Ülestõusmisaja 6. pühapäev. Palvepühapäev. Palvesõna ütleb Tallinna Jaani koguduse õpetaja Arne Hiob.

Kuues ülestõusmisaja pühapäev kannab ladinakeelset nimetust „rogate“, s.t ‘palvetage’! Vastavalt sellele nimetatakse tänast pühapäeva palvepühapäevaks. Miks on vaja palvetada? Palve taotleb üleloomuliku maailma sissetungi meie hinge, mistõttu palve tähtsusest on ka väga palju räägitud.

„Mõned inimesed ei soostu palvetama enne, kui on saanud veendumuse, et Jumal on tõepoolest olemas. Niisuguse meelestatusega on võimatu siseneda palvepühamusse. Pistik tuleb torgata vooluvõrku ja alles siis pääseb vool liikuma. Läbi palveühenduse kohtub inimene elava Jumalaga. Seejärel kingib Jumal usu,“ kirjutab Frederik Wislöff („Meie Isa palve“. 2004: lk 19).

Palvepühapäeva eripära seisneb selles, et see asub ülestõusmispühajärgsete pühapäevade seas, olles seega seotud Jeesuse ülestõusmisega surnuist. „Kui aga Kristusest kuulutatakse, et Ta on üles äratatud surnuist, kuidas siis mõned teie seast ütlevad, et surnute ülestõusmist ei ole?“ küsib Paulus. „Kui Kristust ei ole üles äratatud, siis tähendab see, et ka meie jutlus on tühine ja tühine on ka teie usk“ (1Kr 15:12jj). Kuid Kristus on üles äratatud, millel põhineb meie usk ja mille tõttu ka meie palve ei suundu tühjusesse.

Palve tähendab meile ülestõusmist surnuist – suundumist vaimus taevastele radadele, kus võime kohata ülestõusnud Jeesust. Palve toob kogu jumaliku „maailmaprogrammi“ meile lähedale ja võimaldab lahendusi meie isiklikus elus.

Palve: Issand, õpeta meid palvetama! Sõnadega ja sõnatult, kurvalt ja rõõmsalt, südame vaikuses lakkamatult. Tõsta meie mõtteid ühtelugu enda poole ja hoia meie süda Sinus – ka siis, kui me ei suuda kogu eluga maistes oludes veel Sinule kuuluda. Sa oled öelnud, et oled andeksandja Jumal, ning me oleme rõõmsalt veendunud, et Sa alati ütled Tõtt. Tänu Sulle, püha Jumal, Sinu suure armastuse ja armu eest!