst Franciscuse patukahetsuse reisi Kanadasse, kus auväärne palus oma kiriku eest andestust põliselanike halva kohtlemise pärast aegade jooksul.

Jumala rahva ajalugu näitab, et elus on aegu, mil inimene ja kirik seisavad eriliste otsustamiste ja valikute ees.

Jeesus seletas Jumala maailma läbi looduse, läbi selgete tähenduste, et saadaks aru, mõistetaks maailmakorda. Mitte läbi inimeste seatud korra, vaid läbi taevase korra.

Ma käin iga nädal hooldekodus hingeabi andmas eakatele. Seal on üks imeline ristiinimene, kes rääkis kaks lugu oma elust, mis puudutasid minu südant. Juba noorena olid tal probleemid jalgadega. Ta rääkis loo, kuidas üks arst pani talle hea lootuse – sa hakkad liikuma.

Arst küsis: „Mida sa esimesena teed, kui liikuma saad?“

Vastus oli kiire: „Lähen kirikusse!“

Aastad möödusid. Ühel kohtumisel tundis too arst oma patsiendi ära ja küsis huviga: „Mitu korda siis kirikus käisid?“

Vastus oli aeglane: „Mitte kordagi!“

Nüüd too vanainimene aina kordab seda lugu kahetsusega südames raisatud ajast.

Aastaid hiljem, jalutuna voodis, oli ta tahtnud siitilmast ruttu ära kolida. Seda aga ei juhtunud ning kärsitus tuli ikka ja jälle peale. Tuli siis ta juurde tema vaimulik. Nii ta kurtiski, et miks ikka veel siin peab lebama. Vaimulik vastas, et ju peab siis sul midagi veel tegemata olema. Eaka süda sai kurbust täis, et mis raskus või sõnakuulmatus see võiks olla, mis ei lase minna.

Ühel päeval toodi tema tuppa väga lärmakas ja rahulolematu voodinaaber. Küll too kirus igat elu sekundit. Eakas ristiinimene aga hakkas toda õpetama. Kui tahad tõesti rahu saada ja siit minna, siis usu Jumalat ja palu mida iganes ja sa saad. Küll tuli sealt sõnu, ja lõpuks: „Mina ei usu mingisugusesse jumalasse, pole olemas!“ Kuid õhtu veeres ja eakas jumalasulane julgustas rahulike sõnadega rahulolematut. Nad mõlemad olid öö läbi üleval.

Hommikul leidsid hooldajad vaikseks jäänud rahutu patsiendi siitilmast lahkunud olevat.

Ristiinimese süda oli aga väga rahul, sest ta oli aidanud veel viimselt.

Milleks see jutt? Meie ümber toimunud ja toimuvad sündmused puudutavad meist igaüht ka tänasel päeval.

Sellised kogemused laiendavad arusaama meist igaühele antud ajast ja kallist elust.

Igaühe saatus on enda suus ja südames.

Tänases kirjakohas nimetatud Sardese linn oli tähelepanuväärselt rikas ja elati muretult luksuslikku elu. Keegi ei uskunud, et vaenlaste jõud võiksid sellesse kaljupealsesse linna tungida ja selle vallutada. Seepärast oldi hooletud ega valvatud korralikult linnamüüridel. Kuid ometi leidis vaenlane kaljuprao, mida mööda sai üles ronida ja muretu linn vallutada.

Sageli takistab omaenda võimetele, inimtarkusele ja oma eristaatusele lootmine erinevates olukordades Jumala hääle kuulda võtmist ja tema hoiatuste järgimist.

Me vajame teadlikkust sellest, et meil kõigil on oma kaljupraod.

Oma läbikatsumistunnil vajab igaüks meist usujulgust ja alandlikkust, et pöörduda Jumala poole. Tänaselgi päeval on tähtis kuulata tarkusesõnu, et osata tähele panna, mida Jumala Vaim räägib.

Seda me palume ka nii riigijuhtidele kui kirikujuhtidele. Et meie maa saaks jääda püsima Jumala rahus ja tarkuses.

Sest Issand on ligidal, tema näeb ja teab kõik.

Kellel kõrv on, see kuulgu!

Palve: Igavene Jumal ja Isa, Sina oled evangeeliumi kaudu meid kutsunud oma rahvaks ja lubanud kinkida meile elu. Juhi meid oma Vaimuga, et mõistaksime, mis meie rahuks on vaja, ega raiskaks Sinu antud meeleparandusaega. Kuule meid Jeesuse Kristuse, meie Issanda pärast.

Jutlus ilmus ajalehes Eesti Kirik 17.08.2022