EELK vaimulike konverentsile Tartusse on kogunenud 120 koguduseõpetajat üle Eesti ning arvukalt külalisi partnerkirikutest üle Euroopa. Sündmus algas jumalateenistusega Tartu Ülikooli-Jaani kirikus, kus pidas jutlus Ida-Harju praostkonna praost, Jõelähtme koguduse õpetaja Margus Kirja.

Päev jätkub Tartu Ülikooli Jakobi 2-226 ringauditooriumis, kus konverentsi delegaate tervitasid ülikooli esindajana usuteaduskonna juhataja Roland Karo ja vaimulike konverentsi juhatuse esimees Anti Toplaan.

Avaettekanded konverentsil olid teemal “Tervis Piiblis” ning kõnelejateks kahe õppeasutuse esindajad: EELK Usuteaduse Instituudi Uue Testamendi professor Randar Tasmuth keskendus tervise teoloogiale ja vaatles lähemalt tervise mõistet pühakirjas; Tartu ülikooli usuteaduskonna Uue Testamendi lector Ain Riistani ettekanne rääkis aga lähemalt Jeesusest tervendajana, tervendatud haigustest tänapäevaste uurijate pilgu läbi, arstidest Uues Testamendis ning Jeesuse kui ravitseja tegevusest ümberkaudsete uskumuste ja sotsiaalsete suhete maailmas. Konverentsi ettekanded on lähiajal leitavad EELK siseveebist rubriigis Konverentsid > Vaimulike Konverents 2023.

Naatan Haamer meenutas oma ettekandes kunstnik Enn Põldroosi, kes kritiseeris, et kunst justkui mõeldd vaid kergeks kipitamiseks ja nentis: “Tundub, et see pole ainult kunsti küsimus.”  Hingehoidjana on Haamer enda sõnul sageli pidanud tõdema et ei mõelda just sageli elu sügavamatele küsimustele: mida tähendab surm, mida elu, mida elu ja surma piir ja mis saab pärast.” Just siin näeb aga Haamer kiriku kohta – olla kohal, olla olemas, valmis aitama keerulisi olukordi lahti mõtestada.

Inimeasel on loomupärane kalduvus püüelda sügavusest, ängistusest välja. Oma ettekandes ütles vaimulik välja aga karmivõitu tõsiasja: “Et inimene hakkaks avastama oma piirjooni, peab ta “laskma ennast minna põhja”. On vaja silma vaadata sellele, mis on lootusetuks tegev. Ilma selle sügavikuta ei ole paranemine kahjuks võimalik.” Seetõttu on vaja kedagi, kes aitaks väljapääsmatus olukorras jääda paigale, vaadata sügavale – ainult selle kaudu on võimalik leida väljapääsutee.

Paneeldiskussioonis osalesid moderaator Tõnu Lehtsaar, Urmas Nagel, Roland Karo ja Naatan Haamer, kes üheskoos otsisid vastust küsimusele, milline on usuteaduskonna, kiriku ja hingehoiu tervis.

Roland Karo tõdes, et eesti noortel on vaimsete probleemide pandeemia. Lähtudes usuteaduskonna vastuvõtuvestluste kogemusest, on aga noortel nälg ja janu teadmiste järele. Kaasaegses infoühiskonnas teabepuudusest rääkida ei saa, kuid vanad käibetõed ei toimi. Kuidas leida elule tähendust, seda tullakse õppima ülikooli usuteaduskonda. “Sõltumata sellest, mida näitavad rahvaküsitlused, on kirikul tohutu śanss,” leidis ta. Kirik annab paraku valjuhäälselt vastuseid küsimustele, mida keegi temalt ei küsi. Usuteaduskonna tervist hindas Karo julgelt hindega üheksa.

Urmas Nagel näeb kiriku võimalust kriisidega toimetulekul selles, et aastatega on kirik koolitanud palju hingehoidjaid. Hooldusasutustes ja omavalitsustes neid praegu kokku umbes 90, töötavad hingehoiutelefon ja hingehoiuportaal – praegu ei saa kuidagi väita, et hingehoidja ei kõneta ühiskonda. Neid, kes soovivad hingehoiutelefonil abi, on ühe tööpäeva jooksul 8-12 – telefon on üles leitud ja helistajale on oluline seegi teadmine, et vastaja palvetab tema eest.

Nagel meenutas kiriku võimalustest rääkides oma kunagise kogemusena “diakooniaringi”, kus lisaks vaimulikule ja valla esindajale osales kogutuse vabatahtlik kaastööline, kes mõõtis vererõhku. Vaatamata tõsiasjale, et suurimad probleemid vererõhuga olid vaimulikul endal, said läbi sellise lähenemise inimesed kindlustunde, et keegi hoolib, ning on nende jaoks olemas. Vaimulik pani kirikule kriisiaja valmisoleku hindeks üheksa, lisades küll humoorikalt, et meenutas hinnet pannes “papa Saagi”: “Üliõpilane teab “kahe” eest ja professor “kolme” eest – kokku tuleb “viis”!”

Tõnu Lehtsaar meenutas, et haiguste ravi ja religioon on läbi aegade kokku kuulunud. Sellele viitab ka tevise ja pääste mõiste kattumine ladina keeles. Ei saa olla tugevat tervist, kui inimese suhted pole harmoonilised – nii et pole juhus, et füüsilise tervise puhul räägitakse inimese ja Jumala suhte taastamisest.

Lehtsaar pöördus vestlusringis osalejate poole küsimusega: mis on unikaalne, mida saab teha ainult kirik?

Roland Karo: “Kirik saab pakkuda igavest hingeõnnistust.”

Naatan Haamer: “Kirik saab vaadata üle piiride.”

Urmas Nagel vastas prohveti sõnadega: “Kõik saab uueks juba siin, ja kord ka terveks, kui oleme teisel pool!”

1