Tiit Hennoste: keel on muutumise vaimu ja püsimise võimu ühtsus

„Eesti rahvuse elujõu põhjaks on eesti vaimukeelte elujõud. Vaimukeeled on kirjanduse, hariduse, teaduse ja usu keel,“ ütles reedel, 12. märtsil rahvusraamatukogus toimunud emakeelepäeva veebikonverentsil Tartu Ülikooli eesti ja üldkeeleteaduse instituudi kaasprofessor Tiit Hennoste. Oma ettekande lähtekohaks võttis keeleteadlane vaimu- ja võimukeele.

Võimukeel tähistab õigust käskida ja nõuda, see kõneleb ülalt alla ja annab direktiive, armastab püsimist. Puhas võimukeele väljend on: „Laps räägib siis, kui kana pissib.“ Vaimukeel ehk kirjanduse, teaduse, hariduse usu keel arutleb ka küsib, peab dialoogi. See on sallimise keel. „Vaimu roll on muutuda ja luua uut keelt kogu aeg,“ ütles Tiit Hennoste.

Võimukeel tahab endale kogu võimu, kuid vaimukeele ülesanne on ka võimu salavedrude ja manipulatsioonide paljastamine. Vaimukeele tuum on kirjanduse keel – allkeelte süsteem ja dialoog. Keeleteadlane tuletas meelde, et võimukeel on eesti keeles olnud vaid sadakond aastat, enne seda oli eesti keel vaimukeel, ennekõike kirjanduse keel.

Keeles saavad need kaks, püsimine ja uuendamine, kokku. Ühelt poolt normkeel – kirjakeel, võimukeel, teiselt poolt murded, släng – see, mis ei ole võimukeel. Keeleteadlane tuletas meelde, et ilma võimukeeleta ei saaks eksisteerida riik, ilma vaimukeeleta ei rahvus ega rahvusriik. Keel on muutumise vaimu ja püsimise võimu ühtsus. Eesti keele saatuse otsustaja on aga eesti keel kui vaimukeel. Täna, 21. sajandil, hindab keeleteadlane eesti keelt elujõuliseks ja lõpetas ettekande: “Elame veel!”

Sõnause ehk sõnaloomevõistluse ellu kutsunud president Toomas Hendrik Ilves rääkis konverentsil sõnast ja selle austamisest ehk sõnaustamisest. Eeskätt keskendus ta sellele, kuidas me kõik alateadlikult keelt loome – ja kuidas me tohime seda ka teadlikult teha; ettekandes „Limukas või Kuningas?“ kõneles Eesti perekonnanimede püsivusest alates nende tekkimisest kuni 1940. aastani Eesti Keele Instituudi leksikograaf, Eesti Isikuloo Keskuse juhataja Fred Puss; kirjanik Andra Teede kirjeldas, milliseid valikuid peab tegema autor, kui kirjutab dialoogi eri vanuses, eri elualadelt ning vahel isegi eri aegadel elavate tegelaste suhu; angloeestlaste teemal peatus Gustav Adolfi Gümnaasiumi abiturient Calista Krass; kirjanikud Karl Martin Sinijärv ja Justin Petrone arutlesid, milline roll on noortel eesti keele kujundamises. Emakeelepäeva konverentsi kõnejuht oli kirjanik Karl Martin Sinijärv.

Emakeelepäeval tasub aga sellegi peale mõelda, et eestlaste ühiskeel, milles suurem osa meist iga päev mõtleb ja räägib, loodi algselt Piibli tõlkimise otstarbel.

Lisa kommentaar