Koguduse lugu: Tuhala kogudus

Koguduse lugu: Tuhala kogudus

Tuhala kirik (foto: koguduse koduleht)

Õp Kristjan Luhamets tutvustas Pereraadio saatesarja “Koguduse lugu” seekordses osas Tuhala koguduse lugu.

Rahvapärimuse järgi oli Tuhalas kabel juba katoliku ajal. Pisut enne usupuhastust, aastal 1511 läksid Tuhala mõisa alad Juuru alt Kose kihelkonna külge. Rootsi ajal, 17. sajandi esimesel poolel valmistati Tuhala kabelisse tänaseni säilinud altar ja kantsel. On oletatud, et selle töö võis teha Tallinna puunikerdaja Berendt Geistmann. 

Praeguse pühakoja ehitust alustas 1775. aastal Tuhala krahv Carl Johann Mellin, kes juba sama aasta hingedepäeval suri. Krahvi haud asub altari all. Kose koguduse õpetaja, praost Johann Heinrich Schwabe pühitses Tuhala Kaarli kiriku 3. septembril 1777. a. Nime sai pühakoda ehitust rahastanud krahvi järgi. Rootsiaegne kantsel paigutati Saksa luterluse eeskujul altari taha ja altarisein veelgi kõrgemale. 

Pühakoda kuulus Tuhala mõisale. Jumalateenistusi pidas siin kaheksa korda aastas Kose kirikuõpetaja ning ülejäänud pühapäevadel kohalik köster. Eraldi abikogudust Tuhalas ei olnud ja siinne rahvas kuulus Kose kogudusse. Sellepärast nimetati Tuhala kirikut kabeliks. 

Kose kihelkond paistis silma ärksa usueluga. 1803. a. märkis ka Tuhalast pärit krahv Ludwig August Mellin, et “Tuhala talupojad on oma kombelisuses, jõukuses ja hariduses jõudnud teistest talupoegadest terve sajandi võrra ette.” 1820. a. ehitati ka Tuhala kabeli lähedale vennastekoguduse palvemaja. Sajandi lõpupoole tegutses siin kuus ettelugejat. 

Ludwig August Mellin oli kabeli ehitaja Carl Johann Mellini poeg. Ajalukku läks Ludwig August esimese Eesti- ja Liivimaa täieliku atlase koostajana. 28 aastat võttis see töö aega. Senised kaardid olid lünklikud ja vigadega, Mellini „Liivimaa atlas“ on aga kasutatav tänapäevalgi näiteks Eesti looduse uurimisel. Mellini kaartide abiga saab jälgida rannajoone muutumist viimase kahe sajandi jooksul ning väärtuslikud on kaartidele märgitud ajaloolised kohanimed. 

Aastal 1896 sai Tuhala kirik oreli. Ehitanud on selle Tallinna meister Gustav Normann 1849. aastal Kose kiriku jaoks. Seoses Kose kiriku uue oreli valmimisega ehitas August Terkmann vana pilli ümber Tuhala kabeli tarvis. 1864. aastal ehitati Tuhala kabelile kellatorn, valmistati praegune altarivõre ja seinale kinnitati marmortahvel Carl Johann Mellini mälestuseks. 1866. a. kinkis krahvinna Anna Beata Mellin kabelile Tallinnas Feldmanni juures valatud tornikella, 1885. a. kinkis Tuhala mõisnik Paul von Lilienfeld koos abikaasaga kabelile kroonlühtri. 

Kabeli seinal on kaks laulunumbrite tahvlit. Ühel on pealkiri „Uued laulud“, teisel „Vanad laulud“. Vanaks lauluraamatuks nimetati 1741. aastast saadik kasutusel olnud raamatut „Kaunid waimulikud laulud“, uueks aga 1869. a. trükivalgust näinud „Eesti Ma rahwa Koddo- ja Kirriko-Ramatut“. Lauluraamatu võttis igaüks ise kirikusse minnes kaasa. Üleminek uuele raamatule võis seega kesta pikemat aega. 

Tuhala mõisnik kandis kabeli ülalpidamiskulud ja maksis nii köstri, organisti kui kirikumehe palga. Organist oli ühtlasi Tuhala koolmeister, kelle palgaks oli veskiga talukoht, mida ta võis renti maksmata kasutada. Tuhala kogukond mattis oma surnud kabeli lähedal asuvale surnuaiale tasuta, aga Tammiku elanikelt küsiti iga matuse pealt üks rubla hauaraha. 

Aastal 1911 hakati Tuhalas talusid päriseks müüma. Mõisnik ähvardanud talumehi, et kui need ei osta, müüb ta võõrastele maha. Muuhulgas müüdi maha köstri talu. Varsti pärast seda, juunis 1911 suri Tuhala köster Gustav Kattenbach ja köstri ülesanded koos 100-rublase aastapalgaga sai endale Tuhala koolmeister Nõmberg. 

Samal sügisel otsustas Tuhala mõisa volinik von Lilienfeld kinkida Tuhala kabeli Kose kogudusele. Kuna mõisa omanik oli alaealine, ei olnud volinikul õigust kabelialust maad kinkida, vaid üksnes müüa. Kose koguduse õpetaja Harald Põld soovitas ümberkaudsele rahvale päris südamlikult see pakkumine vastu võtta, sest 1500 rubla oli odav hind maa eest, millel asusid nii kabel, surnuaed kui vana kivimüüridega kõrts. Luterliku kiriku abikassa oli valmis kümneks või kahekümneks aastaks protsendita laenu andma. 

Tuhala, Tammiku ja Oru peremehed olid siiski teist meelt. Nad leidsid, et ostusummale lisandub edaspidi kabeli ülalpidamiskulu: katus on päris otsas ning ootab juba vahetamist, köster ja kirikumees küsivad töötasu. Kirikuõpetaja muretses, et kui kabel jääb Tuhala mõisa omandusse ja mõis peaks tulevikus sattuma mõne õigeuskliku kätte, võib uus omanik kabeli üldse kinni panna. „Las panna!“ arvasid Tuhala mehed, „meie võime ju Kosel käia.“ Seepeale jättis mõisnik asja sinnapaika ja elu läks vanaviisi edasi. 

1913. aasta advendiajal võeti küsimus uuesti päevakorda. Kose kogudus oli valmis poole rahast ise maksma ning teine 750 rubla jäänuks Tuhala ja Tammiku kogukondade kanda. Jätkuvalt pakuti protsendita laenu ja mõisnik lubas kabelile enne uue katuse teha. Kui rahvas nüüd ka ei taha, ähvardas mõisnik kabeli kinni panna. Ja rahvas ei tahtnud, põlgas soodsa pakkumise ikka kalliks. Mõisnik pidas oma sõna ja alates 26. jaanuarist 1914 olid kabeli uksed kinni. Otsus kurvastas paljusid vanu ja vaeseid, samuti teomehi, kellel polnud hobust, et Kosele sõita. Kirikuõpetaja lootis, et Kose kogudus ostab kabelialuse maa tervenisti välja. Küllap see nõnda ka läks, sest kabeli uksed tehti varsti jälle lahti ja jumalateenistusi peeti edasi. 

Rahulolematus mõisnikega viis 1905. aastal rahutusteni, mille põhijõuks olid sotsiaaldemokraatide juhitud suurettevõtete töölised, haritlased ja üliõpilased. Põhja-Eestis põletati maha 114 mõisahoonet ja 40 viinavabrikut. 14. detsembril 1905 purustasid umbes 30 meest Tuhala esindusliku mõisahoone sisustuse ning panid seejärel hoonele tule otsa. Hädapäraselt taastatud häärber võõrandati 1919. aastal Eesti Vabariigi poolt, kuid see ei leidnud korralikku kasutust ning lammutati 1930. aastatel ehitusmaterjaliks. 

1945. aastal nõudis Nõukogude võim kõigi koguduste uuesti registreerimist. Abikogudusted kas registreeriti iseseisvate kogudustena või suleti. Tuhala elanikud esitasid avalduse iseseisva koguduse loomiseks. Iseseisvaks on Tuhala Kaarli kogudus jäänud tänase päevani, kuigi valdavalt on kogudust teeninud ikka Kose koguduse õpetaja. Jumalateenistusi on katkematult peetud läbi aegade. 

Tuhala vennastekoguduse palvemaja lammutati 1950. aastal, köstri elupaigaks olnud kõrtsihoone 1970. aastal. Samal aastal suri köster Julius Sisask. Köstri poeg Richard Sisask oli kirikuõpetaja Rõngus ja Tartu Maarja koguduses, köstri teise poja pojast Urmas Sisaskist sai helilooja. Uudishimulikke meelitab Tuhalasse nn nõiakaev, mis asub karstiala läbival maa-alusel jõel. Kevadise suurvee ajal väljub kaevust vett kuni 100 liitrit sekundis. 

Taasiseseisvumisaeg tõi Tuhala kogudusele uued võimalused. 1997. a. kinkis üks soome noorpaar laulatuse puhul kirikule uue vaiba. Soome sõpruskoguduse Asikkala abiga osteti sügisel 1999. a. osa Oru mõisahoonest, et rajada sinna talvekirik ja koguduse abiruumid. Jõule peeti juba vastvalminud kiriklas, mille piiskop Einar Soone pühitses 18. juunil 2000. a. koos praost Jaanus Jalaka ja õpetaja Mare Palgiga. 

Aprillis 2001 pidas Tuhala kirikus jumalateenistuse peapiiskop Jaan Kiivit ning novembris tegi hingedepäeva jumalateenistusest otseülekande Eesti Televisioon. Tuhala mõisnike järeltulijate algatuse ja abiga, samuti sõpruskoguduse abi ja koguduse oma vahenditega restaureeris Hardo Kriisa Tuhala kiriku oreli, mis taaspühitseti 5. oktoobril 2003. Eriliseks kujunes laulja Siiri Sisaski kontsert 28. augustil 2004 kui kuulajate sekka saabus ootamatult president Lennart Meri. 2005. a. pandi muinsuskaitse abiga uus kimmkatus kirikule, aasta hiljem ka tornile. Kuna vana kell oli mõranenud, valati 16. märtsil 2012 Saksamaal Tuhala kiriku jaoks kolm uut tornikella. 

Tuhala kirik on Ida-Harju praostkonna kõige paremini hooldatud pühakoda ja populaarne laulatuste paik. Siin kiidavad Jumalat lauluga koguduse noorteansambel ja memmede ansambel. Siin õpivad piiblitarkust pühapäevakooli- ja leerilapsed. 

Koguduse lugu” on õp Kristjan Luhametsa autorisaade, mis on Pereraadio eetris neljapäeviti kell 10.45; 17.15 ja 23.15.

Saateid saab järelkuulata ka aadressil www.pereraadio.ee.


Vaata ka:

Meeldib 1

Lisa kommentaar