Koguduse lugu: Risti

Koguduse lugu: Risti

Jumalateenistus Risti koguduses (foto: koguduse koduleht)

Õp Kristjan Luhamets tutvustas Pereraadio saatesarja “Koguduse lugu” seekordses osas Risti koguduse lugu.

Keila kihelkonna läänepoolsesse ossa Pakri lahe äärde ehitati 13. sajandil Harju-Madise kirik. Kümmekond kilomeetrit edela pool alustati 1330. aasta paiku Risti kiriku ehitust. Natuke varem, 1317. a. oli alanud tsistertslaste Padise kloostri ehitus. Jüriöö ülestõus katkestas mõlemad ehitused. Kloostri juures jätkusid ehitustööd sajandi teises pooles, Risti kirikut jõuti edasi ehitada alles 1420. aastatel. Katoliku ajal kuulusid hilisema Risti kihelkonna maad Padise kloostrile. Arvata võib, et ka Risti kiriku ehitus sündis tsistertslastest munkade eestvõttel. Esialgu oli see kloostri kabel, hiljem Harju-Madise koguduse abikirik. 

Risti kiriku ehitus algas altariruumi paksude müüride ladumisega. Hiljem jätkati õhema seinaga kuni valmis sai praeguse altariruumi osa. Järgnes pikihoone ehitus. Algul oli see ilma võlvide ja tornita. Oli altar ja kõrvalaltarid. Kiriku peauksest paremal on välisseinas terava kaarega süvend välialtari krutsifiksi jaoks. 

15. sajandi teisel veerandil püstitati torn ja pikihoonele ehitati võlvid. Padise kloostri maa-aluse kabeli neli võlvi lähtuvad samuti kiirtena ühest sambast. Torn on ümara põhiplaaniga – sellegi eeskuju tuleb otsida Padiselt. Välialtari kõrval oli torni teise korruse seinas luugiga ava, arvatavasti välikantsel. Hiljem on ava kinni müüritud. Torni esiküljel on kiriku nimemärk – paekivist rist, ja ukse kohal Kristuse näoga konsool. 15. sajandil laotud paekiviplaadid katavad põrandat tänaseni. 

Risti kiriku tornis asub Eesti vanim säilinud tornikell, valatud 15. sajandi I poolel. Aastal 1504. a. vahetati siin laudkatus Padise abti eestvedamisel välja kivikatuse vastu. 

1559. a. käskis ordumeister Kettler lõpetada Padise kloostri tegevus. Võimalik, et just siis toodi kloostri suur krutsifiks Risti kirikusse ja asetati pikihoone idaseinale. Krutsifiksi kõrvale asetati Neitsi Maarja ja apostel Johannese kujud, mis pärinevad mujalt, näiteks Tallinna Oleviste kirikust ning võidi Ristile tuua ligikaudu samal ajal. Need on ka valmistatud sarnasel ajal 14. sajandi lõpus ja neid on peetud kõige suurejoonelisema stiilipuhtuse, poeesia ja monumentaalse vormiselgusega gooti puuskulptuurideks Eestis. 

1560 läks Padise klooster hertsog Magnuse valdusesse, kuid juba aasta pärast vallutasid selle rootslased, 1574 venelased ja 1580 jälle rootslased. Liivi sõjas purustati Risti kiriku altariruumi võlv. Pärast sõda remonditi kirikut ning seinad kaunistati maalingutega. Kahel järgneval sajandil on maalinguid värskendatud ja lisatud uusi. Liivi sõjas kannatada saanud kiriku tugipiilarid lammutati ja ühe tugipiilari alusmüürile rajati käärkamber. 

Millalgi varises torni ülaosa läänepoolne külg. Pole teada, kas see juhtus Liivi sõja, 1602. aasta maavärina või vundamendi vajumise tõttu. Pärast varingut taastati lääneseina tugipiilarid ja ehitati need ka tornile. Torni läänekülg laoti üles sirge seinana, mistõttu on nüüd torni ülaosa poolitatud silindri kujuline. Aastal 1613 sai Risti kirik teise tornikella. Praegu on see küljemõra tõttu kasutamiskõlbmatu ja asub kirikus altari lähedal. 

1622. a. kinkis Rootsi kuningas Padise kloostri Thomas von Rammile. Ühtlasi sai ta ülesandeks kloostrile kuulunud kirikuhoonete korrashoidmise. 1630. aasta paiku tellis ta Tobias Heintzelt hilisrenessanss-stiilis kantsli. Samast ajast pärineb praegune vanim kroonlühter Risti kiriku laes. 

Esmapilgul võib tunduda, et 16. sajandi keskel elas Risti kogudus iseseisvat elu, sest Oloff Hälsingius oli „Padise kloostri ja Harju-Risti pastor“. Samas oli ka Harju-Madise kirik kloostri poolt rajatud, kuid klooster ise Oloff Hälsingiuse ajaks juba suletud. Seega võis arveldusdokumendis mainitud tiitel viidata Madise ja Risti koguduste ühisele hingekarjasele. Alles aastal 1638 sai Risti kirik endale omaette vaimuliku, kuid tedagi nimetati ainult diakoniks, sisuliselt Harju-Madise koguduse abiõpetajaks Ristil. 

Esimese diakoni Andreas Joannisega polnud rahul ei Harju-Madise kirikhärra Heinrich Göseken ega Risti kogudus. Ta määrati Eestimaa konsistooriumi ilmalikuks notariks ja Tallinna toomkooli teoloogia lektoriks. Järgmine Risti diakon Ericus Capstadius läks tülli Valgma mõisaomaniku von Höwelniga, kes ütles diakonile elukoha üles. Capstadius läks siis Lihulasse ning järgmise diakoni Laurentius Kilanderi saabudes ostsid Risti koguduse liikmed diakoni ülalpidamiseks ja elukohaks Kloostri ja Vihterpalu mõisate omaniku Claus von Rammi käest kaks Aru nimelist talukohta, millest moodustati Aru kirikumõis. Kilander jäi küll Ristile, kuid suri siin katku. 17. sajandist pärineb Risti kiriku kolme tabalukuga rahapakk, milliseid on Eestis säilinud alla kümne. 

Harju-Madise kirikuõpetaja peres kasvas üles Bengt Gottfried Forselius, kes pärast õpinguid Wittenbergi ülikoolis tuli 1683. a. koju ja alustas Arul Risti pastoraadi rehetoas koolmeistritegevust. Järgmisel aastal rajas ta Liivimaa superintendent Johannes Fischeri toetusel Tartu Piiskopi mõisas koolmeistrite seminari. Koos õpilaste Ignatsi Jaagu ja Pakri Hansu Jüriga käis Forselius Stockholmis Rootsi kuninga juures. Õpilaste head oskused tõendasid töö vajalikkust. Forselius kasutas lugemaõpetamisel uuenduslikku, Jan Komensky pedagoogikast lähtuvat häälikumeetodit. Kuninga loal asutati koolid 1687. aastal nii Harju-Madise kui Risti kiriku juurde. Seda tööd tegi Foreliuse õemees Gabriel Herlin, kes oli esialgu Risti diakon, hiljem Madise koguduse õpetaja. 

Põhjasõja ajal tegi katk siin laastavat tööd ja viis hauda ilmselt ka kirikuõpetaja. Näib, et pärast 1710. aastat teenis Risti abikogudust mõnda aega Nõval ametis olnud Daniel Berthold, kuid seejärel jäi Risti enam kui pooleteiseks sajandiks Harju-Madise kirikuõpetajate teenida. 

Vennastekoguduse ärkamine jõudis küll 1740. aastatel Piirsalust Harju-Madise ja Risti kihelkonda, kuid tuntavam oli selle mõju siiski Harju-Madisel. 

1852. a. ehitas Tallinna meister Gustav Normann Risti kirikule oreli, kulud kandis Vihterpalu mõisahärra Gustav von Knorring. 1870. a. valmistas Gustav Normann Risti kiriku uue altari, mida kaunistab Eduard von Gebhardti loodud maal Kristusest ristil. Risti all on Jeesuse ema Maarja, apostel Johannes ja Maarja-Magdaleena. Maal sarnaneb Tallinna toomkiriku altarimaalile, kuid on väiksemas mõõdus. Võimalik, et esimesena valmistas kunstnik väiksema maali, mis hiljem jõudis Risti kirikusse. 

Augustis 1868 otsustas koguduse nõukogu pastor Nicolaus Spindleri algatusel eraldada Harju-Madisest iseseisev Risti kogudus. Siseminister kinnitas sooviavalduse aastal 1870. Nõva ja Pakri saarte pühakojad arvati Risti koguduse abikirikuteks. Nõva jäi selleks ka edaspidi, aga Suur- ja Väike-Pakri saarte kogudused liideti 1897. aastal Tallinna Rootsi Mihkli kogudusega. Vihterpalu ja Kurksi rannarootslased olid eesti keelele üle läinud ega vajanud enam rootsikeelseid jumalateenistusi. 

Iseseisva Risti koguduse esimesed seitse hingekarjast kutsuti kõik mujale: Tallinn, Viljandi, Narva-Jõesuu, Nissi ja Noarootsi olid nende uued tööpõllud.  Esimene eesti rahvusest kirikuõpetaja, Kristjan Valdmaa oli ühtlasi esimene, kes surmani Ristile jäi. Paraku tuli surm ruttu, kopsutuberkuloosi tagajärjel. Vabadussõja ausammas avati Ristil 29. juunil 1924. See on üks neljast Vabadussõja mälestusmärgist, mis säilis oma kohal läbi nõukogude aja ning on tänaseks vanim Vabadussõja ausammas. Samba esiküljel on langenute nimed ja Jeesuse sõnad: ”Suuremad armastust ep ole ühelgi, kui see, et tema oma elu jätab oma sõbrade eest! Joh 15:13“. Säilinud on Sõjaministeeriumi poolt asetatud mälestuspärg. 

Nõukogude võim võttis koguduselt kõik hooned. Kui Martin Terasmaa Kullamaale läks, tehti leerimajast kanala ja maja hävis kiiresti. Leidus kohalikke, kes otsustasid asjast kasu lõigata ning vedasid laiali nii leerimaja kui sauna palgid, langetasid kirikumõisa pargi põlispuid ja vedasid ära noore õunapuuaia. Õpetaja Heinrich Laas sai Arul elada vaid õige põgusalt, sest 1954. a. asuti pastoraati maha lõhkuma. Kui õpetaja Laasile jäeti elamiseks pool kiriku kõrval asuvast kogudusemajast – teine pool võeti ära kooli tarvis – siis järgmine õpetaja, Raul Okk tõsteti viie lapsega suisa tänavale. 1959. a. viidi puitskulptuurid „ajutisele restaureerimisele“ ning on siiani tagastamata. 

1990ndatel tagastati kogudusemaja. Arul pole enam õieti varemeidki. 2006. a. valati Saksamaal Risti kiriku uus tornikell, millel on pühakirja sõnad „Ärka üles, kes sa magad, ja tõuse üles surnuist“ (Ef 5:14). Õpetaja Annika Laats on ellu äratanud koguduse laste- ja noortetöö. 2008 restaureeriti orel. Arheoloogilised kaevamised tõid 2011. aastal päevavalgele palju põnevaid leide. 

Koguduse lugu” on õp Kristjan Luhametsa autorisaade, mis on Pereraadio eetris neljapäeviti kell 10.45; 17.15 ja 23.15.

Saateid saab järelkuulata ka aadressil www.pereraadio.ee.


Vaata ka:

Lisa kommentaar