Õp Kristjan Luhamets tutvustas Pereraadio saatesarja “Koguduse lugu” seekordses osas Elva koguduse lugu.

Elva kirik on esimene pühakoda, mis pühitseti Eesti Vabariigis. 

Alevik tekkis siia, Rõngu kihelkonna Tartu-poolsesse otsa Uderna valda pärast 1889. aastat, kui valmis said Tartu-Riia raudtee ja Elva jaam. Tartu suvitajad, kes seni sõitsid laevaga Haaslavale, pöörasid nüüd pilgud Elva poole. Kaunid järved ja männimets meelitasid puhkajaid. 

1912. aastal hakati Elva seltsimajas jumalateenistusi pidama. Oma kiriku ehitamise mõtte algatas Rannu köster Jaan Kompus. Ta oli Uderna vallast pärit, sündinud Leivaku külas, kõigest kilomeetri või paari kaugusel Elvast. Mõttega tuli kaasa Uderna valla ärksam rahvas. Esialgu kujunes koguduseelu keskuseks pritsumaja. 

Samal ajal veeretasid kiriku ehitamise mõtteid ka Tartu Jaani koguduse liikmed, kes Elvas suvitasid. Nad tellisid Tartu linnaarhitekt Arved Eichhornilt plaani ja asusid 1914. aastal Pargi tänaval ehitama. Arhitektuurilisi ideid on saadud Tartu Jaani kirikult. Näiteks on Elvas harvaesinev krohvist ja tellistest roosakna jäljendus kiriku lääneseinal. Niisugune katolikuaegne roosaken on olemas just Tartu Jaani kirikus. 

Enne, kui kirik oleks jõutud valmis saada, tuli maailmasõda vahele. Ehitus takerdus kuni 1919. aastal kolis Jaan Kompus Elvasse ja asus siin tööle kooliõpetajana. Tema südil eestvõttel viidi lõpule Elva kiriku sisetööd. Ka koguduse teenimine oli suuresti tema õlgadel. 

Võru praost ja Kambja koguduse õpetaja Friedrich Wilhelm Ederberg pühitses Elva kiriku 5. septembril 1920. Esialgu mõeldi, et pühitsemistalitus peetakse saksa keeles, kuid eesti soomusronglased, kes sõja järel raudteejaamas kojuminekut ootasid, sundisid vaimulikke eesti keeles jumalateenistust pidama. 

Esialgu oli uus pühakoda saksakeelse Tartu Jaani koguduse abikirik. Kohalikud eestlased ei olnud sellega rahul. Piiskop Jakob Kukk andis nõu katsuda mõne naaberkoguduse abikoguduseks saada, sest ilma oma õpetajata ei olnud mõtet asutada iseseisvat kogudust. 

Nõo õpetaja Martin Lipp ütles kohe ära, põhjendades seda oma vanaduse ja nõrga tervisega. Rõngu kogudus ei pooldanud üldse abikiriku asutamist. Üle jäi pöörduda Tartu poole. Ülikooli koguduse õpetaja Hugo Bernhard Rahamägi oli nõus Elva isiklikult oma hoole alla võtma. 

26. oktoobril 1922. aastal kuulutas konsistoorium Elva koguduse iseseisvaks. 1925. aastal pühitseti Elva surnuaed. Kui Rahamägi kolm aastat hiljem haridusministriks sai, soovitas ta pöörduda Tartu Peetri koguduse õpetaja Gustav Rutopõllu poole. Rutopõld oli nõus ja asus põhitöö kõrvalt Elva kogudust teenima. Õieti saatis ta enda asemel Elvasse kooliõpetaja Aleksander Benderi, kes oli töö kõrvalt lõpetanud Tartu ülikooli usuteaduskonna ning viibis parasjagu Rutopõllu juures prooviaastal. 

Benderist saigi Elva koguduse esimene oma õpetaja. Kahjuks arreteeriti ta 1941. aastal ning lasti Kirovi vanglas maha. 

Sõja ajal teenis Elva kogudust Eduard Ermits. Kui rinne lähenes, hirm oli suur ja paljud pagesid, jäi Ermits julgelt paigale. Kogudus hindas kõrgelt niisugust mehisust. Kui aga sõda läbi sai, siis leiti, et tal on ka nõrkusi, mis ametipidamist (ja võibolla ka sõjaaegset põgenemist) takistasid. Ja ta sunniti lahkuma. 

Seitse aastat hooldas Elva kogudust Rõngu õpetaja Richard Sisask. Sel ajal, 1951. aastal rajati Elvas taas kirikukoor, mis on lühikeste vaheaegadega tegutsenud tänaseni. Selleks, et kirikule uus katus panna, paluti igal koguduseliikmel annetada üks eterniitplaat. 

Orelit Elva kirikus ei ole. Selle asemel kasutatakse harmooniumi, mille muretses kogudusele õpetaja Peeter Sink. Tema teenis Elva kogudust pärast seda, kui Richard Sisask oli Tartusse läinud. 

Peeter Sink oli mitmekülgne mees: kunstnik, luuletaja, äratusjutlustaja. Abikaasa Marje Sink kirjutas paljudele tema sõnadele lauluviisid. Tallinnas oli Peeter Sink organiseerinud kristlikku noorteliikumist ja vennastekogudust, toimetanud ajakirju ja teinud misjonitööd. Elu viimased aastad Elvas ei olnud talle kergete killast. Pigem olid asjad nii nagu ta kord aastate eest oli kirjutanud: 

Oh oleks ma maru ehk tuul, 
mis murrab kõik tammiku puud!
Oh oleks ma Jumala huul, 
mis äratab surnute luud!

Oh oleks ma Jumala leek, 
mis süütaks kõik ümber ja teel!
Ja oleks mu sõna kui mõõk – 
mis sünniks, mis sünniks siis veel!

Ei ole ma tuul, ei tuleleek veel, 
ei see ega teine maailmas. 
Muist rõõmus, muist valus mu meel – 
ma olen vaid pisar ta silmas.  

Elva kogudus jäi Peeter Singile ainsaks tööpaigaks EELK vaimulikuna. Pärast tema surma hooldasid kogudust Eduard Kalda Rõngust ja Harald Tammur Nõost. 

1979. aastal sai Elva kogudus taas päris oma õpetaja. Ago Viljari oli samal ajal EELK Usuteaduse Instituudi dekaan ja Uue Testamendi professor. Kreeka tähtedega kirjutusmasin meenutab täna Elvas seda meest, kes siin kreeka-eesti sõnaraamatu koostas. Professor Viljari on Elvasse ka maetud. 

Kaua aega täitis altarimaali aset Elva kirikus Kristuse kuju. Keegi asjaarmastaja on selle kipsist valmistanud 1920. aastatel. Diakon Teet Korstna ajal asendati see 1995. aastal vitraažiga, mille valmistas Dolores Hoffmann. Vitraažil on kujutatud hommikumaa tarku kummardamas vastsündinud Jeesuse ees. Pildi allosas on kujutatud Elva kirikut. 

Alates 1999. aastast teenib Elva kogudust Vallo Ehasalu. Mitmes õppeasutuses on ta lugenud Uue Testamendi aineid ning õpetanud piibli algkeeli. Ta valdab saksa, soome, vanaheebrea, vanakreeka, rootsi, inglise, vene ja ladina keelt, vähemal määral ka läti ja araabia keelt. Õpetaja Vallo Ehasalu kolis perega Elva pastoraati, mis kogudusele tagastati, ja alustas seal renoveerimist. Kirikus kütab ta ahju, valmistades samal ajal jutlust ette. Lisaks suusatab Vallo Ehasalu Tartu maratonil ja kui ilm lubab, sõidab Tartusse loengut pidama jalgrattaga. Et õigeks ajaks maratoni starti jõuda, peab Vallo Ehasalu lühema jutluse. Ka suusavarustus on minekuvalmis. Ega talaari alt rohkem välja ei paista kui ehk suusasaapad. Kuulajaid rabab Vallo sageli tähelepaneliku huumoriga, mida lausa stoilise rahu varjust võõras inimene oodatagi ei oska. Omad juba oskavad.

1