16. pühapäev pärast nelipüha. Tänase pühapäeva teema on Jumala hoolitsus. Palvesõna ütleb Rannamõisa koguduse õpetaja Aare Kimmel.

“Aga kui nad teed käisid, astus Jeesus sisse ühte külla. Keegi naine, Marta nimi, võttis ta vastu. Ja sel naisel oli õde, keda hüüti Maarjaks. Maarja istus maha Issanda jalgade juurde ja kuulas tema kõnet. Marta aga oli ametis mitmesuguste toimetustega. Ja ta tuli Jeesuse juurde ning ütles: „Issand, kas sa ei hooli sellest, et mu õde jättis mu üksinda toimetama? Ütle talle nüüd, et ta tuleks mulle appi!“ Aga Issand vastas talle: „Marta, Marta, sa muretsed ja vaevad ennast paljude asjadega, aga tarvis on vaid üht. Maarja on ju valinud hea osa, mida ei võeta temalt ära.“ (Lk 10:38−42)

Jeesus liigub ringi oma sõprade ja järgijate seltskonnaga. Ta on teel Jeruusalemma poole, kus peab saama täide viidud tema missiooni kõige tähtsam osa. Sellel teel „astus Jeesus sisse ühte külla“, mille asukohta ega nimegi Luukas ei maini − ilmselt pole need olulised Teofilose või ka teiste kreeklastest lugejate jaoks, kellele ta esmajoones kirjutab ja kes vaevalt et Juudamaa külade nimedega tuttavad on. Samuti ei tutvusta ta lähemalt pererahvast, kelle juures nad peatusid. Ta nimetab ainult Martat ja tema õde Maarjat, kellele keskendub selles loos kogu tähelepanu.

Johannese evangeeliumist saame teada, et tegemist oli perekonnaga, kuhu peale õdede kuulus veel vend Laatsarus ja kindlasti teisigi inimesi, keda aga polnud põhjust antud looga seoses mainida. Johannes ütleb ka, et Jeesus armastas Martat ja ta õde ja Laatsarust. See tähendab, et tegemist oli Jeesusele lähedaste inimestega − sõpradega, kellele ta külla läks. Luukas aga, keskendudes peamisele, ütleb ainult, et „keegi naine, Marta nimi, võttis ta vastu“ ja et „sel naisel oli õde, keda hüüti Maarjaks“.
Võime hetkeks rohkemgi mõelda sellele, millest Luukas ei pidanud vajalikuks kirjutada. Ta ei kirjelda lähemalt selle õhtu üldist kulgu; ei ütle, millest Jeesus rääkis või mida õpetas. Ta kirjeldab ainult üht episoodi, mis selle külaskäigu puhul aset leidis. See sündmus on väike, see võis võtta tervest õhtust ajaliselt ehk ainult umbes minuti, aga on vägagi kõnekas ja annab palju mõtteainet.

Võime kujutleda, kuidas kogu see õhtu üldiselt välja nägi. Jeesus oma kaaskonnaga jõudis tuttavasse kohta. Neid võeti hea meelega vastu, tervitati, kutsuti tuppa. Vahetati uudiseid ja mõtteid. Martal polnud mahti seda kuulata, ta asus kähku toimetama, sest külalistele tuli ju toitu valmistada ja neid asjakohaselt vastu võtta − perenaised teavad, mida see tähendab. Maarja aga jäi Jeesuse juttu kuulama, sest tema sõnad olid Vaim ja elu, nagu ikka. Jeesuse jutt oli nii põnev ja elu täis, et Maarja unustas kõik muu. See polnud mingi tuim jutlus, mille peale mõtted uitama lähevad; see polnud ka jutuajamine lihtsalt aja täiteks.
Et Jeesus oma kaaskonnaga oli lähedaste inimeste keskel ja nad kõik tundsid end koduselt, sellest tunnistab seegi, kuidas Marta teda kõnetas: „Issand, kas sa ei hooli sellest, et mu õde jättis mu üksinda toimetama? Ütle talle nüüd, et ta tuleks mulle appi!“ Niiviisi võis Jeesuse poole pöörduda ainult see, kes oli talle tõesti lähedane − võõrastega ja külaliste kuuldes nõnda ei räägita.

Et Marta oli häiritud ja pahane, on täiesti mõistetav. Nüüd aga järgneb üllatus, mille pärast Luukas sellest loost üldse räägibki − Jeesus ei vastagi Marta palvele nii, nagu võiks oodata. Selle asemel ütleb ta kolme asja. Esiteks, Marta muretseb ja vaevab ennast paljude asjadega − nähtavasti rohkem kui tegelikult tarvis. Me ju tunneme inimesi, kes on väga töökad ja toimekad, üleliiagi, ja seejuures võib-olla ka mures ja vaevatud. Teiseks, „tarvis on vaid üht“. Ja kolmandaks − Maarja on valinud „hea osa“, mida temalt ära ei võeta. Võime ka öelda, et Marta sai seekord negatiivse palvevastuse.

See lugu annab meilegi mõtteainet väga praktilises küsimuses: kuidas jagada aega, nii et kõik vajalik saaks tehtud? Ja millised üldse on tõesti vajalikud asjad? Mida tähendab, et tarvis on vaid üht? Kui kõik valiks Maarja eeskujul, kuidas siis laud kaetud saab? Meie ihu vajab ju ka oma osa …

Selle pühapäeva teemaks on Jumala hoolitsus − Heitke kõik oma mure tema peale, sest tema hoolitseb teie eest. Kuidas Jumal võib tõelise vajaduse korral ka kõhu täis saamise eest hoolt kanda, sellest kõneleb ilmekalt Vana Testamendi lugu Eelijast. Või see, kuidas Jeesusel venis kord jumalateenistus terve päeva pikkuseks. Ometi said kuulajad, keda oli kord viis, kord isegi seitse tuhat, ka kehakinnitust. Ei jää Jeesust kuulates nälga!

Ilmselt tähendabki see üks, mida vaja, kuulamist, mida Jeesusel öelda on. Üks tänapäeva põhiline häda on, et tegemist, muretsemist ja vaeva on nii palju, et Jeesuse kuulamiseks pole aega. Või ei peeta seda olulisekski …

Ja veel − ka negatiivsed palvevastused võivad olla õpetlikud!”

Palve: Issand Jumal, Sina näed, kui paljude asjade pärast me muretseme. Ava meie süda Sind kuulama ja lase meil leida see hea osa, mida meilt ära ei võeta. Seda palume Jeesuse Kristuse, Sinu Poja, meie Issanda läbi.

Jutlus ilmus 13.09.2023 ajalehes Eesti Kirik

Vaata ka:

• 16. pühapäev pärast nelipüha (õp Enn Auksmanni videomõtisklus EELK YouTube’i kanalil 17.09.2023)

1