Õp Kristjan Luhamets tutvustas Pereraadio saatesarja “Koguduse lugu” seekordses osas Kuressaare koguduse lugu.

Kuressaare kohal asus viikingiajal Kaarma kihelkonna sadam. 1320. aastate lõpul hakkas Saare-Lääne piiskop siia linnust rajama. Pärast Jüriöö ülestõusu ehitati tänaseni säilinud konvendihoone. Sügisel 1559 müüs piiskop Johannes von Münchhausen Saare-Lääne piiskopkonna Taani kuningale, kes omakorda andis selle oma vennale, hertsog Magnusele. Järgmise aasta 15. aprillil saabus Magnus Kuressaarde ja kuulutas enda Saare-Lääne piiskopiks. 1562. a. kehtestas ta Saaremaal luterliku Taani kirikuseaduse. Kuressaare linnuse kõrvale tekkinud alevikule andis Magnus 8. mail 1563. a. linnaõiguse. Pärast seda, kui ordule kuulunud Saaremaa osad allutati Taani kuningale, lasti õhku Maasi ordulinnus ja Saaremaa võimutäius koondus Kuressaarde. 

Lisaks piiskopilinnuse kabelile ehitati Kuressaare linnuse lähedale püha Laurentiuse kirik, mis oli mõeldud alevi ning hiljem linna elanike jaoks, kuid oli ilmselt ka toomkirikuks. Tõenäoliselt oli see puukirik. 1597. a. külastas Saaremaad Taani kuningas Christian IV. Sel ajal teenis Kuressaare kogudust õpetaja Paul Kuhn, kelle kuningas isiklikult Saaremaa visitaatoriks määras. Kalmari sõja ajal tungisid Rootsi väed 1612. a. Taanile kuulunud Saaremaale. Kuigi kindlust rootslased vallutada ei suutnud, jõudsid nad linnas oma viha välja valada. Muuhulgas põles maha Laurentiuse kirik. Vana surnuaia asukohta märgib praegu kõlakoja taga pargis hauakividest püstitatud monument, põlenud kirik asus tõenäoliselt praeguse Tolli tänava esimeste kinnistute piirkonnas. 

Linnasüdame taastamine algas kirikust. Taani kuningas Christian IV kinkis kogudusele uue krundi linna keskele, kuhu 1630. aasta paiku ehitati ühelööviline kivikirik. Selle müürid on tänaseni püsti. 1645. a. liideti Saaremaa Rootsi riigiga ja Kuressaare õpetaja Theodor Praetorius läks tööreisile Stockholmi. Reis kestis viis aastat. Kuressaares oli tal abiõpetaja ning Saaremaa superintendendi kohuseid täitis sel ajal piiskop Jhering. Praetorius tuli tagasi ja teenis surmani Kuressaare kogudust. Tema tööd jätkas tema onutütre abikaasa Georg Preuss, kellest sai hiljem Liivimaa superintendent. Maetud on Preuss Kuressaare linnakirikusse. 

Õpetaja Justus Heinrich Oldekopile oli koormaks tema riiakas iseloom. Lisaks heideti talle ette kalvinismi. Pikka aega viibis Oldekop Rootsis, et oma tülisid kuningavõimu abil lahendada. 1707. a. kutsuti Liivimaa kindralsuperintendi ametisse Kuressaare koguduse õpetaja Gabriel Skragge. 

1710. a. jõudis Põhjasõda Saaremaale. 4. märtsil põletasid venelase maha Kuressaare linna, kirikust jäid alles müürid. Linna hävingust pääses vaid pastoraadihoone Kaba tänav 5, mis on täna Kuressaare vanim eluhoone. Kindluse andis garnison ära ilma vastuhakuta. Õpetaja Hermann Witte põgenes Stockholmi, kus ta oli kuninganna õuejutlustaja. Hiljem sai Wittest Turu piiskop. Kaks järgmist Kuressaare kirikuõpetajat surid ühe ja sama aasta jooksul katku. Surid ka koguduse liikmed nii, et ainult 12 inimest jäi alles. 

1721. a. hakati Kuressaare kirikut taastama. Pidulik pühitsemine oli 1729. a., kuid lõplikult sai pühakoda valmis 1733. Idaseina raiuti võidukaare ava ning kirik ehitati altariruumi võrra pikemaks. Põhjaseina välisküljele vana käärkambri idaseina vastu ehitati uus käärkamber. Lõunapoolse küljeukse ette püstitati eeskoda. Torn sai barokse kiivri. Õpetaja Johannes Metzhold suri 1737. a. sellises vaesuses, et matuse jaoks tuli paluda linna kassast 20 rubla. 

1738. a. kutsuti Kuressaare koguduse õpetajaks ja Saaremaa superintendendiks Eberhard Gutsleff noorem. Samal ajal tuli abiõpetajaks ja linnakooli rektoriks Gutsleffi sõber Franz Hölterhof. Mõlemad mehed olid energilised ja julged Halle pietistid kuni 1736. aastani, mil Zinzendorf külastas Tallinna. Hölterhof hakkas kohe avalikult vennastekogudust toetama, aga Gutseleffile see ei meeldinud. Kui 1740. a. vabanes Jämaja pastori koht, asus Hölterhof sinna. Samal ajal algas ärkamine Kaarma kihelkonna Upa külas. Vahepeal oli Gutsleff külastanud Tallinnat ja Kullamaad, kus samuti oli alanud ärkamine. Siis hakkas ka Gutseff igal pühapäeval jutlustama Upa küla „prohveti kivil“. Liikumine haaras kogu Saaremaa, kuid leidis ka vastuseisu. Vastuolud teravnesid ja keisrinna keelustas vennastekoguduse. Viimaseks piisaks karikasse oli Gutsleffi tüli Saaremaa maapealik Heinrich Johann Tunzelmanniga. Gutslelff teatas, et valitsejatel ei ole õigust usulistes asjades käskida, mispeale Tunzelmann kaebas, et Gutsleff pilkab keisrinnat. Gutsleff viidi Peterburi vanglasse, kus ta kahe aasta pärast suri. Vennastekoguduse liikumine kestis Kuressaare edasi. Õpetaja Johann Reuter näiteks oli vennastekoguduse liige. 

1828. a. läks Kuressaare kirik pikselöögist põlema. Päästa suudeti kantsel, kuid sellegi müüs kogudus hiljem Anseküla kirikule. Kuressaare kiriku taastamistöid juhtis arhitekt Heinrich Löwner. Seni Johannese järgi nimetatud kiriku tornikiivri munast leiti dokument Laurentiuse nimega. 29. novembril 1836. a. pühitseti taastatud palvekoda Kuressaare Laurentiuse kirikuks. Kunstnik Carl Sigismund Walther maalis altaripildi, millel on ristilöödud Jeesus koos Maarja, Johannese, Maarja-Magdaleena, Jakoobuse ema Maarja ja Saloomega. Kiriku võidukaarel on Heebrea kirja sõnad (Hb 13,8): „Jeesus Kristus on seesama eile ja täna ja igavesti!“ Oreli ehitas Paide meister Carl Georg Thal. 

Krimmi sõja ajal oli Kuressaare kirik rahvast täis. 1854. a. blokeeris Inglise ja Prantsuse laevastik Venemaa Läänemere sadamad, mistõttu kaheks aastaks katkes kogu laevaühendus. Saarlased tundsid, et valitsus on jätnud nad mittekaitstava vahipostina saatuse hooleks. Hirm ja ebakindlus ajasid Kuressaare inimesed palvele. Ja Jumal kuulis palvet ning linn jäi sõjast puutumata. 

1860. a. paigutati torni ajanäitaja. 1881. a. ehitas Saueri ettevõte Frankfurdis Kuressaare kirikule uue, 22 registriga oreli. Õpetaja Conrad Eduard Hesse teenis kogudust 46 aastat ning oli heaks usuliseks eeskujuks Kuressaare rahvale. Kuressaares õppis sel ajal Rudolf Kallas, kes on hiljem oma jutlustes õpetaja Hesset meenutanud. 

Hesse on seni viimane kirikuõpetaja, kes elu lõpuni Kuressaare kogudust teenis. Õpetaja Frese läks Hiiumaale Reigi kogudust teenima, Daniel Lemm läks Tallinnasse Eestimaa kindralsuperintendendiks ja Eugen Blossfeldt põgenes kommunistide eest Saksamaale. Hirm oli mõistetav, sest Esimese maailmasõja ajal oli teda juba kord Liivimaalt välja saadetud. Lühikest aega teenis Kuressaare kogudust Hugo Bernhard Rahamägi, kes läks Tartusse ja kellest hiljem sai EELK piiskop. Kuressaare linnakirik oli kodukirikuks Harri Haamerile, kellest sai innukas Jumala Sõna kuulutaja Püha koguduses ja hiljem mandril. 

Õpetaja Nikolai Bäuerle toetas Vaba Sinodi ideed, aga Kuressaare kogudus oli sellele vastu. Bäuerle astus siis kirikust välja ja asutas luterliku vabakoguduse. Õpetaja Hermann Mähle ajal valmistas muret kiriku tornikiiver, mida rahvasuus kutsuti klistiiripritsiks ja nii seda iseloomustas ka koguduse nõukogu oma kirjas ministeeriumile. Juba sada aastat varem olla koguduse õpetaja öelnud, et torni küll saime, aga see oleks võinud rohkem torni moodi olla. Rahapuudusel olevat lihtsalt üks pahl püst aetud, ning nüüd otsustati see viga parandada ja kogudus korraldas arhitektuurikonkursi. Tallinna ametnikud olid teist meelt. Teedeministeeriumi Maanteede ja Ehituse osakonna arvates polnud Kuressaare kiriku tornil häda midagi. Luba ümberehituseks ei antud. 

Baltisakslasa mõju oli Kuressaares suur. Kui üle riigi perekonnanimesid eestipäraseks muudeti, siis kõige vähem tehti seda Kuressaares. Teise maailmasõja ajal põgenes õpetaja Hermann Mähle Saksamaale ja õpetaja Arnold Elken Rootsi. Pärast sõda toodi Kuressaare kirikusse Anseküla katolikuaegne ristimiskivi. Nõukogude ajal vahetusid Kuressaares sageli vaimulikud. Kuuele noorele kirikuõpetajale oli see esimeseks tööpaigaks. Kuna pastoraat võõrandati, ostis kogudus kantselei tarbeks ja õpetajale elupaigaks maja Karl Marxi tänaval. 1981. a. paigaldati kirikusse kohalik keskküte. Pärast sõda oli kiriku torn ilma ristita, 1986. a. paigutati torni puust proovirist ja 1988. a. vanade jooniste järgi valmistatud ning kullatud rist. 1989. a., kui maal puhusid vabaduse tuuled ja kirik oli rahvast tulvil täis, korraldas kohalik maakonnaleht küsitluse, mille tulemusel tunnistati Saaremaa kõige populaarsemateks inimesteks Kuressaare koguduse õpetaja Joel Luhamets. 

21. sajand algas Kuressaare koguduse jaoks kiriku renoveerimisega. Ettevalmistustööd algasid juba 1999. aastal. 2001. a. parandati katuse kandekonstruktsioonid ja kirikuni toodi linna keskküttetrass. Urmo Raus valmistas akendele vitraažid. 2006. a. algasid tööd lõunapoolses eeskojas ja rõdudel, seejärel asuti restaureerima lage, millelt avastati maalingud. Ulatuslik siseremont algas 2008. Tööd osutusid aina mahukamaks, keerukamaks, kulukamaks ja aeganõudvamaks. Periooditi ei saanud kogudus oma pühakoda kasutada. Kogu tegevus, sh jumalateenistused tuli siis läbi viia pastoraadi kõrvaloones ehk kogudusemajas. 2011 – 2013 vahetati kirikus põrand, renoveeriti altar ja orel. Siseremont lõppes tänujumalateenistusega 7. juunil 2015. Järgnevalt korrastati kiriku ümbrus, rajati parkla ja parandati kiviaed. 2018 – 2019 renoveeriti tornikiiver, 2021. a. torni ajanäitaja kell.

“Koguduse lugu” on õp Kristjan Luhametsa autorisaade, mis on Pereraadio eetris neljapäeviti kell 10.45; 17.15 ja 23.15.

Saateid saab järelkuulata ka aadressil www.pereraadio.ee.

Vaata ka:

• EELK Kuressaare koguduse koduleht kuressaare.eelk.ee