Kukk tuli aabitsale kirikutornist

Aabitsad, mida tänase tarkusepäeva puhul värsketele koolijütsidele jagatakse, on erinevad, kuid peamiselt ilutseb kaanel ikka kukk. Miks on just kukest saanud haridustee alguse üks sümboleid, on selgitanud Riigikogu liige ja gümnaasiumiõpetaja Jaak Juske oma blogis

„Piiblis on kuulus kirjakoht, kus ristisurmale vastu minev Kristus ütleb oma esijünger Peetrusele: enne, kui kukk kireb, oled sa mind kolm korda reetnud. Peetrus vannub oma õpetajale küll truudust, kuid ometigi läheb Jeesuse ennustus täide ja Peetrus saab korraliku õppetunni. Nii sai kukest usupuhtuse valvur, usulise äratuse sümbol,” tuletab Jaak Juske meelde lugu, miks paljude kirikute torni on just kukk pandud ristirahva usuvagaduse üle valvama.

Riigikogulane ja õpetaja Jaak Juske

Juske selgitab sedagi, miks kukk ehib just kunagise Liivimaa kirikutorne. “Põhjus selles, et see piirkond langes luterliku Rootsi riigi võimu alla Põhja-Eestist hiljem, alles pärast katoliikliku Poola aja lõppu. Nii oli Liivimaal eriti vajalik maarahvale õige usu õpetamine. Asus ju luteri kirik jumalasõna maakeelde panema, mis tähendas, et põlisrahvale tuli hakata andma kooliharidust. See aga tähendas eelkõige just lugemisoskust, Piibli lugemise oskust.” Ta lisab, et 17.-18. sajandil asuti taastama ka sõdades põlenud kirikuid, kusjuures paljud keskaegsed pühakojad said alles siis kõrge kivitorni, kuhu võis siis kuke tuulelipuks panna. “Nii ilmuski tornitipust tuntud kukk 17. sajandil esimeste aabitsate lehekülgedele. Ja huvitava paradoksina jäi sinna üdini kristliku sümbolina ka ateistliku nõukogude võimu ajal.“

Esimesed eestikeelsed aabitsad ilmusid 16. sajandi lõpul. Kaudsete andmete põhjal on teada, et esimene neist tuli välja aastal 1575, aga sellest pole säilinud ühtki eksemplari.

Esimesed säilinud eesti aabitsad on Bengt Gottfried Forseliuse põhjaeestikeelne aabits 1694. aastast ja selle lõunaeestikeelne kohandus 1698. aastast.

***

Tartu Pauluse koguduse õpetaja Kristjan Luhamets täiendab: “Aabitsal kujutati kukke esimest korda 1575. aasta paiku, kui Oderi-äärse Frankfurti trükkal Johann Eichhorn andis välja kuke pildiga aabitsa.

Kukk aabitsa kaanel sarnaneb Frankfurti linna vapile (kõndiv kukk) ja oletatavasti märgistab kohta, kus raamat on trükitud. Baltisaksa koolimehe Christain Eduard Pabsti (1815 – 1882) andmeil andis Lüübeki trükkal Johann Balhorn (ametis alates 1528) välja aabitsa, mille tagakaanel oli kujutatud kirikutornist pärit kukke (seisvas asendis) – kristlaste valvsuse sümbolit. Kolm korda ümber kaela pandud pael sümboliseerib Peetruse salgamisele eelnenud kolme kukelaulu. Need kaks kukke on aabitsates levinud tüübid: kõndiv ja seisev kukk.”

Allikas: Aarma, Liivi. Kukk kirikutornis ja aabitsas. – Forseliuse sõnumid 7. Tartu, 2000, lk 8-12.


Loe lisa: