Koguduse lugu: Kursi kogudus

Kursi kirik

Õp Kristjan Luhamets tutvustas Pereraadio saatesarja “Koguduse lugu” seekordses osas Kursi koguduse lugu.

Kursi kihelkond on põliste metsade, laiade soode ja niiskete niitude ala. Peale metsanduse ja põllumajanduse on piirkonnale sissetulekut andnud lubja põletamine, peamiselt Tartu ehituste tarvis. 

13. sajandi algul kuulus suurem osa Kursi aladest Vaiga muinasmaakonda koos Laiuse, Torma, Palamuse ja osaga Maarja-Magdaleena kihelkonnast. Pikknurme ümbrus kuulus tõenäoliselt Mõhu muinaskihelkonda, mille südamik asus Põltsamaal.

Kursi kihelkond tekkis 14. sajandil, kui Puurmanisse ehitati ordulinnus. See oli oluline tugipunkt ordule ja Laiusel oli selle abilinnus. Ligikaudu samal ajal ordulinnustega kerkis ka Kursi Maarja kirik, kus tänaseni kogudus koos käib. Aastal 1411 andis ordu Lemestvere ehk Kursi kiriku üle Kärkna kloostrile. Kogudust teenisid kloostrivennad. 

Kolm ja pool kilomeetrit eemal Puurmanis oli Kursi ordulinnuse juures Eliisabeti kirik, mis hävis hiljem koos linnusega. Mälestus lossikirikust on jäädvustatud Kursi Maarja-Eliisabeti koguduse nimes. Eraldi kabel, nn Jaani kirik asus praeguse Laeva surnuaia kõrval künka otsas. See pühakoda hävis Põhjasõjas. 

1558 langes Kursi komtuurkond Liivi sõjas Vene vägede kätte. Järgnesid Poola valitsuse aeg ja Poola-Rootsi sõjad. Kursi Maarja kirikust jäid alles vaid kivimüürid. Puurmani Eliisabeti kirikut kasutati vilja-aidana. Kui 1625. a. langes Tartu rootslaste kätte, algas ka Kursi jaoks Rootsi aeg. Kursi kirik sai korda 1648. a. Sellest ajast on kiriku katusekontruktsioonides säilinud vähemalt kolm rõhttala. Ka kukk torni tipus on valmistatud 17. sajandil. 

1647. a. sai Kursi kogudus oma õpetaja, kes paraku Vene-Rootsi sõja eest Tallinna põgenes ja hiljem Jüri kogudust teenis. Kursit käis siis teenimas Äksi kirikuõpetaja, kes jutlustas siin igal kolmandal pühapäeval. 

Kui 1680. a. eraldati Torma kihelkonnast iseseisev Lohusuu kogudus, ühendati selleks, et Torma liiga väikeseks ei jääks, sellega osa Laiuse kihelkonna külasid. Kompensatsiooniks Laiusele anti aga Kursi kihelkonna külad. Ent juba 1685. aastal võttis Kursi rahva teenimise üle Laiuse kirikuõpetaja väimees Melchior Gebauer ja sealtmaalt võime rääkida jälle iseseisvast Kursi kihelkonnast, mitte ainult kabeli piirkonda jäävatest küladest. 

Põhjasõda jättis Kursi kiriku küll puutumata, kuid kirikuõpetaja põgenes ära ja kogudus jäi aastakümneteks Põltsamaa õpetaja teenida. Alates 1739. a. oli Kursis taas oma õpetaja. 

Aastal 1813 leiti, et vana pastoraat on varisemisohtlik. Arhitekt Zwingmann koostas plaani, mille järgi ehitati hoone vana koha peale uuesti üles, säilisid vanad korstnad ja keldrimüürid, tõenäoliselt veel muidki osi. Konvendil otsustati, et patroon muretseb ehitusmaterjali. Kuna asi jäi venima, lasi kirikuõpetaja Adam Johann Schubbe ise kohale vedada palgid, tellised ja katusekivid ning sõlmis lepingu Tallinna ehitusmeistri Aleksei Petrovitšiga. Pastori isepäine tegevus pahandas krahv Mannteuffelit. Sellest sai alguse tüli, mis kestis aastaid kuni 1843. a. vabastas konsistoorium kirikuõpetaja ametist. 

Pastoraadi valmimist tähistati suurejooneliselt 19. detsembril 1817. Lauas istus 57 inimest, sh Äksi kirikuõpetaja Otto Wilhelm Masing, kes kirjutas sündmuse mälestuseks eestikeelse luuletuse: „Olid need küll lusti päevad, mis meil kõigil meelde jäävad…“ Temal endal jäid need kindlasti meelde, sest pärast neid päevi palus lesestunud Masing peol kaasas olnud guvernandi kätt. 

1825. a. tuli Tõrve kooliõpetajaks Kristjan Kohl, kes tõi Nava külast kaasa ka vennastekoguduse töö. Koolmeistrid olid ka Kristjani poeg ja väimehed. Väimees Jaan Lampsoni vend Peeter oli Kursi köster, kes asutas laulukoori ja orkestri ning osales nendega esimesel üldlaulupeol. Peetri poeg Karl Lampson oli köster-organist Tartu Peetri kirikus. 

Kristjan Kohli väimees Juhan Karlson oli Pikknurme koolmeister. Juhani teisest abielust sündis poeg Jakob, kelle poegadest Gustav Kaarlist ja Karl Karlsonist said kirikuõpetajad. 

Vennastekoguduse säde rändas Tõrvest edasi Paistu kihelkonda, mille tulemusel sündis usuline ärkamine mitmes paigas Viljandi ümber. 

1868. aastal ehitati Sadukülla vene õigeusu kirik, mida kasutati täpselt 100 aastat. Viimane jumalateenistus peeti seal 1968. aastal. 

Elujärje paranedes ja koguduse kasvades võeti ehitustööd ette ka Kursi kiriku juures. Arhitekt Gottfried Mühlhauseni jooniste järgi lisati senisele kirikule (praegune torn ja pikihoone) altaripoolne laiem osa. Kirik sisustati neogooti stiilis. Väljast kaunistati kirik 12 tornikesega apostlite mälestuseks. Kiriku lõunaküljelt lammutati vana Mannteuffelite hauakamber. Ümberehitatud kirik pühitseti 9. augustil 1872. Kirikus on 440 istekohta. 

Uue altari ja kantsli valmistas Hans Reinberg, kelle pojapoeg Johannes Raatma oli hiljem Kursi koguduse juhatuse esimees. Altaripilt on maalitud Dresdenis, kuid nii koopia kui originaali valmistajad on teadmata. Maalil on kujutatud Jeesust ristilööduna kahe kurjategija vahel. Risti all toetab jünger Johannes Jeesuse nõrkevat ema Maarjat. Nende kõrval seisab Maarja õde ning ristist hoiab kinni Maarja-Magdaleena. 

Kursi kirikus on neli suurt lühtrit. Elektrit neis ei ole. Kaks korda aastas, jõuluõhtul ja vana-aasta õhtul valgustab jumalateenistust küünlavalgus. 

Barokse tornikiivri tipus on muna, kukk ja rist. Praegune tornikell valati pronksist 1922. aastal Tartus Teguri vabrikus. Materjalina kasutati ära eelmine lõhki läinud kell. Kellale on kirjutatud: „Elavaid kutsun, surnuid saadan“. See on esimene Eesti Vabariigis valatud kell. 

Oreli ehitas 1898. aastal Saueri firma Frankfurdis Oderi ääres. Sellel on 20 helisevat registrit jagatuna kahe manuaali ja ühe pedaali vahel. Pill on säilinud algupärasena. Puidust prospektil on metallviled ja sõnad „Au olgu Jumalale!“ 

1880. aastal lõpetas Tartu ülikooli usuteaduskonna Hugo Treffner. Oma prooviaasta pidas ta Kursi koguduses. Kuna ükski kogudus teda oma õpetajaks ei valinud, asutas Treffner Tartus eragümnaasiumi. Küll on selle vilistlaste seast võrsunud väga palju vaimulikke.

Eesti Vabadussõja ajal peatus leitnant Julius Kuperjanov koos Treffneri kooli poistega Puurmani mõisas. Siin organiseeris ta partisanide pataljoni, millest kujunes üks kuulsusrikkamaid löögiüksusi Vabadussõjas. Puurmanist alustas Kuperjanov pealetungi Tartu ja Lõuna-Eesti vabastamiseks. Tema hulljulged rünnakud külvasid punaväelaste seas segadust ja hirmu. 

Eesti Vabariik ei kestnud kaua. Prohvet Karl Reits käis Tallinna turgudel ja kutsus rahvast meelt parandama. Hoiatust ei võetud kuulda. Reits tapeti 1941. aastal ning maeti abikaasa kodutalu surnuaiale Pikknurme külas. Otti talu surnuaia kõrval asub puutöökoda, kus aastal 2015 valmisid kaks piiskopisaua, üks Tiit Salumäe, teine Joel Luhametsa jaoks, materjaliks Kursi kiriku kõrval kasvanud vaher. Sauad valmistas Kursi koguduse juhatuse esimees Meelis Amur, kelle vanavanaisa õemees oli Karl Reits. Kusjuures Joel Luhametsa piiskopi-rist tehti kuldristist, mis 1939. a. oli kingitud Kursi koguduse õpetaja Jaan Murule. 

Nõukogude ajal oli Kursi pastoraadis algkool ja rahvamaja. Siin algas Toomas Pauli koolitee, kuna tema isa Arved Paulist oli saanud Kursi koguduse õpetaja. Harri Haamer ordineeris ta 1947. aastal omavoliliselt, mistõttu Haamer vabastati praosti ametist, Arved Paul aga ordineeriti samal aastal uuesti korrakohaselt. 

Esimeseks tööpõlluks oli Kursi kogudus ka hilisemale peapiiskopile Kuno Pajulale, kes pastoraadis asunud koolist ühe noore pedagoogi endale abikaasaks leidis. Õpetaja Elmar Promeninst peeti lugu, kuna ta võttis kohaliku rahvaga õlg-õla kõrval osa ka kolhoositööst. Kursi oli esimeseks tööpaigaks ka õpetaja Harri Reinule, kes on Kursi ajaloos seni ainus inimene, kes kiriku põrandat on värvinud. 

Ärkamisajal, kui Eesti taas iseseivaks sai, teenis Kursi kogudust Pilistvere õpetaja Vello Salum. 1989. aastal toodi vangilaagris hukkunud vabdusvõitleja Jüri Kuke põrm kodumaale, saadeti Kursi kirikust teele ja maeti Kursi surnuaeda. 

Õpetaja Sulev Sova püüdis küll kõigest hingest kirikumõisa endisaegset hiilgust uueks luua, kuid unistused ja tegelikkus ei käinud sugugi ühte jalga ning rahvas jäi mäletama tema hobuseid ja pulle. 

Kui aastal 2014 sai jõulukirik taas rahvast pungil täis, tunnustas vallavalitsus Kursi kogudust tänukirjaga „Puurmani valla aasta tegu“. Tõepoolest – alati, kui Jumala Sõna jõuab inimesteni, on see aasta tegu ja igaviku tegu ka. 

Meeldib 2

Lisa kommentaar